Dickinsoni ülesvõtted lapatsilöögi eest pagevatest äädikakärbestest (Drosophila melanogaster) annavad tunnistust sellest, et pisiputuka imetilluke närvivõrgustik on tõenäoliselt juba sünnipäraselt nõndamoodi seatud, et ta suudab vaatevälja kerkinud ähvardava löögiriista liikumisparameetrid teisendada silmapilkselt jalgade ja tiibade filigraanselt koordineeritud liikumismustriks, mis seab putuka keha välkkiirelt parimaks võimalikuks eemalesööstuks sobilikku asendisse.


Kogu üksikasjalik põgenemisplaan valmib kärbse närvitänkudes juba sajatuhandik sekundit pärast ohu märkamist.


“Meid üllatas, et juba suhteliselt väga pikka aega enne pagemislennu algust on kärbes sööstu suuna ära kavandanud, tehes selleks läbi üsna keeruka liigutusteseeria,” ütles Dickinson, kes kirjutab uurimistööst ajakirjas Current Biology koos kraadiõppur Gwyneth Cardiga.


Selgus ka, et kärbes suudab lennuks optimaalselt valmistuda sõltumata sellest, millises asendis on tema keha ohu märkamise hetkel. Selleks peab kärbes suutma korrektselt lõimida visuaalse informatsiooni ohuallika kohta ja omaenda kehaasenditaju.


Dickinson on uurinud muidki kärbseliike peale äädikakärbse ja väidab oma suure kogemuse põhjal, et tõenäoliselt on seesugune meisterlikku põgenemist võimaldav närvimehhanism omane ka teistele liikidele ning kujunenud välja juba väga kauges minevikus.


Praktiliseks võitluseks tüütute kärblastega on Dickinsonil soovitus: ärge sihtige lööki putuka enese pihta, vaid pigem natuke maad temast ettepoole. Püüdke aimata, kuhu ta põikab, kui kärbsepiitsa märkab. Lisaks on kaval hiilida enne otsustavat kiirlööki kärbsele lapatsiga võimalikult lähedale. Paremaid tulemusi annab tagantpoolt lähenemine, sest kärbse vaateväli, ehkki palju laiem kui meil, ei kata siiski tervet täisringi.


Värvilt on kärbselapats otstarbekas valida suhteliselt neutraalne, mitte liiga tume ega hele, et see taustast väga selgelt ei eristuks.


Edasi kavatsevad Dickinson ja Card kärbse närvisüsteemis toimuvat lähemalt uurida, et püüda aimu saada tema tähelepanuväärse võime aluseks olevatest neurofüsioloogilisest mehhanismidest.


Putukate lend on teadlastele palju peamurdmist valmistanud vähemalt sestpeale, kui möödunud sajandi algupoole tehtud arvutustest selgus, et mesilased ei tohiks oma kehaehitusega üldse õhus püsidagi.