Kuidas minust sai KGB agent

Keskealine Eesti mees räägib Madis Jürgenile, kuidas ta 25;aasta eest Tartu Ülikooli tudengina julgeoleku kaastöötajaks värvati.

“See, mida ma praegu räägin, on niisugune asi, mida ma pole rääkinud ei emale ega vennale. Minu lugu teab ehk ainult paar-kolm inimest.

Ma alustan üsna kaugelt, aga see on oluline, nii et kannata ära. Mul oli üks ema lähisugulane Kanadas. Ema pidas temaga kirjavahetust ja mina ka kirjutasin mõne korra. Ma pole eriline kirjamees, väga põhjalik see kirjavahetus ei olnud. Aga see sugulane oli teeninud Saksa sõjaväes, ja mis kõige hullem, SS-väeosas.

Sellest saigi minu lugu alguse.

1983. aastal, kui olin saanud läbi Tartu ülikooli esimeselt kursuselt, võeti mind Nõukogude armeesse.

See oli mulle nagu kõigile poistele väga vastumeelt – miks peaksin ma teenima vene armees!

Ja kui pool aastat oli jäänud teenida, kutsuti mind ükspäev eriosakonda välja. Pakuti suitsu, uuriti, kuidas läheb, ja siis hakati rääkima, et kuule, mees, tunnista nüüd ilusti üles, mis asja sa siin kogu selle aja oled teinud!

Ma tegin suured silmad, ei osanud midagi ütelda.

Siis muutus toon karmiks – sa õõnestad meie riiki, ajad riigivastast propagandat! – prožektor tõmmati näkku ja paberid otsiti välja. Kellaajaliselt loeti ette, mida ma olen kellelegi pooleteise aasta jooksul öelnud.

Mul oli jube raske midagi vastu ütelda, neil oli kõik nii täpselt kirjas. Aga mis õõnestaja mina olen!

Loomulikult oli mul teistsugune meelsus kui vene poistel, kes olid tulnud sinna kokku üle Nõukogude Liidu. Minu jaoks oli ajalugu hoopis teistsugune kui mu sõjaväekaaslastel. Ma ei olnud pioneer, ma ei olnud kommunistlik noor ja küllap ma nendele siis rääkisin, mida mina sellest kõigest arvan.

“Kas sul Läänes sidemeid on?” Ma ütlesin, et ei ole.

Nemad selle peale: “Aga Oskar?! Ise suhtled Oskariga Kanadast!”

Sa oled spioon! Sa oled õõnestaja! Tunnista heaga üles! Ja kui sa üles ei tunnista, lähed tribunali alla ja sind saadetakse dispatti! (Dispatt on lühend sõnast distsiplinaarpataljon, eriti karmi korraga üksus, hullem kui vangla.)

Anti paber ja pliiats ja kästi kirjutada, et kahetsen, mis ma olen kodumaa vastu teinud. Eks ma siis kahetsesin, mis mul muud üle jäi. Võtsin paberi ja kirjutasin pikalt, et olen õõnestanud riiki, palusin vabandust ja lubasin, et enam kunagi ei tee.

Siis pandi mind ootama – esimese päeva istusin kuskil kongis, kus ei olnud mitte midagi. Ja sealt viidi mind kartsa, kuhu veeti õhtul laudadest kokkuklopsitud narid. Sineli sai peale võtta, saapad olid padja eest. Hommikul kell viis viidi narid minema, siis vahtisime niisama.

Kartsas istusin kümme päeva ja ootasin, mis otsuse nad teevad. Kas annavad tribunali alla või ei.

Samal ajal rivistati sõjaväeosa üles ja komandör teatas uhkusega kahele tuhandele mehele, et “me tabasime enda hulgas NATO spiooni, kes on meie riiki ja sõjaväge õõnestanud juba üle aasta”. See oli karm. Mis siis saab, kui nad kuulevad, et see olen mina?! Ma olin täiesti tüma.

Õnneks midagi hullu siiski ei juhtunud, kui väeossa tagasi sain. “Spiooni” nime ei olnud avalikuks tehtud.

Nüüd hakkasin ootama, millal ükskord sõjaväest koju saab. Esimesed olid juba ammu koju sõitnud, kui mina koos viimaste pättide ja kraadedega lõpuks minema pääsesin – mitu kuud hiljem kui korralikud poisid.

viimaks ometi kodus tagasi! Aga erilist rõõmu sellest ei olnud. Ma olin araks teht ud nagu lammas.

Ma ei suutnud kedagi usaldada. Ma ei julgenud mitte kellegi kuuldes mitte midagi rääkida.

Kogu see süsteem tundus olevat võimatult suur ja üle mõistuse võimas. Tagantjärele kuulsin, et üks teine Eesti poiss oli sõjaväes pandud lugema mulle saadetud kirju – et vaadata, kas seal on midagi riigivastast. Midagi erilist mul seal ei olnud, lasksin saata Loomingu Raamatukogusid, väike raamatuke, hea taskusse pista ja salaja lugeda. Aga no masendav oli sellest kuulda! Ma olin totaalselt ära hirmutatud, ei teadnud, kuidas olla. Liikusin mööda Tartut, ei kujutanud ette, kellele midagi rääkida, kellele mitte.

Aasta oli 1985, just oli alanud perestroika, Gorbatšov oli postil.

Ja siis – ühel varasügisesel päeval saadeti mulle Tartu ülikooli ühiselamusse kiri, täitsa tavaline kiri, ümbrikus, käsitsi kirjutatud.

Kirjas seisis telefoninumber, millele paluti tingimata helistada. Läksin välja – telefoniputka oli kohe ühiselamu lähedal – ja helistasin. Meeshääl vastas telefonitorus resoluutselt: “Sa ilmud kohe Julgeolekukomitee Tartu osakonda Vanemuise tänaval. Praegu! Jalamaid!”

Ma läksin. Jalad värisesid ja süda tagus. Süda ei olnud seal kus tavaliselt, vaid tükk maad kõrgemal – ta peksis otse lõua all. Ma olin täiesti paanikas, täiesti läbi.

Pruunides toonides kabinetis, kus oli ainult laud ja kaks tooli, võttis mind vastu pikem kõhn kahvatu mees. Tal oli ülikond seljas ja lips ees. Ta tervitas kättpidi, tutvustas ennast ja pani mind sõbralikult istuma. Kahvatu mees naeratas. Me teame, mis sinuga sõjaväes juhtus. No on ikka tüübid – tahtsid sinust kurjategijat teha!

Kahvatu sõbralik mees minult midagi ei tahtnud, millegagi ei ähvardanud, kuskile allkirja ei nõudnud. Ütles lahkelt, et kui ma tahan edasi õppida, helistagu vahel ja et siis nad vaatavad.

Mulle oli selge, et nende käes on minu edasine käekäik ja tulevik. Ma olen sita sees ja nad kasutavad seda ära.

Tulin KGB-maja trepist alla, vahtisin kahele poole – ega keegi ei näe – ja katsusin Vanemuise tänavalt kaduda nii kiiresti kui võimalik.

Raske oli seisukohta võtta. Rahule nad mind ei jäta, see on selge. Ükskord jõuavad ikka niikaugele, et hakka agendiks! No mis asja ma teen!? Kellegagi arutada ka ei ole. Üks lähedane sõber mul oli, temale ma rääkisin. Ta ütles: ah, mis sa mängid tulega, saada kuradile!

Aga ma olin nii ebakindel, mõistust peas ei olnud, mingit enesekindlust ei olnud. Mis siis saab, kui ma nad kuradile saadan, tagasi ei helista? Kindlasti leiavad nad mu ise üles. Või kutsutakse ükspäev dekanaati ja teatatakse, et ma olen eksmatrikuleeritud. Kuskile edaspidi ei saa, ei välismaale, ei kuskile!

Ma kadestan selliseid inimesi nagu ­Lagle Parek. Pandagu või vangi, nemad ei tee teist nägugi, ei põe ega karda.

Ma oleksin hulluks läinud kuskil vangis. Ma ei ole nii tugev. Hulluks oleks kindlasti läinud. Ma ei tahtnud kaotada oma elu.

Aeg-ajalt kutsus KGB mu välja. Enamasti saime kokku kuskil autos. Istusime suitsevas Žigulis hallide majade vahel, kahvatu tüüp istus roolis ja uuris mõne õppejõu kohta. Vahetevahel tundus, et tal oli mõne vastu isiklik vaen. Ei tea, kas oli kunagi viletsaid hindeid saanud või mis. Ma siis ütlesin, et normaalsed kenad inimesed. Tuntumatest käis läbi tollase ajakirjandusõppejõu Marju Lauristini nimi.

Vahel küsiti kursuseka aslaste kohta – selle plaaniga, et kas mõni neist oleks valmis koostööks. No mida ma oskan ütelda! Rääkisin, et toredad poisid!

Kahvatu pakkus isegi raha. Ta oli tõesti sõbralik. Ütles, et kui sul on rahaliselt raske, siis räägi, aitame. Mina temalt raha ei tahtnud ja ma ei kujuta ka ette, kui palju ta oleks andnud.

Vahel kutsus ta mind Tartu hotelli. Teatas telefoni teel toanumbri ja ootas mind seal juba tavaliselt ees. Ikka nagu tavaliselt, ülikonnas, lipsuga. Seal aeti enamasti juttu, mingit kohvijoomist ega sellist asja ei olnud.

Eks see niisugune luurekas tundus. Ebaintelligentne suurte poiste mäng. Saa salaja kokku ja kuula ülesandeid ja häma midagi vastu. Mina omakorda uurisin, mis karjäärivõimalused on KGB agentidel ja selliseid asju. Aga see väsitas ja lõhkus ja muserdas ja piinas.

Oli selline aeg, et mina veel tunneli otsas valgust ei näinud. Ma ei uskunud, et Eesti võiks veel kunagi vabaks saada. Ja et vähegi normaalset elu elada, seo ennast veel nuhkidega! Lootusetu seis!

Olin totaalses masenduses, otsustasin, et emigreerun.  Arutasin sõbraga, kuidas seda teha. Minna paadiga üle mere? Või minna mööda maad, Karjala kaudu?

Võtsin paberi ja kirjutasin sellele Kanada sugulasele pika-pika kirja. Rääkisin ära kogu loo ja palusin abi. Kirjutasin, et KGB tahab mingit kaastööd, mina mängin lolli, et justkui oleks nõus ja ei ole ka.

Kirjutasin, et kas ta saaks uurida, äkki oleks keegi naisterahvas nõus minuga abielluma, et saaks Nõukogude Liidust välja. Postiga ma seda kirja ei saatnud. Ühel tuttaval, kes tihti Soome vahet käis, palusin kiri Soomes posti panna. Ma ei tea, kas see kiri üldse kohale jõudis. Mingit vastust ma Kanadast ei saanud.

See oli üldse teine kirjatöö, mille ma olen teinud selle KGB-jamaga seoses. Esimene oli kahetsuskiri Vene sõjaväes. Mingeid ettekandeid ega selliseid asju ma kirjutanud ei ole.

Varsti sugulane suri.

Teine skeem oli mul veel. Ma sain ülikoolis eriprogrammi peale. Õppisin sellist eriala, millega saaks õppereisile välisriiki. Niipea kui Läände pääsen, hüppan ära.

Aga et välismaale praktikale saada, tuli anda KGB meestele allkiri, et olen nõus tegema nendega koostööd. See allkirja andmine tähendas, et minust saab agent.

Saime kokku Tartu hotellis. Tema oli juba toas, lips ees. Pani mulle valge paberi laua peale, kirjuta avaldus!

Kirjutasin: “Avaldus. Riikliku Julgeolekukomitee Tartu Osakonnale. Palun mind vastu võtta...”

Ma ei mäleta seda sõnastust ka. Ainukese asjana on meeles vastik õõnes tunne.

Ja siis pidin ma veel ka komsomoli astuma – kõik selleks, et pääseda praktikale. Ja kunagi – ma ei mäletagi, millal see täpselt oli – anti mulle ka agendinimi. See käis nii, et kahvatu näoga sõbralik tüüp pakkus igasugu variante ja mina siis valisin välja.

Tagantjärele mõeldes oli see ikka metsik kaalumine – kas anda see allkiri või ei. Sisuliselt ma müüsin oma naeru!  Aga õnnestus. Nad lasksid mu välja!

Päev enne minekut oli mul kahvatu tüübiga kokkusaamine. Sain ülesande teistel silma peal hoida. Pärast pidin ette kandma, kuidas oli.

Sõbrale ütlesin, et mina enam tagasi ei tule. Tema vastas, et kui nii, siis ta kahetseb, et on olnud mu sõber.

Ja siis ma läksin. Paaril päeval lubati ka iseseisvalt ringi liikuda. Käsk oli selline, et tuleb käia kolmekesi koos. Ma &uum l;tlesin, et mis me ikka kolmekesi käime, ja kondasin üksi mööda tänavaid.

Oli november. Niiske ja udune. Mõned tunnid olid veel jäänud. Kõndisin võõraste inimeste hulgas ega teadnud, mida teha. Ma võisin ikka väga hädine välja näha, kui ma praegu mõtlen.

Mida ma teen? Saadan kõik kuradile ja jään siia? Mõtlesin sõbra peale, mõtlesin nende peale, kes mind välismaale sõiduks soovitasid. (Ilma soovitajateta poleks ma välismaale saanud.) Hea küll, jään siia, aga mis minust siin saab? Lähen politseisse – aga mis edasi – kes ma siin üksi olen? Poisike!!!

Sõitsin tagasi koju.

Ma arvan, et mul hakkas endast kahju ja teistest kahju. Kandsin kahvatule ette, et kõik oli väga hästi, keegi kodumaad ei reetnud. Kõik oli korras.

Otsustasin, et ma ei lähe enam nende juurde, saagu mis saab. Ja kui nad mu üles otsivad ja trall jälle peale hakkab, hüppan järgmisel korral ära.

Ja siis tuli 1988. aasta ja algas perestroika. Levimuusikapäevad ja sinimustvalged ja vabadusetuuled.

Pärast laeva pealt tulemist mind rohkem KGBsse välja ei kutsutudki. See oli metsik vedamine, et nii läks. Kui oleks teisiti läinud, ma oleksin esimese võimaliku reisiga välismaale läinud ja sinna ka jäänud.

Mida öelda lõpetuseks? Mul on kohutavalt piinlik, et minuga nii juhtus. Aga ma võin kõigile silma vaadata ja öelda, et ma pole kedagi maha müünud ega kellegi järele luuranud. Ma siiralt kahetsen, et ma andsin neile allkirja. Aga minu jaoks oli see hädaabinõu. Pärast Eesti taasiseseisvumist käisin Kapos ja rääkisin oma loo ära. Eesti riigi ees mul saladusi ei ole.

Põhjus, miks ma otsustasin selle loo ka lehes ära rääkida, on lihtne. Ma ei tea, kui suur on tõeliste kaabakate osa KGB-agentide hulgas. Aga ma usun, vähemalt tahan uskuda, et suur osa nendest sattus KGB käpa alla vastu tahtmist. Vähemalt minuga oli nii.”

Toimetuselt

Kahvatu sõbralik mees töötab praegu ühes tuntud Eesti ajalehes. Õnneks küll mitte kirjutava poole peal. On hea suhtleja siiamaani.