Meegomäe lahingukooli teadetetahvlil oli kunagi 90ndate teisel poolel tollase Kaitseväe juhataja kindralmajor Aleksander Einselni käskkiri, mille sisuks oli “vastupanu igal juhul”. Selles anti teada sõjaseisukorra kehtestamisest hetkel, kui esimene vaenlase sõdur asetab oma jala Eesti pinnale. Vastupanu pidi jätkuma, kuni põhiseaduslikult valitud Eesti vabariigi president annab avaliku ja kirjaliku korralduse selle lõpetamiseks. Meegomäe kooli ülem oli tollal leitnant Leo Kunnas.

Tagantjärele võiks oletada, et Einselni mahavõtmine 1995. aasta detsembris oli kuidagi seotud “vastupanu”-käskkirjaga. Tollaste rahvusvaheliste sündmuste valguses saab Einselni mõõgatärinat seostada vaid Vene Föderatsiooni vägede sissetungiga Tšetšeeniasse 1994. aasta lõpus.

Ma ei tea, kas Eesti julgeoleku eest vastutava kaitseministeeriumi (KM) ja Kaitseväe Peastaabi vahel vahelduva ägedusega toimunud kaevikusõda sai alguse Einselni käskkirjast, aga võib oletada. Esiteks ei anna demokraatlikus riigis sõduritele käsku suremiseks mitte kindralid, vaid poliitikud.

Teiseks põhines Einselni käskkiri ilmselgelt mõttel, et sõjalise kriisi puhul teeb meie tsiviiljuhtkond sedasama, mida ta tegi baaside lepingu eel 1939. aastal: tõstab käed üles. Mistõttu peab ohjad võtma sõjavägi. Mis omakorda tähendab kavatsust korraldada invasiooni esimesel päeval sõjaline riigipööre.

Minu teada ei muutnud kaitseväe järgmine juhataja Johannes Kert eelkäija käskkirja olematuks. Meenub siseringi nali, kus Kert lubanud sõjalise konflikti korral mobilisatsioonipunktid üles panna lennuväljal ning sadamas. Kui see nali (nali?) jõudis KMi ametnikeni ning poliitikuteni (kes oleks samuti lennujaama ning sadama “mop-punkti” klientideks sattunud), said nad teha vaid ühe järelduse: Kerdi maailmavaade kattub Einselni omaga.

Kaitseväe järgmise juhataja admiral Tarmo Kõutsiga seondub tüli tsiviilkontrolli küsimuses, millele pani punkti enneolematu skandaal – Kaitseväe Peastaabi luurajad koostasid toimikuid KMi juhtivametnike kohta, sest… Nojah, tsivilistide kahtlustamisel väheses võitlusvõimes ning -soovis ei erinenud ka admiral Kõutsi maailmavaade Einselni omast.

Kindral Ants Laaneots on esimene kaitseväe juhataja, kes on suutnud Einselni paigaldatud miiniväljast hoiduda. Kuid see ei kustuta institutsionaalset mälu.

Kui minu tuttav kandideeris kaitseministeeriumisse tööle, siis esitas üks tollane asekantsler talle küsimuse, et mis ta arvab olevat oma peamiseks tööülesandeks. Kõiksugu stamploosungite pakkumise järel kuulnud intervjueeritav jahmatavat vastust: “nu**ida laigulisi!”. Ma ei too seda juhtumit soovist näidata, kuidas Kaitseministeeriumis pruugitav reljeefne sõnavara käibis juba enne Jaak Aaviksood. Ülaltoodud jõhker nali pole asi iseeneses. See omandab tähenduse vaid asutuste mäluvaramus kaevates.

Jutud sellest, et kaitseministeeriumi praegune kantsler Riho Terras võiks ühel päeval saada järgmiseks Kaitseväe juhatajaks (Laaneotsa aeg saab tuleva aasta lõpus täis) võiks asetuda eelnevate kokkupõrgete konteksti.

Terrasel oleks õigus öelda, et ta on mõlemas institutsioonis – nii kaitseväes kui KMis – oma inimene ning seega võiks temaga alata meie riigikaitseliste asutiste kooshingamine.

Ent kas ta on KMis oma inimene?

Sellest ministeeriumist teab avalikkus õige vähe. Esmalt seepärast, et avalikkusel puudub huvi. Arusaadaval põhjusel. Sotsiaal-, haridus-, majandus- või rahandusministeerium mõjutavad oma tegevuse või tegevusetusega iga päev kümnete, kui mitte sadade tuhandete inimeste elu. Mistõttu on meil ka terve plejaad kommentaatoreid ja ajakirjanikke, kes suudavad nende ministeeriumide tegevusest põhjalikult ning loominguliselt rääkida. KMi tööst seevastu ei räägita midagi (jätame klaasist ja pronksist sambad kõrvale, selliste asjadega tegelemine ei ole selle ministeeriumi pärisosa). Ei ole võimalik hinnata ka tema tulemuslikkust (jah, me oleme Natos, aga selle eest aitäh hulludele, kes New Yorgis 2001. aastal kaksiktornid pikali ajasid ja sellega protsessid käima lükkasid). Ning seepärast pole ka nõudlust inimeste järele, kes hoiaks meid KMi ponnistustega kursis sama professionaalselt, nagu valgustavad majandusajakirjanikud meid kas või meie liikumisel viie rikkaima riigi hulka.

Kaitseministeeriumi teine eripära on see, et seal töötavad inimesed saavad kasutada riigisaladuse kilpi. Seda isegi Riigikontrolli ees. Riigikontrolli huvitavad praegu väga meie mobilisatsiooniplaanid (mind ka huvitavad, sest neid teades ja neile kommentaare otsides saaks lõpuks teada, kuhu ja kuidas on kulutatud maksumaksja raha). Aga kuna need huvitavad ka potentsiaalset vaenlasriiki, siis mulle neid keegi ei näita, nagu ei näidata neid ka Riigikontrollis neile ametnikele, kel on kahtlane, et mitte öelda kagebeeline hõng küljes. Saladused on hoidmiseks. Eriti pärast Herman Simmi.

Kaitseministeeriumi tipud, kes oskavad kasutada mõlemat asjaolu – avalikkuse vähene huvi pluss töö konfidentsiaalne iseloom –, võivad endale luua väga mõnusa paralleelmaailma, mis puutub vähe kokku tegeliku maailmaga.

Kaks aastat tagasi tuli avalikuks, et kaitseministeeriumi kantslerid tasusid “omade jopede” õppimis- ning elamiskulusid USAs ja Itaalias (teised ministeeriumid sellist asja teha ei söandaks); nüüd on juhitud avalikkuse tähelepanu sellele, et ministeeriumi endine kantsler Lauri Almann läks riigitöölt lahkudes kaitsebisnisesse ja KMi enda kommentaarist nähtub, et see ongi rahvusvaheline komme (kujutage ette avalikkuse pahameelt, kui sotsiaalministeeriumi kantsler läheks joonelt juhtima mõnda ravimifirmat või erahaiglat).

Mida on teinud Terras süsteemis, mis ehitatud põhimõttele “käsi peseb kätt”? Võib-olla ei vaielnud vastu Madis Mikko soovile saada Laidoneri muuseumi direktoriks. Võib-olla veel midagi. Aga see on tühi-tähi. Terras tuli majja “reljeefselt väljenduva” kaitseministri Jaak Aaviksoo kooskõlal, ning seega pole ta kunagi olnud selles meeskonnas, kust pärineb eelmine kantsler Almann, üle-eelmine kantsler Indrek Kannik ning võib-olla kantsleriks saav Lauri Tumm.

Ma ei vaidleks sajaprotsendiliselt vastu pikemat aega marineeritud plaanile ühendada Kaitseväe Peastaap ning KM, mille esimene samm võib olla Riho Terrase nimetamine Kaitseväe staabiülemaks – ja see samm tehakse tuleval aastal – aga valutult see teineteiseleidmine ei lähe.

Kindral Einselni kunagine käskkiri on endistviisi memosfääris. Huvitaval kombel pole keegi proovinud seda avalikult kehtetuks muuta. Selle neutraliseerimiseks tehakse vaid lugematuid ümber- ja kõrvalsamme.