Mulle meeldis väga. Eriti meeldis, et teekonnal sai palju nalja. Reisidel ongi kõige tähtsam, et sul oleks mõnus reisiseltskond, ja mul oligi: Ivan Orava osatäitja Andrus Vaarik, Lennart Meri osatäitja Egon Nuter ning meie ülemus Kuressaare Linnateatrist Aarne Mägi. Aasisime omavahel kõigi kallal, aga ma ei too kellegi kohta tehtud nalju eraldi välja.


“Meri ja Orav” etendus kolm korda: kaks korda New Yorgis ja üks kord Baltimore’is. Vaatajad olid minu üllatuseks peamiselt minuvanused, uuel iseseisvusajal Eestist Ameerikasse kolinud inimesed.


Majanduskriis meie külaskäigule mõju ei avaldanud, prügikastist süüa otsima ei pidanud. Paljud kohalikud otsisid küll. Ega nõukogude ajal ilmaasjata räägitud, et USAs on palju vaeseid. Tõsi, seda nad varjasid, et palju rikkaid on ka. Nii et pool sellest, mis nõukogude ajal räägiti, oli ikka tõsi.


Kui olime Washingtonis ja tahtsime külastada Valget Maja, siis ühel hetkel kästi kõik ümberkaudsed tänavad tühjaks teha. Me ei teadnud, miks, aga meie teejuht arvas, et küllap Obama lapsed tulid õue mängima.


See oli küll uudis, et kui neegrilapsed õue mängima tulevad, siis aetakse valged inimesed ära.