Kuidas Kapo Kivimäe Petsi vanad vintpüssid ära viis
"Sa kujuta ette - istud kuskil Ukraina kaevikus ja Vene tank sõidab sulle otse peale. Viisteist meetrit enne sind jääb tank seisma ja siis hakkab torn sinu poole pöörama. Ja siis paneb tank sellise tohlaka, et maa väriseb ja mullatükid kukuvad kaevikuseintelt alla.
... Viimane kord pani ratsavägi, midagi viiskümmend meest hobustega, Ukrainas üle kaeviku. Istud kaevikupõhjas ja vaatad, kuidas hobused üle hüppavad.
... Lahing on kohe algamas, süda lööb sees tum-tum-tum, näed - seal eemal punaarmeelased toimetavad; vihma sajab kiivri peale, kuuled, kuidas pladiseb...
... Eidaperes pandi meid ühte lavastusse, kus oli küüditamise episood, meie enda klubi venelased, kellel on NKVD vormid, panid perekonda auto peale kõva venekeelse sõimuga. ise oled põõsas ja vaatad... täpselt nii nagu see oligi!"
Sõjaajaloo klubi Front Line'i mehed Erki Tikani, Reimo Leol ja Peeter Kivimägi (Pets) räägivad nagu rahvakunstnikud.
Front Line'i mehi ei huvita relvaäri ega poliitika. Nad uurivad sõjamälestusi, tahavad teada, kuidas sõjamees ennast lahinguväljal tundis - mida sõi, mis laule laulis, mis marki paberosse suitsetas.
Front Line on endale muretsenud vanu mundreid, relvastust, olmekraami.
Nad lavastavad ajaloolisi lahinguid, ühel pool on Punaarmee, teisel pool Eesti leegion. Kõmmutavad üksteist heinamaal siruli maha, õhtul söövad Kivimäe Petsi välikatlast suppi, laulavad "Mats alati on tubli mees" või "Enne veel kui kustub eha" ja sõidavad koju tagasi.
Kes lehti loeb, see teab, et septembris konfiskeeris kapo suure hulga tulirelvi ja lõhkeseadeldisi ja kümme meest võeti eeluurimiseks vahi alla.
"See oli meile nagu kaikaga vastu pead," ütleb Erkki Tikani, sest riivamisi puudutas see ka Front Line'iga seotud mehi.
Kivimäe Pets oli parasjagu sepikojas, kui viis-kuus džiipi õuele sõitis. Autouksed läksid lahti, õuele tekkis äkki kakskümmend neli meest.
Pets tuli sepikojast välja, pühkis tahmaseid käsi vastu püksitagumiku ja uuris, mis siis nüüd lahti läheb.
"Kas teil seadusevastaseid asju on?" küsisid mehed.
Kivimäe Petsil on oma kodumuuseumis igasugu asju - kirveid üle 600, käsisaage üle 600, praepanne hakkab varsti 800 ligi saama, sepapihtisid 300, leeklampe 200, mutrivõtmeid üksi on varsti 4000.
Aga ega Pets ole rumal. Ta sai kohe aru, mis härradega on tegu ja mida nad silmas peavad.
"Mul on siin paar vintpüssi - üks on vene oma, teine saksa oma - mõlemad sellised, mis pauku teevad, aga millega lasta ei saa. Ja mõni vana roostes toru, mis ei tee isegi pauku. Ja mõned jaapani täägid."
Mustades vormides mehed käisid ringi, vaatasid siia, vaatasid sinna. Kogusid Petsi püssid kokku, tõstsid autosse, ütlesid viisakalt head aega ja läinud nad olidki.
"Kuradi kurat!" mõtles Kivimäe Pets. Tal käib viimastel aastatel süda aeg-ajalt rütmist välja. "Nüüd tuleb vist kiirabi kutsuda."
Aga kapo aktsiooniga seoses ilmnes asjaolu, mis tõmbab Front Line'i meeste näod tusaseks. Relvad, mida Front Line'i mehed oma aktsioonides kasutavad, ei ole päris sellised, nagu nad relvaseaduse järgi peaksid olema.
"Kuulid meie püssidest välja ei lenda. Raudkiilud on torusse ette keevitatud. Aga..." Erkki Tikani nägu on morn nagu november. "Relvaseaduse järgi peab deaktiveeritud relval olema rikutud ka relvalukk. See tähendab seda, et siis ei saa püssiga enam paukpadruneid ka lasta!
Kuidas me siis oma lavastusi teeme?! Kuidas saab siis lavastada filmide sõjastseene?"
"See on ülim seadusandlik lollus!" Filmimees Artur Talviku hääl kostab seda öeldes vähemalt kilomeetri kaugusele.
Front Line'i klubi meeste ja relvade abiga on tehtud filmid "Georg", "Detsembrikuumus", seriaal "Tuulepealne maa".
Kui rangelt seadust taga ajada, poleks neid sõjastseene üldse lavastada saanud. Püssid tegid seal ju pauku!
Talvik meenutab, kuidas Kivimäe Pets, ümmargused prillid ees, püss kaenlas. võtteplatsile ilmus - justkui 1924. aastast välja karanud.
"Nad olid uskumatult kihvtid, jube abivalmis, ja nad ei ole rahaahned. Nad teevad seda fanni pärast. Ja nad on juba asjatundjad, professionaalsed statistid. Neile ei pea enam üle kordama, et kui on sõjastseen, siis naerda ei tohi! Neil on tohutu distsipliin. Oleks, et keegi aktsiooni käigus ka pool suutäit kärakat võtaks..."
Front Line'i klubi on oma relvad ostnud enamalt jaolt läti vanavaralaatadelt. Mundrid on lastud õmmelda või tellitud filmitööstustelt ja vanade jooniste järgi parajaks kohendatud. Pärast "Reamees Ryani" filmivõtteid sai jälle suurema portsu mundreid osta.
Ühe mehe munder läheb maksma 30 000 kanti, aga siis on komplekt juba üsna täielik. Müts, kiiver, rihm, frentš, püksid, saapad - selline elementaarne kraam maksab kaheksa tuhat.
Nagu Pets mitmel korral toonitab, teevad mehed oma kulutused perekondade arvelt ja ilmselt jäävad nii mõnedki vajalikud asjad seetõttu majja soetamata.
Aga kui jutt jälle lahingutele keerab, lähevad meestel silmad särama.
Talvik: "See klubi on integratsiooni parim näide üleüldse!"
Mida see tähendab? See tähendab, et eestlastest ja venelastest klubikaaslased saavad suurepäraselt läbi.
Kui punaväelase vormis mehed (enamasti eestlased) ja natsivormis mehed (enamasti venelased) on oma madina maha pidanud, kui on tehtud kõvasti pauku ja kui adrenaliin on käinud kõrgel lae all, võtavad mehed sõbralikult koos viina ja arutavad maailma asju. Mis sellest, et üks arvab asjadest ühtemoodi, teine teistmoodi.
Tikani: "Sõda on läbi, ja kumbagi sõdinud riikigi pole enam olemas. Mis siin enam jaurata!"
Kui jutt jälle seaduse peale läheb, hakkavad Petsi prillid ägedalt välkuma. "Miks peaksin ma püssilukud katki tegema!
Miks!? Hea küll - ma muretsen raudkapi ja hoian püsse seal. Aga siis ütleb seadus, et mul peab olema leping turvafirmaga. No kurat, ma pean veel hakkama Sõõrumaale raha teenima! Maffia, mitte riik!"
PS Kapo poiste kohta palub Pets märkida, et nad olid viisakad ja kenad, ja et Pets saab suurepäraselt aru - mehed teevad oma tööd. Ja lõpuks ta ei kutsunud kiirabi ega midagi.
