Kuidas küll Vene armee välja ajada?
Rootsis ilmus diplomaat Henrik Liljegreni raamat "Tallinnast Istanbulini", milles autor võtab kokku oma üle 30aastase töö diplomaadina. Suursaadikuna töötas ta muuhulgas Washingtonis, Ida-Berliinis ja Brüsselis. Just Liljegren on see Rootsi diplomaat, kel õnnestus 90ndate alguses saavutada, et Ühendriikide president Bill Clinton hakkas kuulama rootslaste nõuandeid Balti küsimuses.
1992. aastal nimetas Rootsi peaminister ja Balti riikide suur toetaja Carl Bildt Henrik Liljegreni Rootsi saadikuks Washingtonis. Tema ülesandeks sai kaasa aidata Rootsi ja USA vaheliste julgeolekupoliitliste suhte loomisele kõige kõrgemal tasemel. Ka sellele, et Washington võtaks kuulda Rootsi nõuandeid Vene vägede väljaviimise küsimuses.
Lähteseis tundus olevat lootusetu. Washingtonis jutule pääsemiseks pidanuks ta esindama tuumariiki, majanduslikku suurriiki, naftariiki või USA naaberriiki nagu Kanada või Mehhiko, kirjutab Liljegren. USA valitsus oli rohkem huvitatatud suhte arendamisest Venemaa ja Aasia suuriikide kui Euroopaga, mis Washingtoni silmis oli langenud kao ja allakäigu rajale.
Pealegi vihjati Liljegrenile diplomaatilistes ringkondades, et Balti riigid on ameeriklaste silmis tülikad, sest nad segasid USA-l saavutamast häid suhteid Venemaaga. Ühendriikide välisministeeriumis andsid tol ajal tooni inimesed, kelle doktriin oli Russian first. Nende esirinnas oli Clintoni lähedane sõber ja usaldusalune Strobe Talbott, keda Liljegren kirjeldab raamatus kui "askeetlikku ja pideva unepuuduse käes vaevlevat ...verbaalselt briljanset intellektuaali, kes kaotas aga keskendatuse kohe, kui vestlus puudutas midagi muud kui Venemaad". Ka USA saadik Moskvas oli kodumaad hoiatanud baltlastele erilise vastutulelikkuse ülesnäitamise eest.
"Bushi mees" osutus kasulikuks
State departmenti kaudu Balti asja ajada ei saa, otsustas Liljegren ja otsis kontakte Clintoni lähikonnas. Sihikule jäi Nick Burns. Burns oli olnud president George Bushi ajal rahvusliku julgeolekunõukogu (National Security Council) Nõukogude Liitu puudutavate küsimuste direktor, osalenud kõikidel USA ja Nõukogude Liidu vahelistel tippkohtumistel ning ja üks väheseid, kelle Clinton eelmisest administratsioonist üle võttis.
Liljegren esitas Burnsile Rootsi seisukoha, et Venemaa üritab oma vägede väljaviimist Baltikumist siduda vene vähemuse kohtlemise küsimusega. Liljegren kurtis Burnsile, et Venemaa propaganda nagu rikuksid baltlased vene vähemuse inimõigusi, tundus olevat State departmentis vastuvõttu leidnud. Seepärast soovitas ta Burnsil kohtuda Balti riikide saadikutega ja kuulata nende nägemust asjast. Seda Burns ka tegi.
Sellest jutuajamisest sai algus Liljegreni sõprus Burnsiga, kes arutas Balti küsimusi omakorda edasi Talbott ja Clintoniga. "Burns usaldas rootslasi ja kuulas meie nõuandeid ja Clinton usaldas Burnsi. Nii oligi Valge Maja lülitunud "Rootsi-Balti mõtteprotsessi"," kirjutab Liljegren raamatus tuntava rahuloluga.
Sõbrakäe ulatab ammusurnud Nobel
Järgmine ülesanne oli Carl Bildt kokku viia Bill Clintoniga. Appi tuli kadunud Alfred Nobel. Liljegren pakkus nimelt Hillary Clintoni staabi ülemale idee kutsuda Valgesse Majja kõik 1993. aasta ameeriklastest Nobeli preemia laureaadid, enne, kui need sõidavad Stockholmi auhinda kätte saama. Hillary Clintonile idee meeldis ja koos Nobeli vastuvõtuga sai kutse Valgesse Majja ka Carl Bildt.
Kohtumine Clintoni ja Bildti vahel kujunes edukaks. Kasu said ka Balti riigid. Kohtumisele järgnenud kuude ajal tegelesid Bildt ja tema Baltikumi eksperdid intensiivse diplomaatiga, mis oli suunatud nii Balti riikide valitsustele kui USA administratsioonile, kirjutab Liljegren.
Näiteks kui Vladimir Žirinovski saavutas Venemaal ootamatu valimisedu, kirjutas Bildt kirjutas Clintonile, et on hädavajalik veenda Boriss Jeltsinit sõlmima Läti ja Eestiga vene vägede väljaviimse lepingut juba enne Jeltsini ja Clintoni kohtumist Moskvas. Vastasel korral võib duuma takistusi teha. Clinton vastas, et ta võttis vägede küsimuse üles Jeltsiniga telefoni teel vesteldes 22. detsembril, kuid et Jeltsin vältinud otsekoheselt vastamast.
Samal ajal arutasid Bildt ja Lars Fredén Rootsi välisministeeriumist vene vägede leppe võimalusi Balti riikide valitsustega.
Meri võtab Jeltsiniga viina
Liljegreni hinnangul ei olnud kerge manitseda baltlasi paindlikkusele Venemaaga suhtlemises. Balti riikide valitsuste suhtumises Moskvasse oli tunda sageli ülbet üleolukutunnet, mis Moskvat vihastas. Selle tunde paneb Liljegren nii Balti riikide uuesti tärganud eneseteadvuse kui diplomaatlise taktitunde puudumise arvele. Ühe näitena meenutab Liljegren, kuidas Lennart Meri oli ärritanud juba president Bushi, deklareerides ilustamata , et too "ei taipa Balti problemaatikast midagi".
Meri ja Jeltsini kohtumist kirjeldab Liljegren raamatus nii: "Lennart Meri saabus Moskvasse 25. juulil 1994. Ta juhatati president Jeltsini juurde, kes oli kohutavalt halvas tujus ja ilmselgelt tarvitanud tähelepanuväärse koguse vene rahvusjooki. Ta ründas kohe Merit terve tiraadiga sellest, kui halvasti eestlased venelasi kohtlevad. Meri kogus aga end kiirelt ja vastas: "Muidugi oleks ju tore, kui Eesti saaks lihtsalt lendava vaibana minema lennata. Kuid härra president, kui räägiksime selle asemel hoopis teie edukast inflatsiooivastasest võitlusest. See huvitab mind väga."
Jeltsin sattus segadusse ja pärast seda kui oli mõnda aega hoobelnud oma inflatsioonivastase poliitikaga, oli ta valmis arutama Meriga vene vägede küsimust. Kuid ainult tingimusel, et Meri temaga koos viina võtaks. Ning muidu karsklane Meri ohverdas end isamaa nimel. Pärast seda kui Jeltsin oli oma alluvaid mitmete parandustega lepingu tekstis toast sisse-välja jooksutanud ja vene tsaaride kombel klaase lõhkunud, ta lõpuks kapituleerus. Raske peavaluga, kuid õnnelik Meri lahkus Kremlist."
Henrik Liljegren nimetab oma raamatus Vene vägede tagasitõmbamist Baltikumist kõige olulisemaks teguriks, mis järsult suurendas Rootsi julgeolekut kogu teise maailmasõja järgsel perioodil.
"Kui Vene väed ei oleks 1994. aasta augustis Eestist ja Lätis välja viidud, ei saaks välistada, et mingi Vene sõjaline kohalolek oleks seal alles veel tänagi," kirjutab Liljegren.
Henrik Liljegreni Eesti juured
- Tema isa Edmund Schiffer oli eestlane. Vahetas oma nime Sihveriks. Töötas juhtival kohal Eesti riiklikus pölevkivitööstuses. 17 aastasena oli isa vabatahtlikuna osalenud Eesti vabadussõjas.
- Ema oli rootslane Eva Kjellberg, kellega isa kohtus 30. aastatel, viibides kaubandusdelegatsiooni koosseisus töövisiidil Rootsis.
- Raamat algabki autori lapsepõlvemälestustega ennesõjaaegsest Kiviõlist ja Narva-Jõesuust.
- Kui Henrik oli nelja-aastane, saatis isa ta koos emaga sõja eest pakku Rootsi. Isa pääses NKVD eest peitu ja pögenes samuti 1943 aastal Rootsi.
- Rootsis läksid vanemad lahku. Henrik sai endale perkonnanime kasuisa Mårten Liljegreni järgi.
