Kohe oli ka Lennart kohal. Olin presidendiga varasematest aegadest tuttav ja käinud koguni tema Nõmme kodus oma videodokumentaalsarjale intervjuud tegemas.
Lennart käis paadist paati, vaatas korraks ka näitust üldiselt, kuid oli peatselt Nimbuste juures tagasi umbes sellise küsimusega: “Kas ühel tõelisel mereriigil peaks midagi sarnast olema, et oma kõrgeid väliskülalisi võõrustada?”
Loomulikult peaks! Sobivaim esinduskaater olnuks tollal kõigest viis miljonit krooni maksnud Storebro, millega peagi ka Naissaarele suundusime.

“We almost hit something! (Me peaaegu sõitsime millelegi otsa!)” ütles Rootsi rannavalveohvitser, väikelaeva kapten, kui Naissaare kaile lähenedes kajalood korraks näidu nulli viskas.
Vene sõjavägi oli äsja lahkuda jõudnud, aga saar oli ikka veel suletud militaartsoon. Betoonkaile oli maalitud suur – ja vigane, aga siiski eestikeelne – keelusilt, kuid sellele vaatamata sai ühe esimese väikelaevana Naissaart külastav Storebro Royal Cruiser, Vabariigi President pardal, loa silduda.
Sadama ümbrus oli täis mitmesugust militaarkosu ja vanarauahunnikuid. Veidi ringi jalutanud, pakkus Lennart valvuritele suitsu ja ajas nendega mõne sõna juttu.
Seejärel siirdusime taas merele. Niipea kui Lennart rootslasest kaptenile paar spetsiifilist küsimust esitas ja oma merealaste teadmiste selgituseks jäälõhkuja juhtimise kogemusest pajatas, usaldasime tüüri rõõmsalt presidendi kätte, kes kursi otsemaid Aegnale võttis.
Merid elasid toona Nõmmel, mitte Viimsi poolsaare tipus Kabelineemel, ometi suundus Lennart otsejoones just sinna. Ja küsis: “Kas läheme Aegna ja Kräsuli vahelt ka läbi?”
Rootslased vaatasid kiiresti merekaar­ti ja läksid näost valgeks: sügavust kindlalt alla kahe meetri!
“Võib-olla jätaksime selle järgmiseks korraks?” tegin kiire kompromissettepaneku.
President Meri oskas aga ajas ettepoole vaadata. Tänapäeval on ajalooline Aegna kanal, mille kaudu Wabariigi ajal ka sõjalaevad kiiresti teisele poole Aegnat pääsesid, navigeeritav, süvendatud ja vahelduva eduga ka tähistatud. Kes julgeb kanalisse siseneda, sellele avaneb suurepärane vaade käegakatsutavas kauguses asuvale Kräsulile ning ka Kabelineemele, mille keskmes kõrgub Meride eramu.

Pirita sadamasse tagasi jõudes oli president pisut noriv: “Mis asi see on?” osutas ta akvatooriumi sisemuulil kõrguvale viisnurgale.
Seejärel helistas kuhugi ja juba järgmisel päeval ilmusid ajalehtedes artiklid, kuidas president Meri käskis 1980. aasta Moskva olümpiamängude purjeregati metallist embleemi viisnurgaga tipus jalamaid maha võtta.
Käsku pole siiski siiani täidetud. Ju on mälestused, et kes ikka pääses olümpia ajal valuutabaari kalamarja sööma ja kes ei pääsenud, sedavõrd kallid, et väärivad igaveseks jäädvustamist.
 
Storebro osutus Lennartile siiski liiga luksuslikuks ja sõelale jäid kaks Nimbust: 28jalane hinnaga ligi miljon krooni ning 37jalane hinnaga kaks ja pool miljonit.
Väiksem oli ilmselgelt liiga väike, kuid Lennarti arvates ületas sellegi hind presidendi kantsel ei rahalisi võimalusi.
Lõpuks tuli valmistajatehas appi ning arvestades asjaolu, et kaatriga hakkab sõitma Eesti Vabariigi president, langetas hinna kaheksasajale tuhandele.
Sellegipoolest võttis otsustamine kaua aega ja lepingu sõlmimine venis augustisse.
Ent kui ühe augustipäeva hommikul oli raha teele pandud, soovis president, et pärastlõunaks oleks kaater Paslepas ning et õhtuks oleks sellele paigaldatud navigatsiooniseade, radar, prožektor ja raadiojaam.
“Mulle tuleb Saksa välisminister külla ja me tahaksin temaga Läänemere-alast koostööd arutada,” ütles ta selgituseks.
Kuna ilm kiskus sügiseseks ja merel puhus tormituul kiirusega üle 15 meetri sekundis, saatsid tillukest Nimbust, mille nimeks sai Thule, kaks piirivalvelaeva. Osa noorukesest kaatrimüügifirmast pärit meeskonnaliikmeid olid merel esimest korda ja näost rohelised. Kõik läks siiski õnnelikult, kui mitte arvestada, et pärastlõunast sai õhtu ja vajaliku seadmestiku paigaldus pidi jääma ööseks.
Kuna töö oli ebatavaline, pidid seda tegema ebatavalised inimesed. Minule kuuluva autofirma elektrik Jaak oli üks sellistest. Raske lapsepõlv ei võimaldanud tal omandada kõrgemat erialast haridust, kuid selle puudumist korvas ja isegi ületas loomupärane geniaalsus, mida võib kohata vaid üksikute inimlaste puhul.
Jaak nägi asju eriliselt ja tema mõte liikus ainulaadseid radu pidi. Teeb peedist pesumasinale trumli, võiks sellist mõtteviisi kirjeldada. Jaak täitis ettevõttes neid ülesandeid, millega keegi teine hakkama ei saanud, ja puhus elu sisse asjadele, mis spetsialistide arvates tulnuks ammu prügimäele saata.
Kuid Jaagul oli ka üks suur viga küljes. Tema suuvärk. Ta ei olnud kuigi salliv endast rumalamate suhtes ning et ta ei saaks kliente oma suunavate, kavalate ja isevärki küsimustega testida, tuli teda kundedest eemal hoida. Et Jaak oma suud presidendi peal proovida ei saaks, kontrollisime põhjalikult Lennarti ajakava, enne kui Jaagu Paslepa poole läkitasime.
Aga ta sai vaevalt pool tundi kaatriga tutvuda, kui ootamatult oli president kohal.
“Kuhu me selle radaridisplei paigutaksime?” küsis Lennart osavõtlikult.
Jaak selgitas, et tal on asi juba läbi mõeldud ja displeile koht leitud.
“Ei, sinna me seda küll ei pane. Mulle meeldiks, kui see oleks siin vahekäigu kohal,” ütles Lennart.
“Sinna ei saa, ma panen ta siia!” teatas Jaak.
“Kuule, ma olen ikkagi vabariigi president, ja kui ma ütlen, et see displei paigutatakse sinna, siis ta sinna ka paigutatakse!”
“Sa võid ju olla vabariigi president, aga su jutt ajab isegi räimed meres naerma,” teatas Jaak.
 
Järgmiseks hommikuks kutsuti mind kiiresti Kadriorgu. Esimese tunni vestlesime presidendiga üldistel mereteemadel. Vahepeal saadeti käsundusohvitser poest merekaarte tooma ning ukse taga järge ­ootavatele valitsuse liikmetele ja võõrriikide suursaadikutele paluti teatada, et miski ei saa olla tähtsam noore riigi merenduspoliitika alustugede rajamisest.
Lennart oli äärmiselt rahulik, viisakas ja koguni sõbralik. Mingist peapesust polnud juttugi. Riigi muud asjad seisid kokkuvõttes oma kolm tundi ja selle aja jooksul meenutasime presidendiga mitmeid meresõiduga seotud seiklusi. Jutuajamise lõpupoole tuli korraks juttu ka radarist. “Viktor, mul oleks seda radarit siiski hädasti vaja, neid Voosi kurgu toodreid ei ole ju pimedas näha. Millal ma selle saaksin?”
Kinnitasin, et teeme kõik endast oleneva, et radar võimalikult ruttu paigalda tud saaks.
Kes paigaldaks?
Otse loomulikult – ja arvestades ­probleemi pakilisust – olime Pasleppa saatnud oma parima mehe, aga kindlasti leiame mõne teise spetsialisti, kes seda tööd teha oskab.
Kuidas seda aga kõige kiiremini ja paremini teha saaks?
 Pidin tõdema, et eks sel juhul pea ikka Jaak tegema.
“Ei, mitte mingil juhul! Ma andsin oma turvameestele juba korralduse, et kui see mees peaks taas kas või kümne kilomeetri raadiusesse ilmuma, tuleb ta otsemaid välja visata. Ta ei osanud omal ajal Žiguli teeninduses isegi mu autot korralikult parandada!”
Pole probleemi, vastasin. “Me leiame kindlasti kellegi teise ja töö saab kiirelt tehtud. Ma tulen isiklikult Pasleppa, et tööde kulgu jälgida, ning olen seal nii kaua kui tarvis.”
“Kas see Jaak on tõesti teie parim mees?” 
“Paraku küll, kui me räägime, et seal on tarvis teha mitte ainult paigaldustöid, vaid ka elektri- ja puutöid, ning kogu see asi peab kiiresti valmima ja viisakas välja nägema.”
“Mõistan, mõistan. Midagi pole teha, noore riigi diplomaatide varumeeste pink on samuti väga lühike. Las see Jaak siis pealegi läheb ja teeb oma töö, aga mul oleks palve, et sa, Viktor, oleksid ise seal juures, kui see vähegi võimalik on. Ja et ta enam oma suud hetkekski lahti ei teeks!”
Üks vilkuritega auto ees ja teine järel, kihutas mu turbomootoriga Volvo kiirusega 160–180 kilomeetrit tunnis Pasleppa. Jaagule oli antud karm korraldus: “Lõuad pidada ja edasi teenida!”
Ei läinudki kaua aega, kui Lennart ise Tallinnast kohale jõudis.
“Nii, kuhu me selle radaridisplei siis ikkagi paigutaksime?”
Kõik olid vait.
“Ma mõtlesin, et siia vahekäigu kohale ta vist tõesti ei sobi, lööb kajutisse minnes pea ära.”
Kõik olid vait.
“Paneks ta siis äkki hoopiski siia?”
“Kurat, ma ju ütlesin sulle kohe algusest peale, et see displei tuleb sinna panna!” ei suutnud Jaak oma nördimust enam pidada.

Aasta hiljem otsustasime koos poeg Keithiga presidendi suveresidentsi külastada ja küsida Lennartilt, kuidas ta oma ostuga rahul on.
Voosi kurgu juurest hakkav kanal, mis viib Paslepa sadamasse, oli ilusti ja tihedalt tähistatud punaroheliste poidega, mida merekaardilt ei leia.
Möödunud edukalt keset kanalit ära surnud suurest rauahunnikust, mida kutsuti süvendajaks, sõitis me Nimbus 37, mis eelmisel aastal müümata jäi, veidi mööda kõrkjaid ja peaaegu et mööda maad, kuni sildus turvaliselt presidendi suvekodu kai ääres.
Kuna Lennart võõrustas parajasti külalisi välisministeeriumist, tekkis otsekohe hea mõte meie paadiga merele minna. Nii tuligi juba tuttavat teed mööda taas Voosi kurku suunduda.
Haapsalu lahel, Hobulaid tüürpoordis ehk paremal ja suund Rohukülale, võttis Lennart tüüri üle ja küsis:
“Mis kursiga me läheme?”
Tegime oma vaat et Eesti esimese GPSiga kiireid navigatsioonirehkendusi ja pakkusime kursiks 180 kraadi.
“Aga mis tooder see seal ees on?” küsis Lennart, endal nägu selline, et vaevalt ta oma prillidega üldse kojameestest kaugemale näebki.
“Ei, seal pole midagi. Ees peaks olema täiesti vaba vesi, toodrit kaardil küll pole, aga me võiks ta sellegipoolest igaks juhuks vasakule jätta,” vastasin.
“Aga mis tooder see seal ikkagi on?” küsis Lennart uuesti prille kohendades.
“Pole seal midagi, sõidame otse edasi!” Vana mees, näeb vi st viirastusi, mõtlesin endamisi.
“Seal ikka on mingi tooder,” ütles Lennart ja jättis paadi seisma.
Uups! Ja ongi ees Odrarahu, üks populaarseimaid madalikke Väinameres. Pea igal aastal sõidab mõni klient end sinna kinni. Tooder tulnuks hoopis paremale jätta, kui oleksime tahtnud edasi liikuda.
Oma navigeerimisoskuste üle ilmselgelt rõõmus, pööras Lennart paadi rahulikult ringi ja sõitis Paslepa poole tagasi.
Presidendi suveresidentsi elutuba on tegelikult üks suur aken ja Lennart paigutas alati oma külalised, sealhulgas ka mind pojaga, nii-öelda aukohale, kust avanes miljonivaade päikeseloojangule. Päike loojus otsejoones merre ja president oli ilmselgelt heas tujus. Pakkus teed ja pajatas jutte.
Meie vaatasime aga murelikult loojangut ja ootasime hirmuga pimeduse saabumist.
Ei oleks ju sobinud külalislahkust kuritarvitada ja sadamasse ööseks jääda. Pimedas ei saanuks aga sadamast enam välja, sest poid ja toodrid olid valgustamata ning meie paadil polnud ei prožektorit ega radarit.
Lennart muudkui jutustas ja päike muudkui vajus sügavamale merre. Niipea, kui viimane päikesekriips oli vette kadunud, võtsin julguse kokku ja tänasin otsustavalt külalislahkuse eest.
Panime ahvikiirusel mootorid tööle ja suundusime hämaras kanalisse. Viimaseid toodreid võtsime juba pilkases pimeduses, taskulambi patarei iga hetk tühjaks saamas.
Siiski jätkus valgust nii kauaks, et pääsesime Voosi kurgu ohutu vee poini, mis ka merekaardile märgitud. Now what?
Teha polnud midagi, otsustasime Tallinna suunas sõita. Neli tundi pilkases pimeduses, majakad tüürpoordis vilkumas.
Vahepeal tekitas sooja ja koduse tunde tollal üsna olematu Eesti Piirivalve, kui ta Paldiski lähedal oma peaaegu ainukese kaatriga me kõrvale tuli ja raadio teel osavõtlikult küsis: “Tere, siin Eesti Piirivalve! Kas teiega on kõik hästi? Kas vajate mingit abi?”
Mõnikord, ehkki harva on Eesti ametnikud ka lihtsalt abivalmid ja merel võimendub iga emotsioon.
Piritale jõudes õnnistati meid lisaks kõigele muule tugeva vihma ja äikesega.
Kui olime läbimärjana paadi turvaliselt kai külge kinnitanud, lõime Keithiga parema käe peopesad kokku. Tehtud!
Järgmisel päeval ostsin minagi radari.
 
Viktor Siilatsi lugu ilmus värskes mereajakirja Navigaator numbris.