Kuidas läks: Margit Tõnson
“East of the West” programmis võistelnud ja žürii eripreemia saanud “Püha Tõnu kiusamine” linastus Karlovy Vary’s 4. ja 5. juunil. Teisel linastuspäeval käisin filmi ka ise uuesti vaatamas. Taavi Eelmaa juhatab filmi sisse, mainides napilt, et esilinastuse järel “kukkus kino kokku”. Legendiks paisunud Solarise laevaring lisab “Püha Tõnu kiusamisele” metafüüsilist mõõdet.
Esimesed kolm episoodi leidsid publiku hulgas mõistmist ja kaasaelamist, isegi naerdi, kohati südamest, kohati kohmetuse peletamiseks, alates kohtumisest kirikuõpetajaga hakati aga tasapisi alla andma ja ära jalutama. Eriti sügav ohe läbistas saali finaalis, kui Tõnu pidulauda juhatatakse.
Lážnê III nimeline kinosaal lõhnas nõuka-aegse haigla järele, samas hoones nimelt viiakse läbi erinevaid mineraalveeprotseduure ja iluhooldusi. Igati sobilik paik mõtisklemaks igavikuliste dilemmade üle, nagu näiteks ”söö ise või saa söödud”.
Küsimuste-vastuste ringi jäi paarkümmend huvilist. Taavi kinkis rumalaima küsimuse -”et mis on filmi point” – esitajale “Eesti” kirjaga sinise T-särgi. Küsimusele, mis on filmi sõnum, vastas Taavi, et nagu ikka, ole hea! Kuidas filmil kodupubliku ees läks, uuriti. “Nad vihkasid seda,” vastas Taavi. Aga vanem generatsioon? “Nemad vihkasid seda veel rohkem!” Tagakiusamise legendiga ei sobi ju kuidagi kokku, et tegelikult valiti “Püha Tõnu kiusamine” aasta parimaks filmiks.
Karlovy Vary festivali autojuhid on legendaarsed kihutajad. Kui meid lennujaama transportinud juht küsis päikeseprille eest võtmata, millisesse terminali ma minna tahan, ei saanud ma hästi aru, kellega ta räägib “You talkin’ to me?” ühmasin ma, “Sügisballi” kogumikust silmi tõstes, samal ajal oma lause peale naerma hakates, sest Robert De Niro “Taksojuhi” krestomaatiline fraas pudenes üle huulte täiesti kogemata. Vaat mis juhtub inimesega, kes vaatab seitse filmi päevas.
(Pikem festivalifilmide ülevaade ilmub järgmises lehes)
