Dublaažitöö lõppes Tallinnfilmis 1992 kevadel, uue hoo sai see sisse (nüüd aga juba erastuudiotes ja Ameerika või Skandinaavia täispikkade animafilmide dubleerimisega) 2002. aastal, kui kinopidajate eestvedamisel otsustati eesti keelde panna esimene “Jääaeg”. Kassaedu tõestas, et tegu oli targa otsusega.

Neli filmi hiljem ei kujuta Anu Lambi hääleta lobamokast laiskloom Sidi enam ettegi ning erandist on saanud reegel – täispikad lastele mõeldud animafilmid saavad suures osas eesti näitlejate poolt üle loetud.

Kas kastreerime või võtame munad maha?

Keeruliseks teeb asja Hollywoodi filmide dubleerimisega kaasnev bürokraatia ja range kontroll – eestikeelset tõlget tehakse seni ümber, kuni otsustajad Hollywoodis rahul on. Näiteks esimeses “Shrekis” oli koht, kus eesel nõuab, et Shrek Saabastega Kassi kastreeriks – dublaažirežissöör Janno Põldma oli välja pakkunud kõnekeelsema kujundi “võtab munad maha”. Sõna “balls” (munad) kasutamine lastefilmis jällegi ei sobinud ameeriklastele. Lõpuks jäädi poliitiliselt korrektse versiooni juurde “teeme üks-null ära”.

Eesti keeles on ka sõnad pikemad ja kõne seetõttu aeglasem, inglise keel aga lühem ja tempokam, nii et on paras tegemine, et kogu dialoog ikkagi tegelaste suhu ära mahutada nii, et see oleks sisuliselt täpne ja langeks ka tegelase suu liikumisega kokku.

Ajapikku on vana Tallinnfilmi tehnilise kaadri ehk Valeeria Villandi, Herman Vahteli, Eugen Rozenthali, Luule Žavoronoki mantlipärijateks saanud Janno Põldma, Peeter Simm, Erki Aule, Priit Võigemast jt. Filmist filmi kordunud, erinevate loom-karakterite mängimises tõelise vilumuse omandanud näitlejate Maile Hiieti, Malle Peedo, Ellu Puudisti, Ester Pajusoo, Salme Reegi, Ita Everi, Hans Kaldoja, Ain Jürissoni, Karl Kalkuni, Jüri Krjukovi, Jaanus Orgulase asemele on astunud Lembit Ulfsak, Tõnu Oja, Peeter Tammearu, Anu Lamp, Harriet Toompere, Marko Matvere, Tiit Sukk jpt.

Kogenud vana kooli filminäitlejad on dubleerimisega muidugi tuttavad – vanasti, kui platsiheli mängufilmis ei kasutatud, loeti kõik rollid uuesti stuudios pildi järgi sisse. Võimalust kasutada näitlejana üht inimest ja tema häälena hoopis teist prooviti tihtipeale parema kunstilise tulemuse saamiseks.

Lembit Ulfsak, kes mängis väga palju N Liidu filmides, loeti alguaastatel alati mõne vene näitleja poolt üle, alles mõne aja pärast sai ta ka ise oma noka ekraanil lahti teha. Nüüd saadakse peaasjalikult platsil salvestatud heliga hakkama, stuudios tegeletakse rohkem taustahelide ülesehitamisega – et lind ikka metsatukas laulaks ja kass hoovis kräunuks, sammud usutavalt kajaks ja vihm tilguks.

Kuidas laps r-tähe suhu sai

Kui nüüd nende teadmiste valguses kuulata Eesti-Läti ühisfilmi “Veepomm paksule kõutsile” nagu kuuldemängu, panna pilt kinni ja keskenduda eestikeelsele dublaažile, siis saab sündmustikust tänu pealelugejate heale ja emotsionaalselt täpsele tööle päris kenasti pildi ette. Kaotsi lähevad vaid need kohad, kus tegevust (eriti tüdrukute elavaid fantaasiapilte ja kujutlusi) toetab ainult muusika.

Näiteks Leino Rei teeb oma pealelugemisega juveliir Ivost täitsa sümpaatse meesterahva. Ainult pilti vaadates oleks palju raskem aru saada, mida vanatüdruku staatust pelgav tädi Una (kellele andis hääle Eva Püssa) temas küll leiab. Ja tarmukate laste rollid on samuti hästi tehtud. Filmi-õdede Marta ja Linda rollid lugesid eesti keeles sisse toona 8aastane Marta Püssa ja õed Kirke Aer ja Kertu Aer. Kirke oli siis kolmeaastane ja ei osanud r-tähte öelda, need sõnad tuli tema kuueaastasel õel Kertul sisse lugeda. Hiljem monteeriti jutt kokku. Dublaažirežissöör oli Peeter Simm. Hiljem otsis Simm “Jääaeg 2” tegemisel tüdrukud uuesti üles.

Dubleerimine on tänapäeva Eestis aga siiski pigem lastele mõeldud filmide pärusmaa. Kui Simm lasi läinud aastal Valgevenes tehtud filmi “Üksik saar” vene keelt kõnelevad osatäitjad eesti näitlejatel üle lugeda, oli vastukaja üsna negatiivne.

Heideti ette, et näitlejad ei tabanud karakterit, et vaoshoitud pealeloetud hääled ja temperamentsed inimesed kaadris ei läinud omavahel kokku. Täiskasvanud eestlane on harjunud lugema subtiitreid, kui ta keelest aru ei saa, talle tundub pealelugemine enamasti ebamugav ja võlts.

Multika puhul niisugust võõristust harilikult ei teki. Aga vaid siis, kui tõlge on suupärane ja aluskeele meloodiat püüdlikult järele aimates ei tooda ohvriks eesti keelele omast lauseehitust. Teise külje pealt ongi dubleerimine rohkem nagu muusikutöö, tuleb tabada täpselt rütmi, tämbrit, kõla jne. Samal ajal dialoogilehest piinliku täpsusega kinni pidades.

Ja kui enamasti higistavad häälenäitlejad üksinda stuudios mikrofoni taga ja iga karakter loetakse eraldi sisse, siis mõnikord tehakse ka erandeid. Markantseim näide on mõne aasta eest esilinastunud “Rango”.

Näitlejad, kes karakteritele hääle andsid, kutsuti korraga stuudiosse, neile anti parema tunnetuse saamiseks mõned rekvisiidid kätte ja kostüümid selga, ja heli salvestati üles tegevuste mahamängimise ajal. Nii saadi linti ehedad emotsioonid ja reaktsioonid partneri mängule. See lustimine filmiti omakorda üles ning nii said pildijoonistajad hiljem kasutada autentset materjali karakteri loomiseks – Rango puhul siis Johnny Deppi miimikat, liikumist, žeste, mille nad muidu oleksid pidanud kõik oma peaga välja mõtlema. Ega neid kohti ju palju ei ole, kus täiskasvanud mees raha eest saab lolli mängida, võttis Depp ise kokku selle natuke teistmoodi kogemuse.Veepomm paksule kõutsileLäti-Eesti 2004

Režissöör Varis Brasla

Stsenarist Alvis Lapinš

Produtsendid Artur Talvik ja Gatis Upmanis

Peaosades

Baiba Broka – Una

Undīne Vīksna – Marta

Zane Leimane – Linda

Gundars Āboliņš – Ivo

Jānis Paukštello – vanaisa

Tõnu Kark – koeraomanik

DVD müügil koos Eesti Ekspressiga juba järgmisel neljapäeval, 28. novembril.

Filmidega saab tutvuda ning sarja tellida aadressil film.ekspress.ee.