05.09.2008, 00:00
Kuidas kärbes maha lüüa
Lõpuks ometi on teadlased mõistma hakanud, miks on kärbseid nii raske piitsaga tabada. Enamgi veel, nad oskavad nüüd ka teaduslikult põhjendatud nõu anda, kuidas tabamusprotsenti parandada.
Kärbeste komme kiusaka sihikindlusega meie hommikuund häirida
või oma kuue räpase jalaga lõunasöögil ringi
jalutada valmistab seda enam meelehärmi, et need väikesed
vigurlendajad on äärmiselt osavad täpseltki kalkuleeritud
obaduste eest kõrvale põiklema. Nii osavad, et California
tehnikainstituudi professor Michael Dickinson, kes on kärbeste elu uurinud
juba paarkümmend aastat, on nüüd suutnud nende lennunippide
saladustesse tungida vaid suure kaadrisagedusega digivideo abil.
Dickinsoni ülesvõtted lapatsilöögi eest pagevatest
äädikakärbestest (Drosophila melanogaster) annavad tunnistust
sellest, et pisiputuka imetilluke närvivõrgustik on
tõenäoliselt juba sünnipäraselt nõndamoodi seatud,
et ta suudab vaatevälja kerkinud ähvardava löögiriista
liikumisparameetrid teisendada silmapilkselt jalgade ja tiibade filigraanselt
koordineeritud liikumismustriks, mis seab putuka keha välkkiirelt parimaks
võimalikuks eemalesööstuks sobilikku asendisse.
Kogu üksikasjalik põgenemisplaan valmib kärbse
närvitänkudes juba sajatuhandik sekundit pärast ohu
märkamist.
“Meid üllatas, et juba suhteliselt
väga pikka aega enne pagemislennu algust on kärbes sööstu
suuna ära kavandanud, tehes selleks läbi üsna keeruka
liigutusteseeria,” ütles Dickinson, kes kirjutab
uurimistööst ajakirjas Current Biology koos kraadiõppur
Gwyneth Cardiga.
Selgus ka, et kärbes suudab lennuks
optimaalselt valmistuda sõltumata sellest, millises asendis on
tema keha ohu märkamise hetkel. Selleks peab kärbes suutma
korrektselt lõimida visuaalse informatsiooni ohuallika kohta ja omaenda
kehaasenditaju.
Dickinson on uurinud muidki kärbseliike peale
äädikakärbse ja väidab oma suure kogemuse põhjal, et
tõenäoliselt on seesugune meisterlikku põgenemist
võimaldav närvimehhanism omane ka teistele liikidele
ning kujunenud välja juba väga kauges minevikus.
Praktiliseks võitluseks tüütute kärblastega on
Dickinsonil soovitus: ärge sihtige lööki putuka enese pihta,
vaid pigem natuke maad temast ettepoole. Püüdke aimata, kuhu ta
põikab, kui kärbsepiitsa märkab. Lisaks on kaval hiilida enne
otsustavat kiirlööki kärbsele lapatsiga võimalikult
lähedale. Paremaid tulemusi annab tagantpoolt lähenemine, sest
kärbse vaateväli, ehkki palju laiem kui meil, ei kata siiski tervet
täisringi.
Värvilt on kärbselapats otstarbekas
valida suhteliselt neutraalne, mitte liiga tume ega hele, et see taustast
väga selgelt ei eristuks.
Edasi kavatsevad Dickinson ja Card
kärbse närvisüsteemis toimuvat lähemalt uurida, et
püüda aimu saada tema tähelepanuväärse võime
aluseks olevatest neurofüsioloogilisest mehhanismidest.