Eks ta tõsi ole, et aastakümnetega on mudelid ja arusaamad muutunud. Praeguste keskealiste emad tõmbasid oma keskea saabudes kodus põlle kitlile peale (no olgu, moodsamad jätsid põlle ette panemata), sekeldasid köögis ja õmblusmasina taga, tatsusid tasakesi kodutanumal, lasid paar korda aastas peenemad lokid pähe teha, sundisid mehepoolikule ülikonna selga ning läksid sugulase seltsimajas või tehase­saalis peetavale juubelile. Aasta jooksul tuli veel ette mõni asutusepidu ning paar pika laua taga peetavat tähtpäeva, mõni pulm või peielaud. Kogu sotsiaalne suhtlus. No eks sekka mõni laulukoor või käsitööring. Põhiline elu oli ikka liinil töö-kodu-mees-lapsed. Selline turvaline vaikelu.


Keskealise naise puhul piisas mõnest uuemast kleidist pidupäevaks ja püsilokkidest kaks korda aastas.


Aga ajad on muutunud



Tänapäeval on juba mõiste „keskiga” muutunud. Võib öelda, et praegused neljakümnesed on eelmiste põlvkondade kolmekümnesed, või midagi sellist. Neljakümnene naine pole sugugi veel valmis kodukitlit selga tõmbama (tõenäoliselt isegi mitte kuuekümneselt) ja ennast koduhaldjaks pühitsema. Neljakümnesed saavad lapsi, vahetavad mehi, lähevad uuesti või alles kõrgharidust omandama, vihuvad ööklubides tantsu ning sikutavad kevade saabudes selga laiad vööd, vabandust – lühikesed seelikud.


Kortsude vastu tuleb võidelda, näo- ja ihunahka venitada ja sirgendada, juuksur teeb imet ja ripsmepikendused ning kunstküünised hoiavad noortega ühel stardijoonel. Stardijoonel, kuhu?


Eks ikka ellu, millest tuleks võtta maksimum.


Eks see ole mõistetav. Enamik praeguseid keskealisi on end niikuinii sidunud pangalaenudega kõrge eani, pensi­raha on pangad olematuks keerutanud, mida siis teha – püsida nn rivis ja turul, nautida hetke ning olla hetkes. Väärikas vananemine sellesse mudelisse ei mahu. Või õigemini, meil puudub mudel, mille järgi väärikalt vananeda.


Ja kas peabki?



Meeste puhul peetakse piisavalt loomulikuks, kui need keskea­ilmingute saabudes vahetavad välja naise ja loovad uue pere, ostavad uhkema auto, leiavad ekstreemse hobi. Kui meie isad hakkasid keskeas marke koguma või kirimalet mängima, siis praegused ostavad pigem tsikli või lähevad surfamist õppima.


Aga naised? Eks on ka neid, kes talitavad eespool mainitult. Kuigi ühiskond kipub sellist asjade kulgu pikema pilguga vaatama ning eks ole keskeas naisel omajagu raskem luua uus pere, kasvatada üles veel põlvkond lapsi – ütleme, et valikud on vähe piiratumad. Keskealisel tünderja kujuga proual on noorte meeste seas tunduvalt vähem „turgu” kui kõhukal kiilaneval keskealisel härral siredate neidude seas. Muidugi määrab siin ka eelneva elu jooksul kogutud asjalis-rahaline kaasavara.


Mida siis teha, kui oled keskeas naine meie ühiskonnas?



Eelkõige tuleb selg sirgeks venitada ja tervise eest hoolt kanda. Vaat see on küll valdkond, kus ei tohiks järeleandmisi teha. Hiljem maksab valusalt kätte. Korras hambad on tähtsamad kui küüne- või ripsmepiken dused. Kehakaal tuleb kontrolli all hoida, mitte eelkõige s elleks, et rannaliival hää välja näha, vaid et tervis korras püsiks. Füüsiline liigutamine aitab alati kaasa. Halbadest harjumustest tuleks kriitilise pilguga üle käia.


Kõike ei saa enam sellises vanuses lubada, hakkab tervise peale. Tervis on number üks investeering. Ka vaimne tervis. Sellises eas on tavaliselt lapsed juba nii suured, et ei vaja enam pidevat hooldust-järelevalvet ja mees pole ka ilmselt veel nii vana, et ise toatuhvlite või külmkapini ei jõua. Just nüüd on õige aeg teha seda, mida hing ihaldab. Olgu see siis ristpistes tikkimine või avamere sukeldumine. Oluline, et see hinge rõõmustaks ja närvid korras hoiaks.


Eks see iluinkvisitsiooni altar nõuab ka mõned ohvrid, sest edevus on väga naiselik pahe, millele võib alati mõistlikkuse piirides anduda. Mis peamine, pühendu endale, vaata enese sisse ning otsi üles tõelised soovid ja unistused, veel pole hilja. Ja ka keskiga saab kullatud.


Unistuste piiriks on taevas. Kui vaid tervist jagub.
PS! Oma keskealise elu rõõmudest võite mulle rõõmsalt meilata: helga@ekspress.ee