Kuidas leida unistuste töökohta?

Eduline karjäärinäide trükivärskest raamatust “Tee unistuste töökohani”, mis jõuab poelettidele sel neljapäeval ehk täna.

Esimene pildike, mida Reet Aus lapsepõlvest seoses moe ja lõigetega mäletab, on see, kuidas ta istub vanatädi Hilja suure toa vaibal ja talle usaldatud vanast kitlist nukukleiti välja lõikab.

Ta on siis nelja-aastane ja lasteaiavaba elu juurde käib ka vanatädiga suviti Saaremaal Leisi küla rätsepa juures käimine.

Kummatigi polnud kokakunsti valdav vanatädi see, kes Reeta inspireeris, vaid skulptorist vanaisa Enn Roos, kelle ateljees tüdruk meelsasti aega veetis ja veendunult tema jälgedes soovis käia.

Mõistmine, et nii see ei pruugi minna, tuli varajases puberteedieas, mil sai selgeks, et ta ei kasva kahemeetriseks suurte musklitega naiseks ja vanaisa kahtlus, et eriala pole jõukohane 27 kilo kaaluvale tüdrukule, hakkas selgemaid piire võtma. Tuli valida midagi muud, ja mood, mis on samuti kolmemõõtmeline ja seotud modelleerimisega, tundus kõige sobivam.

Enda disainitud riided ja särav näitlejaanne

Tekstiilikunstnikust emalt loomingulisuse ja programmeerijast isalt järjepidevuse pärinud Reet veetis lapsepõlves palju aega koos vanavanematega. Veel mäletab Reet, kuidas ta juba kolmeteistaastasena kõige eriskummalisematest asjadest endale jakke ja kotte õmbles.

Viimaseid koguni sõpradele, kes neid uhkelt kandsid. Puberteediea suunajaks peabki Reet pigem hea maitse ja värvitajuga ema, kellega koos siiditrükki sai tehtud. Reeda ema disainitud on paljud nõukoguaja kodude tekstiilid kardinatest ruuduliste laudlinadeni.

Loominguline kodu mõjutas Reedale lisaks ka õde ja venda, kellest esimene teostab end graafilise disaini ja teine filmipro­duktsiooni alal. Kool Reeta ei paelunud, kui mõned ained ja õpetajad välja arvata. Ent ta luges palju, käis Kevade tänava lastekunstikoolis ja nautis näitekunstiga tegelemist. Koguni nii, et keskkooli lõpuks olid lähikondlased kindlad, et kooliteatrite festivalil parimaks naisnäitlejaks hinnatud Reet valib Lavakunstikateedri. Aga ei valinud, läks hoopis ERKIsse moodi õppima, eelnevalt aasta ettevalmistuses moejoonistamist õppides. Siis tulid legendaarsed ERKI moe-show'd, esimesel aastal koos Andro Kööbiga.

Moetööstuse halvasti varjatud saladus

Rajudeks aastateks nimetab Reet perioodi, mis nagu ilmselt suurel osal inimestest jääb 19. ja 25. eluaasta vahele - ta käis akadeemias, tegi telesaadet, stilisti ja muid töid kooli kõrvalt, magistritöö raames loodi HULA kaubamärk. Moe kaubamärgi köögipoolega tutvumisest tuli kainestav teadmine selle vastuolulisusest. Reedale hakkas vastu ülekultiveeritud trendide-vaheldumine. See, et kiirmoe riided tehakse kõrgmoodi kopeerides meelega halva kvaliteediga, et inimene iga kahe nädala tagant oma garderoobi uuendaks.

Seal pole eesmärgiks eetilisus, vaid iga aastaga 20 miljonit rohkem teenida. Nii on tulemuseks odava tööjõu, sageli ka laste kasutamine kolmandate maade tööstuses ja arutu loodusressursside raiskamine. Ainuüksi mõte sellest, kuivõrd kaugel on ühe toote valmimistsükkel loomulikust protsessist, peletas Reeda moetööstusest mõneks ajaks eemale.

Puuvill, mida pritsitakse kasvuperioodil herbitsiidide ja pestitsiidiga, nii et see suretab välja linnuliike ja tekitab inimestel vähki; töötraumad, mis tekivad odavate maade tööstuses, kuna seadmed on vananenud; 36kroonine kuupalk õmblejatele kuskil Bangladeshis, puhta joogivee puudus Hiinas. Need olid vaid mõned argumendid, mis tekitasid Reedas soovi selles tööstusharus mitte kaasa lüüa. Mitte, et kolmandatele maadele tö öd ei peaks pakkuma, vaid et asja peaks tegema Fair Trade'i põhimõttel.

Nii töötaski Reet mõnda aega teatrites lava- ja kostüümikunstnikuna. Ta leiab, et sai oma teatriarmastusele läheneda sobiva nurga alt, luues uusi maailmu. Kärsitu inimesena ei kujuta ta ette, et leiaks endas igaks õhtuks uut sära juba päheõpitud teksti esitamiseks. Just teatris olid esimesed taaskasutuskatsetused, võttes vanu kujundusi ja kostüüme ning neid ümber disainides. Siis tekkis soov sama põhimõtet rakendada ka moeloomingus ja püüd süsteemi seestpoolt muuta. Kõige säästvam on Reeda sõnul orgaaniliste materjalide kõrval kasutada neid materjale, mis juba olemas on. Nii on ta algatanud projekte Uuskasutuskeskusega, võtnud kasutusele vanu sõjaväevorme.

Tooted ei pea tiirutama mitu korda ümber maailma: puuvill Lõuna-Ameerikast, kangakudumine Indias, värvimine Hiinas, õmblemine Banglade­shis, et me saaksime neid kaks nädalat kanda ja siis prügimäele visata, kus nad ei lagune oma sünteetilise kiu tõttu. Odavate toodete hinna sisse pole arvutatud keskkonnariske ja see on teema, mida Reet on asunud põhjalikult uuri­ma oma doktoritöö raames Eesti Kunstiakadeemias, juhendajateks Londoni ja Soome keskkonnasäästliku disaini asjatundjad.

Aus moeateljee koduste müüride vahel

Reeda armastus vanalinna müüride ja sisehoovide vastu on just niisama vana kui ta isegi. Ka nüüd, maailma suurlinnu tundma õppinuna kuulub ta süda Tallinna vanalinnale. Kui siin elad, on see nagu maal. Inimesi elab vähe ja argipäeva hommikutel on linn puhas ja tühi. Reeda sõnul kasutab vanalinlane munakivist ja arhitektuuripärlitega ääristatud kodukohta teistel aegadel kui turist. Nii oleks see naise unistustes ideaalne paik ühele kogukonnale äride ja kohvikutega. Üks selline äri asubki Müürivahe tänavas, kuhu nii ateljeesse kui poodi on lahkelt oodatud kõik Reeda sõbrad ja kliendid. Elu ja töökeskkonna lähedal hoidmine on samuti üks keskkonnasäästliku elamise põhimõtteid, mida taimetoitlasest kodu- ja lastelembeline Reet tähtsaks peab. Kui ta parasjagu keskkonnasäästlikku disaini ei loo, tudengeid ei õpeta, teatris proovis või mõne filmi võtetel ei ole, oma ausal põhimõttel loodud moeloomingut maailma eri nurkades ei tutvusta, siis eelistab ta olla kodus, lastega.

Reet ei ole suur unistaja, vaid teeb otsast asju, mida peab tähtsaks. Tema päevad algavad ja lõpevad Kriya jooga ja Viie Tiibetlase harjutustega. Seda on ta õppinud Ingvar Villido juhendamisel Lilleoru keskuses. Reeda sõnul on Lilleoru hea näide kodanikualgatusest, keskkond on püsinud seal 15 aastat ja seda ainult inimeste vabatahtlikkuse alusel.

Mitmeid kordi kodumaal auhinnatud ja nüüd ka esimese Eesti disainerina London Fashion Weekil esinenud naine on olnud nii õppejõud kui praktikakoha pakkuja kunstitudengitele. Kord saatis üks vanem daam Reedale ilusa kaardi ja 500 krooni ümbrikus. Märk sellest, et kui ajad oma asja südamega, võib hakata juhtuma igasugu naljakaid ja armsaid asju.

Ametikohasisene karjäär

• Üks hinnatumaid karjääriliikumisi on üha enam ametikohasisene karjäär, kus otsustatakse saada oma eriala eluaegseks üliõpilaseks. Ehk absoluutseks asjatundjaks oma alal. See tähendab pidevat juurde õppimist, silmaringi avardamist, enda proovile panekut ja alati pisut rohkema panustamist, kui meilt oodatakse.
  
  Tulemuseks on see, et ametikoha piirid laienevad ja tuleb üha uusi pakkumisi. Näiteks pakutakse võimalust koolitada oma alal, esindada firmat messidel ja teabepäevadel, olla mentoriks, osaleda töögruppides, kirjutada nõuandeid, teha ettekandeid konverentsidel jne.

• nAmetikohasisese karjääri puhul innustab meid üha kasvav teadlikkus ja see, et meid tunnustatakse eksperdina oma alal. Mõnikord tekib ka asendamatuse tunne ja see võib olla nii magus kui ka koormav. Igal juhul seotud suure vastutusega ühiskonnas.
  
  Ja sageli võtavad eksperdid ka oma valdkonna arengu teemadel avalikkuse ees sõna, nagu näiteks sotsiaalteadlane Marju Lauristin või meestearst Margus Punab. 

• Ametikohasisest karjääri väärtustavad inimesed on pühendunud ja oma ala pioneeridena ka innovaatorid, kes valdkonnas elu edasi viivad. Tänu neile tuleb juurde uut infot ja piirid laienevad, sest neil on suur kirg oma eriala vastu. Nad lihvivad oma oskusi ameti sees nagu teemanti.

• Kui näiteks vaadata kutsestandardeid, siis seal on paljudele erialadele loodud tasemed. Just pideva taseme tõstmisega sarnaneb ka ametikohasisene karjäär.

Raamatu autor Tiina Saar

• Sündis 6. juulil 1972 Rakveres.
• Töötanud kuus aastat CV-Online'i turundusjuhina.
• Toimetab ajakirja Tööjõuturg.
• Peab loenguid ja korraldab seminare ja koolitusi karjääri edendamise teemadel.
• Käivitas tööõnneteemalise portaali www.aaretesaar.ee ja valmistab ette Eesti suurimat muinasjutuportaali.
• Kirjutanud ka raamatud "Kuidas võita maailma parim töökoht" (2005) ja "­Karjääri keerd­trepp ehk kuidas luua endale meelepärast tööelu" (2006).