Viljandi Drumlabi juht Reigo Ahven, kuidas läks?

Pärast seda, kui olime filminud oma reisi esimesed kaadrid, sõitsime 50 m pärast starti läbi ühe suurema augu ja jätkasime lõbusas tujus teekonda. Umbes kahe kilomeetri pärast kontrollisime tahavaatepeeglist käru ja ei uskunud oma silmi – 2000 kg kaaluv käru kogumaksumusega umbes 150 000 krooni oli kadunud. Sõitsime 3,5tonnise bussiga ühe minutiga tuldud tee tagasi ja leidsime käru selle suure augu juurest, kust enne läbi sõitsime. Õnneks oli kõik alles, aga foobia sellest kogemusest jälitas meid terve reisi. Poolas sai bensiin otsa ja Frankfurti jõudsime napilt.

Kuubiku saime üles rekordajaga (40 minutit) ja asusime oma eesmärki täitma. Õpetasime oma kuulsust koguvat rütmi nii amatööridele kui professionaalidele üle maakera, kokku rohkem kui 30 riigist.

Kui kohtusime tähtsamate tegelastega trummimaailmas ja tutvustasime neile oma saavutusi ja plaane (trummihariduskeskus 1700ruutmeetrises vanas Ugala Teatri majas, praeguses Koidu Seltsimajas, praktiline trummimuuseum, helistuudio, trummimeisterdamise töökoda, suvelaagrid jne), tunnistasid kõik, et oleme pisut hullud.

Kohtusime kümnete maailma tippmuusikutega, mängisime kidrameeste, bassimeeste, klahvimeestega. Saksa kultusbändi Die Toten Hosen trummarile meeldisime nii väga, et ta nõudis ühtesid Drumlabi tunkesid endale ja tiris need endale keset oma autogrammitundi jalga.