Kuidas ma tütrega kuues koolis esimese klassi katsetel käisin
Olen just 5. märtsi Ekspressi kirjutanud loo vanematest, kes treenivad eliitkooli pääsemise nimel oma lapsi nagu tsirkuseloomi, kui otsustan oma seitsmeaastase tütre Elizabethi kuude kooli katsetele viia. Kolleeg Pekka jahmub seda kuuldes, sest tema arvates tulevad eliitkoolidest peamiselt ajuvabad tüübid.
Miks ikkagi kuude kooli korraga? Sportlikust huvist, ajakirjandusliku eksperimendi korras.
Esmalt tuleb plaan Elizabethile mõistetavaks teha. Ta on asjalik, aktiivne ja uudishimulik tüdruk. Laulab ja joonistab väga hästi. Kuid minu koolituur tekitab temas skepsist, kooli on ta endale juba ammu välja valinud. Tahab sügisel minna Rocca al Mare kooli, mis on kodule kõige lähemal ning kus ta mitmendat aastat eelkoolis õpib.
Pakun talle “elu diili”: käime kahe kuu jooksul kuus kooli läbi ja ta saab endale mänguasjapoest valida ükskõik mida, maksku see või tuhandeid kroone. Hiljem moondub kokkulepe lubaduseks, et ostan talle uue mobiiltelefoni.
Esimesena külastame piirkonnakooli, kus koht peaks niigi kindel olema. Õismäe Humanitaargümnaasium on vana väsinud tüüpkoolimaja, mis tuletab meelde aegu, mil ise kustuka-hokit mängisin ja “kaamelitatti” luristasin. Samal ajal kui lapsed ülesandeid lahendavad ja majas ringi kolavad, üritab direktor Piret Hiisjärv auditooriumi ees vanemaid veenda, et nad on väga toredas kohas.
Muuhulgas ütleb direktor midagi väga olulist: olevat igakevadine värk, et koolid ummistuvad vanemate avaldustest ja näib, justkui kõigile lastele koolikohti ei jätku. “Aga sügiseks loksub kõik paika ning ükski laps pole koolikohata jäänud.”
Pärin , kuidas toimib suhtlus vanemate ja õpetajate vahel. Rocca al Mare koolis on see nii loomulik, et vestled pedagoogidega pärast tunde vabas õhkkonnas. Õismäe koolijuht teeb suured silmad: et mis mõttes? Loomulikult saadavad õpetajad vanematele aeg-ajalt e-kirju ja eKool aitab lapse tulemusi jälgida. See pole siiski see.
Mõne päevaga on katsete tulemused selged – Elizabeth teenib 56 punkti 57st ja on sees. Miks peab piirkonnakool üldse piirkonna lastele katseid korraldama, kui tal on kohustus ka kõige rumalamad vastu võtta, jääb mulle segaseks.
Järgmised tuleristsed saame Vanalinna Hariduskolleegiumis (VHK) – linna ühes ihaldatuimas eliitkoolis, mille puhul räägitakse kõrgest akadeemilisest tasemest, kristlikel väärtustel põhinevast kasvatusest ja eraldi klassidest poistele ning tüdrkukutele. Juba esimene lause kooli tutvustavas brošüüris kinnitab, et õpetajad on väga ranged.
Katsete päevadel seikleb VHK koridorilabürindis ligi 260 last, kes peavad täitma 60 kohta. Elizabeth käib põskede õhetades ühest ruumist teise ning teatab endise kindlusega, et tal läheb “hästi” ning kõik on “titekas”. Temalt nõutakse fakte kodu kohta, sõnade meelde jätmist ja hääldamist, etteütluse kirjutamist, loogilist mõtlemist ja mosaiigi kokku panemist.
Vanematel tuleb aga kirjalikult vastata mitmel lehel küsimustele à la “millised on teie ootused kooli suhtes?” või “mida olulist tahaksite veel lisada?”.
Millised saavadki olla vanema lootused lapse kooli suhtes? Eks ikka, et kool aitaks kasvatada iseseisva mõtlemisega ja otsustusvõimelise inimese!
VHKs näeb kohati pingeid möllamas. Üks ema tõreleb koridori peal pojaga: “Kuidas sa seda ei teadnud? Me ju rääkisime sellest!” Teine annab viimast lihvi – on oma järge ootavale tüdrukule valmis kirjutanud liitmistehted, mida laps usinalt lahendab.
Tol õhtul tunnen heameelt, et katsed nii libedalt sujusid. Ent siis ütleb naabrinaine möödaminnes, et VHKs toimib “tsunftivärk”. Ja sellepärast tema oma kahte poega sinna katsetele ei viinud.
Mida ta selle all mõtleb, selgub paar nädalat hiljem, kui VHK teatab, et kahjuks Elizabethi esimese klassi koosseisu ei lülitata. (miks peaks just “lülitama”?!) Kool eelistavat oma töötajate lapsi ning õpilaste õdesid ja vendi.
“Palju olid nõus koha eest maksma?” küsib üks asjatundja mult hiljem.
Ühman ehmunult, et VHK küsis küll raha toetamaks vähekindlustatud perede laste inglise keele kursusi. Aga mingitest muudest summadest vestlusel ei räägitud.
“No näed,” on talle meie välja jäämise põhjus kohe selge.
Hiljem kuulen, et konkursiga täidetakse VHKs vaid mõni üksik koht. Arvestades, et selleks kutsutakse kohale 260 last, mõjuvad VHK katsed põhjendamatu vanemate lollitamisena. Väärtused, mida kool niivõrd rõhutab, võib vetsupotist alla lasta.
Seevastu järgmine kool – muusikas tugev 21. kool – toob ainult positiivseid emotsioone ja kooli aktsiad tõusevad meie silmis väga kõrgele. Kui Elizabeth ei saa muusikaklassi katsetel esimese raksuga heliredelile pihta, aitab õpetaja tal sellest aru saada ning peagi laulab tüdruk selle klaveri järgi juba puhtalt ära.
Sama hea fiiling ja õdus atmosfäär valitseb kunstikallakuga Pelgulinna gümnaasumis. Kohal on pool Elizabethi lasteaiarühma lastest – lasteaed paikneb kooli vahetus läheduses.
Üks tüdruk puhkeb küll kunstikatsel nutma, kuid see on tuttav probleem – Elizabethki vajas korra enne katsetele minekut lisakindlust. Aga siin on kõik tema jaoks taas “titekas”.
Järgmine peatus – Rocca al Mare eliitkool. Kooli asutaja Hannes Tamjärv kuulutab paar päeva enne katseid, et lapsed võivad selles koolis käia, kuid vanemad peavad käima. Niivõrd oluliseks peetakse suhtlust kolmnurgas kool-vanemad-laps. “See on usaldusliku sideme loomiseks,” selgitab üks Rocca al Mare õpetaja.
Tuttavatest lapsevanematest on nii mõnigi pannud kõik kaardid Rocca al Mare peale.
“Ei mina viitsi lapsega mujal käia,” ütleb üks ema.
“Mu laps keeldub mujale minemast,” teatab teine. “Talle ei meeldi koledad majad.”
Eliitlaste vanemad on katsetel väga rahulikud. Vaid üks isa räägib, kuidas tema poeg Prantsuse lütseumis lootusetult põrus ega saanud teise vooru edasi. “Kui me nüüd siit peaksime ka välja jääma, ei tea, mis teeme. Koju või lasteaeda ei saa poega veel aastaks ilma arsti kinnituseta jätta.”
Kohal on ka pankur Indrek Neivelt perega. Ta imestab, et 48 kohale kandideerib vaid 150 last. Seda on üllatavalt vähe.
Lapsed viiakse tunniks ja veerandiks kusagile ära – teste lahendama ja sotsialiseeruma. Õpetajad ei jälgi mitte ainult laste teadmisi ja oskusi, vaid ka võimet tiimis tegutseda. Vanemad kutsutakse õpetajatega vestlema. Rocca kool jätab hea mulje.
Kuid kui õpetaja asub kiitma kooli kõrget muusika- ja kunstitaset, tekib tõrge. Rocca al Mare ja muusikakool – no mida?!
Viimasena käime moe pärast läbi Westholmi gümnaasiumist. Westholm on kuidagi emotsioonitu. Elizabeth sooritab väikese nutikustesti, käib veel ühe ukse taga ning laulab veidi klaveriõpetajale. Nii saab ta meie omavahelises punktiarvestuses kuuenda ja viimase punkti ning uus mobla on välja teenitud.
Kõik see paneb mind mõtlema, kuidas võib seitsmeaastast last üldse selliselt katsetada – panna tema tulevik sõltuma ühest pooltunnist või tunnikesest. Kui on parasjagu paha tuju, tunnistab kool lapse rumalaks ja võimetuks.
Rocca al Mare kooli direktor Rein Rebane möönab, et katsete süsteem on ebaõiglane, kuid keegi pole ka paremat lahendust välja pakkunud. Valik tuleb teha, sest kõiki soovijaid kooli vastu võtta ei saa.
Üks võimalus koolidel siiski on. Nad võiks kehtestada reegli, et kõik sisse saada soovijad peavad läbima samas koolis eelkooli. Nii on õpetajatel palju rohkem aega lastest ja nende võimekusest pilti saada ning lapsi õiglasemalt hinnata.
Aga ma pole algusest peale väga muretsenud. Olen kindel, et kool pole võluvits ning hea hariduse saab Elizabeth igas koolis, kui vaid ise tahab. Nüüd läheme telefoni ostma.
