Kui sakslased tegid 2003. aastal “Hüvasti, Lenini” ja eestlased kohe aasta hiljem “Sigade revolutsiooni”, siis hakati neid analüüsides küsima – kas on võimalik, et see niinimetatud ostalgia (esmalt üsna kitsas tähenduses igatsus Ida-Saksamaa järele, mis aga edaspidi hõivas mõistena kogu endise idabloki igatsuse lihtsama ja väiksema valikute hulgaga, korrastatud ja piiritletud maailmakorralduse järele) polegi äkki muud kui nende inimeste vastureaktsioon, kes võtavad kriitikat sotsialismiaja kohta isiklikult, kriitikana omaenese eluvalikute pihta. Ja kas ei aeta äkki segamini ostalgiat ja täiesti normaalset ja universaalset nostalgiat, mis meid ikka lapsepõlvele mõeldes haarab – rohi rohelisem, taevas sinisem, mesi magusam?

Kurat, naabrimehel on parem auto

Kuigi jah – ilmselt suudab igatsust lihtsama elukorralduse järele mõista igaüks, kel aastaid niipalju, et olla näinud elu, kus poeletil vorstivalikus oli kolm toodet ja hambapastariiulis kaks, ja et elukvaliteet sellest sama palju kordi ei paranenud, kui vorstisortimendi valik kasvas mõne aastaga sada korda ja hambapastade rivi venis kapitalismi tulekuga meetritele.

Psühholoog Barry Schwartz on eespool nimetatud tõsiasja nimetanud valiku paradoksiks. Inimese heaolu ja õnnelik olemise eeltingimuseks on tunne, et ta on oma valikutes vaba ja tal on, mille vahel valida. Aga – paradoksaalsel kombel ei tulene aina kasvavast valikurohkusest üha suurenev õnnetunne, vastupidi. Ühel hetkel oleme valikustressist suisa muserdatud ja seda stressi ei saagi muul moel maha kui oma elu teadlikult lihtsustama asudes – ennast väiksemate valikute hulgaga piirates.

Psühholoogiliselt muudab valiku raskeks just enese võrdlemine teistega – äkki ma ikka valisin valesti, näe, naabrimees hõiskab Facebookis, et tema valis parema naise ja parema auto, mina leppisin justkui kehvema mudeliga, kurat küll, mida teha?! Nõukogude ajal, kus kodust kodusse kordusid samad sektsioonid, samad raamaturiiulid ja raamatudki riiulis, samad serviisid ja pokaalid... seal oli õnnetunde tekkimise takistuseks valikute puudus, defitsiit. Kapitalism aga kurnab meid valikute üleküllusega ja võimalusega oma valikuid kogu aeg kellegi teise omadega võrrelda.

“Keskpäev” on hea näide ühiskonnast, kus valikud on limiteeritud ja unistuste ruum piiritletud – kes tahab saada profikorvpalluriks, kes motosportlaseks, kes kaugsõidukapteniks, kes kirjanikuks, kes lasteaiakasvatajaks... Keegi neist ei löö oma valikus kõhklema, kõik on kangelased, neil on sihid selged. Kommunistlik ideoloogia astus religiooni asemele, aga mõlema eesmärk oli üks ja sama – minimeerida inimese valikuvabadust käskude ja keeldudega, sest paradoksaalsel moel – liigne vabadus ei tee inimest õnnelikuks. Aga õnnelik peab inimene olema, siis ta ehitab paremini sotsialismi. Kapitalismi slängis – loob rohkem lisaväärtust.

Kriminaalne lugu

Töö- ja puhkelaagris oma suvevaheaega kapsa kõplamise peale kulutav varateismeline inimene Vändras või Elvas, Põlvas või Põltsamaal oli hõivatud väga sarnaste probleemidega. Lugu sellest, et üks linnatüdruk saadetakse suveks maale ja ta lööb kohalike poiste pead ja plaanid sassi, oleks võinud juhtuda ükskõik millises Eestimaa otsas. See selgitab ka lapstähtede suurt populaarsust – auditoorium tundis ennast neis ära.

Kärt (Maria Avdjuško) satub Jürnase (Tormi Kevvai) perre suve veetma. Talle bussi vastu läinud noormehed mõistavad kähku, et tagasiteed enam pole, see on nende lapsepõlve viimane suvi.

Üksteise võidu püütakse Kärdile muljet avaldada ja tema meelt lahutada. Kuna poisid teavad, et tüdrukutele meeldivad lapsed, küsitakse Peetrilt (Talis Trass) väikevenda laenuks. Peetri sõbra Riho (Mihkel Raud) peas aga küpseb plaan, kuidas pisikese ülekavaldamisega kasvatada lapserendiraha 20 kopikalt tunnis kosmiliseks 35 rublaks! Selleks tuleb lapsehoidjad uskuma panna, et nad on Madise ära kaotanud, ja taksomeeter tiksub senikaua, kuni laps on leitud!

Miski selles salapärases kadumiseloos tundub Meelikule (Ülari Kirsipuu), kes ajaviiteks kriminaalromaane kirjutab, algusest peale kahtlane. Kärt aga on täitsa tore tüdruk, keda tahaks juba vanematele tutvustada...

Teatrilavastaja ja -näitleja Raivo Trass debüteeris režissöörina, aluseks Eno Raua jutustuste “Telepaatiline lugu” ja “Päris kriminaalne lugu” motiividel kirjutatud stsenaarium. Tähtsat rolli mängib ka Viive Ernesaksa originaalmuusika, kus igale karakterile on antud oma äratuntav teema.

Toonastest noortest filmistaaridest, kes said suve teenistuseks peaaegu et vanemate poole aasta palga, on tänaseks saanud tuntud näitlejad, muusikud, kirjanikud. Riho (Mihkel Raud) hüüatus “Taksomeeter tiksub” pole kraadede kõnepruugist tänaseni kusagile kadunud.

Nostalgiliseks järelvaatamiseks sobiks aga hästi Lembit Ulfsaki lavastatud “Keskea rõõmud” – siis on kena fantaseerida, mil moel ja määral noorte helesinised unistused keskikka jõudes realiseerusid või unistusteks jäidki.


Keskpäev

Tallinnfilm 1981.

Režissöör Raivo Trass.

Stsenaristid Eno Raud, Raivo Trass.

Helilooja Viive Ernesaks.

Osades Ülari Kirsipuu, Maria Avdjuško, Tormi Kevvai, Sven Suurraid, Mihkel Raud, Talis Trass.

DVD müügil koos Eesti Ekspressiga juba järgmisel neljapäeval, 21. novembril.

Filmidega saab tutvuda ning sarja tellida aadressil film.ekspress.ee.