Mart Vahtel (55) ei pea võtma viina - juttu jätkub tal selletagi.

Mardile ei pea esitama küsimusi. Mart teab ise, mis räägib.

Mardi käest pole vaja uurida, kas ta veristab mihklipäeval lamba. Ta teeb seda niikuinii peaaegu iga päev.

"Ole sa hea, pane uks haaki!"

Mart läheb lambalaudas pimedasse aedikusse (seal on kolm halli kogu), leiab jäära lammaste hulgast mõne hetkega. Mardi jaoks pole siin keerulist midagi - jääral on ju munad!

Mart upitab jäära üle aediku sõime, sasib ta siis sülle, samal ajal pidevalt rääkides. Mihklipäeval veristatakse lammast sellepärast, et õues saab rohi otsa ja kui lammas enam kõiki vitamiine ei saa, läheb karv lahti... Kui sul on mõte lammas maha lüüa, siis vabatahtlikult ta koju ei tule...

Eesti trikimehed, kes vanasti mööda talusid käisid ja loomadest püramiide tegid, kasutasid alati lammast. Lammas alumine, koerad-kassid-kuked-kanad turnisid kõik lambal seljas.

Meil tuleb minna majast eemale metsatukka, kus seisab mehekõrguselt maha saetud kaheharuline haab.

Kui tegemist oleks  l a m b a g a, viskaks Mart ta õlgadele nagu vanemad mamslid Haapsalu räti.

Aga jäära pole mõistlik selga võtta - kuseb su kraevahe lahinal täis. Ja Mart võtab jäära sülle nagu sõnakuulmatu jõmpsika. Jäär on rahulik, aga ei saaks öelda, et kerge kandam.

Meie pahaendelises rongkäigus osaleb veel kaks tegelast. Sõbraliku olemisega austraalia karjakoer Aaga, kelle nimi olevat sellepärast niisugune, et kennelliidu naistel oli mõistus otsa saanud, aga A-tähega nime oli vaja. (Aaga murrab kähriku nii ära, et see ei jõua niutsatada ka.)

Ja kesk-aasia lambakoer Vartan, kellel on kurb pilk ja komme sülle ronida. Tal oleks ka pikad rippuvad kõrvad, kui eelmine omanik neid ära poleks lõiganud.

Poole tee peal kuseb jäär Mardi ikkagi täis ja Mart vahetab poosi. Ta laseb jäära tagumised jalad vastu maad, ise kõvasti loomal kratist kinni hoides.

"Noh, võta kark alla!"

Jäär, vaene mees, ennast väga kindlalt ei tunne ja silme ette kerkib hetki saatest "Tantsud tähtedega". (Selle vahega, et episood jääraga on naljast kaugel.) Jäär jalutab viimast korda elus.

Jämeda kaheharulise haava juures see asi toimub.

Jäär on pikali maas, Mart kinnitab ta jalad jalapuu külge ja tõmbab jäära üles rippuma. (Mis seal salata, mul tuleb tõmmata, Mart hoiab jalgu.) Jäär ripub pea alaspidi, rahulik ja vait.

Kõrgel puu otsas trummeldab rähn. Kuskil kraaksatab ronk. Ei tea kust ilmuvad välja kihulased, poevad kõrvadesse ja ninna. Mässin salli ümber pea ja seisan nagu Yassir Arafat keset eestimaist loodust.

"Meie kihulased siin on lapsemäng, ­õigeid kihulasi näed Venemaal," tutvustab Mart. "Seal on neid nii palju, et sital ka ei saa käia mujal kui ainult puu otsas."

Mardil ikka need sittumise lood.

Mart räägib vaikselt ja kiirustamata. Äkki on Mardi käes nuga ja siis kaob helkiv tera jäärale kõrva alla kaela. Veri värvib punaseks rohu ja sambla. Jäär ei tee teist nägugi, veidi võdistab kõrva.

"Tuled Venemaalt tagasi, oled vene kihulastega harjunud, meie omasid enam ei tunne ka!" räägib Mart. Tõmbab käeseljaga üle ni na.

Koerad, hall austraallane ja valge asiaat, on selja keeranud ja lasevad silma looja.

Vahel teeb Mart turistidele lambatapmise juurde šõud. Siis lüüakse Viruna metsa all trummi ja lauldakse "Kalevalat". Ja pärast saab verd juua. Aga palja verega on see asi, et seda inimese organism ära ei seedi. Isegi kanad ei seedi paljast verd ära. (Kuigi Mart arvab, et kanal on metsikult verejanuline nägu, kui lähedalt vaadata, ja et fotograaf Muusikus võiks teha kanast verejanuse portree.) Aga kui verd viinaga segamini panna, seedib vabalt.

Krõps ja krõps lõikab Mart jääral villa seest sõnnikutükke välja. Nagu šokolaadikommid.
Suvitajate lapsed olid ükskord lambapabulate pärast kaklema läinud. Mõni arvas, et ongi päris šokolaad ja pistis suhu. Aga ega see midagi ei tee, selge rohi, muud ei midagi, arvab Mart.

"Kas jäär veel elab?"

"Jah, ta elab veel."

Ja šokolaaditeema jätkuks räägib Mart, kuidas ta kusejoojate kokkutulekust kõrvale hiilis.

Helistati ja aeti hirmsasti peale, tule ja tule, ja Mart küsis vastu, et kas mõni sitasööja ka on.

Kaks olla olnud. Mart vastas, et kui nii vähe, siis tema ei tule. Korraldajad vabandasid ja lubasid järgmiseks aastaks rohkem kutsuda, et tulgu siis Mart tingimata kohale. Mart midagi lubama ei hakanud.

Jälle kraaksatab kõrgustes ronk. Rongad teavad, kus midagi toimub. Koerad tõusevad jalule.

"Nüüd on surnud?"

"Nüüd on surnud."

"Nii vaikselt."

"See käibki vaikselt."

Mart toimetab lihakeha kallal ja arutab, et siga tappa on selles mõttes ebamugav (Mart ütleb "loll", mitte "ebamugav"), et kui heledamate silmadega mees seale otsa vaatab, siis vaatab talle vastu nagu peegelpilt. Et lambaga on selles mõttes lihtsam.

"Ossa raisk!" Mart teeb esimest korda kõvemat häält. Mardile tavaliselt ei meeldi, kui inimesed kõvasti räägivad.

Mart: "Keegi on teda perse pealt hammustanud - ilmselt mõni hulkuv koer!"

Mart saab mahamurtud lammast leides täpselt aru, kes on olnud murdja. Hunt viskab lamba üle õla ja lohistab minema. Koer sööb sealsamas. Eriti meeldib koertele sooltevaheline rasv.

Ja see, mis nüüd järgneb, on laboritund. Nahk on maha võetud, nüüd on kogu interjöör vaatajale näha.

"Näe - magu ja sooled!" Viinerivabrikus keeratakse sooled teistpidi ja väline pool pestakse ära.
"Põrn!" - "Mis sa arvad, kas põrna järgi tegelikult ka ilma ennustada saab?" - "Vaevalt! No võib-olla natuke saab," arvab Mart.

"See on sapp!" Sinakasroheline, ilus ja piklik. Nagu kivi, mis on leitud imeilusal suvisel nädalavahetusel Kassari ranna loksuvast veest.

"Neerud, kopsud!" Mardi pisike kass olevat võimeline terve kopsu üksipäini ära sööma. Aga pärast situb nagu elajas nädal otsa ja olulisi pause ei tee.

"Näe, süda!" Kui veri on korralikult välja lastud, siis olevat süda seest kuiv. Mart lõikab südame pooleks nagu õuna ja uurib järele. Kuiv tõepoolest.

Keegi soomlane rääkinud Mardile sääsetapmise maailmameistrivõistlustest. Ja nüüd lausub Mart verise käega suit su põlema pannes kavalalt, et arvaku ma ära, mitu sääske maailmameister maha lõi. Ütlen, et ei kujuta üldse ette. Mart ajab peale, et paku, noh! Pakun miljonit - ja saan ise ka kohe aru, et tiba palju sai pakutud. Mardi teada oli õige vastus 20 millegagi, sest sääsed lendasid in corpore võistlejate juurest pealtvaatajate juurde ja imesid neid.

Rähn toksib. Ronk kraaksatab.

18.40 laotab Mart jäära naha noore kuuse alumistele okstele.

Villa ei taha keegi. Naha parkimine maksab 250, pargitud nahk ise maksis Tõstamaal ka 250 krooni.

Mart ajab selja sirgu.

Lambakasvatamine tasuks ära siis, kui lambaid oleks 800. Siis oleks võimalik majandada. Ja arvestatava söögikohaga peaks olema leping. Kümne lamba pärast pole mõtet Tallinna vahet edasi-tagasi sõita.

Praegu peab Mart söögikohta, kus saab ettetellimisel lambapraadi.

Mardi juurest kaks kilomeetrit metsa taga elav kuuekümnene kurttumm mees ärkab iga jumala öö üles, jookseb õue (täpsemalt pool kaks öösel), tümitab haamriga vastu plekist tünni ja hirmutab sigu. Muidu ei saa elada.

Eesti riik ei toimi, ütleb Mart. Kui metssiga Mardi õue üles künnab ja Mart sea maha kõmmutab, teeb riik Mardile trahvi. Aga ülesküntud õue riik Mardile ei korva!

Mis on riigi eelis - metssead või inimesed!? küsib Mart.

18.55 lööb Mart varalahkunud jäära pea suure naelaga puu külge. Siin on neid päid varasemastki ajast.
 
PS Veel midagi mihklipäevast. Ükspäev kuulsin enda hirmsaks ehmatuseks, et kes mihklipäeval köhib, see vastlapäeva ei näe. Läksin apteeki ja ostsin purgi rõvedamaitselist rohtu ja võtan iga kahe tunni tagant.

Kuidas Mart lammast küpsetab

  • Lambaliha peab kolm päeva seisma. Siis ta jahtub korralikult maha. Liha seisab kolm päeva 10-15 kraadi juures.
  • Enne ahju panemist kõrvetab Mart liha õues suure tule peal ära ja küpsetab siis kolm tundi malmist potis.
  • Mart kasutab võid ja igasugu ürte. Aga mitte palju. Ürte pannakse palju siis, kui lihal midagi viga on.
  • Lambaprae kõrvale käib punane kuiv vein, aitab seedida