Kuidas ma Bonoga ühest klaasist Karhu õlut jõin
Seetõttu ei jätnud asja juhuse hooleks ja muretsesin (kõlab eestlaslikult, kas pole) endale ja oma kallile prouale piletid Helsingi kontserdile juba eelmise aasta novembris ja veel kõige ametlikumat kanalit pidi - Soome U2 fänniklubi kaudu. Nii igaks juhuks, igasugu pätte liigub ju. Ühesõnaga, kõik oli korras. Piletid mekasse seisid pea aasta ilusasti kamina kõrval tähtsate asjade karbis.
Igav lugu, kas pole! Oot-oot, kohe läheb tiba seikluslikumaks.
Ühel ilusal õhtul tegime väikese vangerduse. Hr Bono tegi sündmusteahela otsa lahti ja otsustas Helsingisse tiba kauemaks jääda, ja miks ka mitte siis juba ühe lisakeikka teha. Mõte hea ju, eriti tore oli asja juures see, et ühed head sõbrad sebisid ka endale sellele lisakontserdile piletid. Internetist, kus keskkonnaks suur ja äge euroteam.net. Jube lahe, sest ka nemad olid kunagi kõvasti heidelnud, mida kuulata, kas Juutuud või Onu Remuse jutte - tõsifännid ühesõnaga. Vangerdus seisnes nimelt selles, et vahetasime sõpradega piletid ära. Kuna üks nendest pidi lisakontserdi ajal kindlasti kodumaal olema, saime meie teha endale toreda pika nädalavahetuse, mis pidi kulmineeruma - saate isegi aru millega.
Supermõnus! Tõmbasime reedel Helsingisse - ooo!! Lahe. Ainult et meie uued piletid polnud veel kulleriga saabunud. Mõtlesin, et no ilmselt homme jõuavad. Õhtul saatsime esimese vahetuse kontserdile - emotsioonid olid laes, korteri aknast kostub "Elevation". Äge!
Hommik. Kuller veel ei helista. Teeme lolli nalja, et miks. Oi kui head naljad. Saame Euroteamist teada, et piletid ootavad meid alates kella kuuest staadioni kõrval lokaali Gringo Loco (paljutähenduslik nimi, see Loll Gringo) ees. Teeme aga lolli nalja ning, kergelt närvis, sätime ennast kuueks kohale.
Ja asjatu närvitsemine, seal ootabki kokkulepitud kohas neiu Camilla ja tema ümber algselt pahased kodanikud, kes nurisevad, et miks ei saanud nad kulleriga lubatud pileteid. Camilla on tasemel, vabandab selle suure segaduse pärast, jagab kõikidele tasuta õlut ja lubab nn punase tsooni käepaelasid. Oo, superlahe ju!!! Unistus täitubki, seal ju olemegi ainult mina ja Juutuu ja kellele ei meeldiks olla VIP.
Mingi hetk, muutun kergelt paranoiliseks, sest nüüd tuleb välja, et pileteid ei ole meil vajagi, piisab vaid lihtsast roosast käepaelast. Kontrollin Camilla ja tema sõbranna (Camilla II) jalanõusid. Botased, kurat, äkki panevad punuma! Olen enesekindel spordipoiss ja igaks juhuks pidevalt stardivalmis, kogu teema tundub kuidagi liiga ilus.
Kuna meid on palju, umbes 30-40 inimest, tehakse punt pooleks ja esimene grupp läheb Camilla II saatel teele, meie jäime muidugi teise gruppi. Stardime hiljem. Ka Camilla I jääb meiega. Olen stardivalmis, tähelepanelikult paranoiline idaeurooplane.
Mõne aja pärast on Camilla II tagasi ja kõik on jälle super. Esimene grupp on punases tsoonis sees ja kõik on väga VIPid. Vahepeal tegime pea Camillale tünga ja sebisime endale ka kolmanda veriekskljuusiv roosa käepaela, mille sai meie kallis sõbranna, kes oli küll eelmisel kontserdil fännipiletitega käinud, kuid ei ütelnud ära veel ühest pöördesseajavast õhtust. Lahe, oleme ikka nii osavad ja kavalad.
Elu on hernes! Asume teele, lehvitame Camillale ja täname teda. Hoian igaks juhuks Camilla II-l pea sõna otseses mõttes tagumikust kinni. Esimene turvavärav - probleemideta, oleme ju VIPid ja meiesuguseid läbi ei otsita, vaatan VIP telgis ringi, kõigil on samasugused käepaelad, ohkan kergendatult, tunne on Kosmos! U2, siit ma tulen, sprry, et nii kaua aega läks, täna on meie õhtu, täna on see õhtu, lõpuks ometi, ei oleks uskunud, külmavärinad, jesssjesssjessssss, lõpuks ometi, külmavärinad, külmavärinad!!!! Camilla II suunab meid red zone’i väravate juurde. Tekib tõrge… Peame minema ringiga teiste väravate juurde. Miks! Pole loogiline.
Sõbranna kuuleb turvat raadiosaatjasse teatamas, ettevaatust see punt on jälle liikvel. Fakkkfakkkfakkkk, kogu maailm sõidab selga, vihmasadu ja tunnete allakäigutrepp algavad. Camilla II räägib kellegagi telefonis ja teatab, et kõik on ok, peame minema lihtsalt teisele poole staadionit. Seal ootab oma inimene, kes teab kõike ja sealt saame sisse, langeval tujutrepil on tiba aeglasem samm. Kõnnime kitsal kruusateel selle õige värava juurde, hoian Camilla II-st pilguga kinni, elan tal praktiliselt seljas ja venitan vaikselt äkkjooksu tarvis lihaseid lahti. Mõttes kordan pidevalt, et see ei juhtu ju minuga, mitte siin, mitte TÄNA, see ei juhtu minuga, eieieieeiiii, ja siis saan aru, et korras, kõik on pekkis, emotsioonid kihutavad teletorni liftiga kuristikku.
Edasi läks kiirelt, kogu meie punt, u 20-25 inimest (osad tulnud Hiinast!!!, pered Rootsist, Lätist, Eestist ja kust iganes) püüti korraldajate poolt ühte koridori lõksu, oleme arreteeritud võltspiletite kasutamise süüdistustega. Tänan saatust, et Camilla II on ilus noor naine, jube vastik oleks Soomes mingile jorsile elukestvate vigastuste tekitamise tõttu vangis istuda. Kiire ja väga emotsioonirikas vestlus, mille käigus saadakse õnneks aru, et meie oleme vaid lollid ohvrid. Perse, olen väike hall täpp kusagil väga märjas ja külmas porises kohas, mis on valgusaastate kaugusel sellest võimalusest, et täna oleks see õhtu, mis pidi olema ja juhtuks see, mis pidi juhtuma.
Meid vabastatakse, vaatan veel korra pikalt valve all oleva Camilla II poole, ohkan ja lahkun. Täna ei ole See õhtu.
Väljas pakutakse osta veel mingisuguseid istekohti pärapõrgusse. Keeldun, sest see ei ole see ja Täna ei ole See õhtu. Sajab, vihm on mõnus, jope jääb kotti.
Kurb aga armas ja soe lõpp
Tõime raudteejaama pakihoiust oma salmiakkikossu ja magamiskotid ning tegime endale staadioni kõrvale kaljule pesa. BÄND alustab. Beautiful Day... Silmad on märjad, sajab raisk.
NB! Bono, sinuga näeme 08.10.2010 Roomas. Ole vormis ja hoia oma selga.
