BOSS ISE: Carlos Ghosn „vanadel headel“ aegadel Nissani uut mudelit esitlemas. Foto Itsuo Inouye /AP / Scanpix

Autotööstus on kogu 20. sajandi kestel olnud tooniandvaid tööstusharusid. Sellistes riikides nagu Ameerika Ühendriigid või Jaapan on see olnud lausa rahvusli­kuks uhkuseks. Autotööstuse kõikjale jõudva mõju tõttu on meil kaelas naftasundus ühes siit tulenevate sõdadega Lähis-Idas ning pingetega paljudes teistes piirkondades, kus toodetakse mootorite käigushoidmiseks vajalikku vedelikku. Auto on õnnistus ja ikaldus ­ühtaegu. Viimast siiski üha rohkem, sest looduse taluvusvõime inimeste tekitatud reostuse neutraliseerimisel on ületatud.

Seega on 21. sajandi alguse auto­tööstusel uued ülesanded – ­mõelda lõpuks ometi välja liiklusvahendid, mis ei koormaks keskkonda, olgu need elektriautod või midagi muud. Ja muidugi kauaaegse unistuse – isejuhtiva auto ­projekteerimine ning tootmine. Läbimurre peab juhtuma teravas konkurentsis USA, ­Euroopa ja Jaapani autotööstus­gigantide vahel.

2001. aastal teatavaks tehtud prantslaste Renault’ ning jaapanlaste Nissani ühinemine oli aga edulugu. 2016. aastal võeti kampa veel üks jaapanlaste suurtegija – Mitsubishi. Tulemuseks konglomeraat, mis oli suuruselt maailma kolmas autotootja ning elektriautode ehitamisel absoluutne liider.

Selle imeloo taga oli autotööstuse geenius Carlos Ghosn, Prantsusmaa, Liibanoni ja Brasiilia kodanik, kes räägib vabalt inglise, prantsuse, portugali ning araabia keelt. Mees, kes tunneb end kodus Rio de Janeiros, Pariisis, Beirutis ning kuni hiljutise ajani tundis ka Tokyos. Ent just Tokyos pandi ta vangikongi – kuue ruutmeetri suurusesse ­ruumi, kus neoonlambid põlevad ööpäev läbi. 

Avalehele
0 Kommentaari