Kuidas minust sai salakaubavedaja
Olen ettevõtja, kes tegeleb muuhulgas väikelaevandusega. Minu ettevõtted ei maksa ümbrikupalka ja lisaks minu firmade poolt makstavale tasun isiklikult nii tähelepanuväärseid summasid, et Maksu- ja Tolliameti (MTA) hästitasustatud ja kliendisõbralik peadirektor saatis mulle viimastel aastatel õnnitluskirju, et kuulun Eesti suurimate maksumaksjate hulka.
Oma väikelaevaäri olen üles ehitanud samal põhimõttel autoäriga: kliendid saavad proovilaevaga ehk demonstraatoriga teha proovisõitu ja otsustada seejärel, millise laeva nad endale tellivad.
Kevadel 2003 valmis Inglismaal proovilaev merekoodnimega Juliet (laeva nimi on tehniliste üksikasjade avaldamise tõttu muudetud). Tema asukohaks pidi saama Göteborg Rootsis. Seda oma geograafilise läheduse, jäävabade vete kui ka seetõttu, et oman sealkandis äripartnereid, keda tasub sõidutada.
Kuid Göteborgile lähenedes sattus Juliet tormi, mille tulemusena lendas eest tüürpoordi vööriilluminaator. Vaatamata suurele hulgale mereveele, mis vööri kaudu laeva sisse voolas, õnnestus mul alus ohutult sadamasse juhtida. Valmistajatehas möönis, et illuminaator peab tormis vastu pidama ning nõustus katma kahjud. Garantii teostajaks sai üks minu Eestis asuvatest ettevõtetest.
Welcome to Estonia
Eesti merepiiri ületamisel heiskas madrus laeva masti kollase Q-lipu, mis on rahvusvaheline lipusignaal EL ja mitte-EL maade vahel liiklemiseks ning tähendab, et soovin tollivormistust.
Aastal 2003 ei olnud Eesti veel Euroliidu liige. Lähenedes Lehtma sadamale Hiiumaal, kutsusin raadiojaama kaudu tolli ja piirivalvet, kuid keegi ei vastanud.
Lehtmasse jõudsime pimedas ja sildusime tollikontrolliks selleks eraldatud kai äärde. Vastu tulnud piirivalveametnikule esitasin palve teha passi- ja tollikontroll. Öeldi, et enam ei saa, tuleb oodata hommikuni, kui saabub vastav ametnik.
Hea meresõidutava näeb ette, et kui laev jääb seisma tollitsooni, lubatakse meeskond passi ettenäitamisel maale. Et olime päev otsa kestnud sõidust väsinud ja näljased, esitasin piirivalvurile sellekohase palve: tahaks korra liikmeid sirutada ja võibolla saab lähedalasuvas baaris koguni süüa? Kodumaa siiski keeldus meeskonda maale lubamast ja käskis hommikuni laevas oodata.
Hommikul istus sadamakontori tolli- ja piirivalvetoas tegus piirivalveametnik, kes kontrollis laeva dokumente ja palus täita tollideklaratsiooni, mille koopia pidi minema tolliametile.
Kuna laev sisenes Eestisse esimest korda, kulus tükk aega andmete toksimiseks arvutisse, ning lõpuks lausutigi kauaoodatud sõnad: “Tere tulemast Eestisse!”
Maksuametnike üllatus
Q-lipp maha võetud, suundusime Tallinna, kus garantiiremont kestis ligi kuu aega. Seejärel suundus Juliet taas Rootsi, kus ootas ees suur kliendiüritus.
Aga oh häda, poolel teel hakkas vigurdama üks generaatoritest. Gotlandil kavandatud üritust see ei seganud, kuid ürituse lõppedes tuli taas Eestisse naasta. Jälle tuttavad tolliformaalsused piirivalves ja generaatori väljavahetamine Pirital.
Järgmisena andis merevesi end tunda augustis, kui laeva laepolsterdus hakkas kummaliselt mullitama. See oli nii tõsine viga, et Eestis ei leidunudki meistrit, kes lage vaakumtehnikaga parandada oskaks. Laev pidi jääma Eestissse talvituma ja ootama Inglise spetsialiste, kes lae korda teeks.
Kuna laeva Eestis viibimine venis kavandatust pikemaks, pöördusin MTA peadirektori Aivar Rehe poole, et ega midagi valesti pole.
Mis oli tõeline viga, sest tolliametile oli see suur uudis, et sel ajal, kui nad piiril paari salasuitsupaki liikumist jälgivad, kulgeb üle tollipiiri edasi-tagasi majasuurune ja mitmeid miljoneid maksev asi, millest nad mitte midagi ei tea.
Selgus, et ehkki tolliseadustik sätestab tolli ja piirivalve vahelise koostöö, tegelikkuses see ei toimi ja minu poolt piirivalvele esitatud tollideklaratsioonid ei jõudnud tolli või ei taha toll piirivalvepoolsest tollivormistusest midagi kuulda.
Ta pöörleb siiski!
Algas tõeline inkvisitsioon. Tolliameti uurimisosakonna inspektor Tarmo Padrek kutsus mu välja ja palus esitada lisaks tollideklaratsioonile ka laeva haldava ettevõtte raamatupidamise kontoväljavõtted, maksedokumendid, arved jms. Teenindusvalmis pilk paberitele ja kohe valvas küsimus: “Mis raamatupidamisprogrammi te siin kasutanud olete? See on ju Word, kas selleks et kõike tagantjärele võltsida saaks?”
Kannatlikult selgitasin, et tegu on äsja loodud väikeettevõttega, mis on nii väike, et raamatupidamisprogrammi polegi tarvis, kogu raamatupidamine on manuaalne ning on köidetud kausta ehk raamatusse. “Selline asi ei ole võimalik, et raamatupidamisprogrammi pole!” teatas Padrek ja kutsus kohale raamatupidamisspetsialisti.
Sümpaatne daam viskas kõigest üheainsa pilgu dokumentidele ja teatas: “See on ju manuaalne raamatupidamine, kõik on pearaamatus kirjas. Sellest ju see raamatupidamise nimigi on tulnud, et raamat peab olema.”
Sedalaadi kohtumised Padrekiga kestsid ligi neli kuud. Iga esitatud dokumendi peale küsis Padrek kümme uut, uuris osavõtlikult katkise illuminaatori fotosid, luges kirjavahetust tehasega. Tundus, et kohe-kohe saab talle kõik selgeks ja arusaamatus lahendatud. Tolliinspektor arenes meievahelistes vestlustes silmmärgatavalt: enam ei nimetanudki ta laevakaptenit laevapealikuks, juba küsis ta laeva logiraamatut ja seepeale, kui ma teatasin, et tänapäeva tingimustes on logi elektrooniline, uuris, kui palju navigatsiooniseade kaalub ja millist toidet tarbib.
Maha monteeritud kaardiplotterit inspektor siiski kunagi uurima ei asunud, niisamuti nagu ta ei tundnud kordagi huvi ülal kirjeldatud sisenemisprotseduuri ega laeva hetkeasukoha vastu. Laeva trümmis võinuks olla ei tea mida, Padrek uuris hoolega komakohti ja, mis seal salata, tema hoolas silm avastas nii mõnegi raamatupidaja trükivea.
Vaid korra ja “läbi lillede” mainis Padrek ühe vestluse käigus, et laeva näol võib olla tegu ebaseaduslikult tolliterritooriumile toimetatud kaubaga. Kuid niipea, kui teatasin, et tolliseadustiku kohaselt tuleb salakaup tolli poolt hõivata ja hävitada ning laeva hõivamist ja hävitamist sooviks lisaks minule jälgida kogu Eesti rahvas, jäeti ebaseadusliku kauba teema kõrvale.
Riigikogu “apsakas”
Nelja kuu pärast oli mul selge, et Rehe juhitav asutus jooksutab mind niisama. Vahepeal oli ka selgunud, kuhu nad sihivad. Nimelt oli käibemaksuseaduses ühtäkki maksustatud ettevõtluses kasutatavad huvi- ja lõbusõidulaevad käibemaksuga. Seda ilma eelhoiatuse ja majandusliku põhjuseta, sest selline maksustamine kehtestati kõigest üheks aastaks.
Eraviisilistes vestlustes riigikogulastega selgus, et toimunud on “apsakas”, mis aasta jooksul ära parandati. Kuid kuna minu ja mu saatusekaaslaste laevad olid Eestisse sisenenud just selle “apsaka” ajal, oli tolliametil, millest kinni võtta.
Ehkki Rehe ise möönis oma kirjas, et on mitmeid maksutamisele mittekuuluvaid võimalusi, tegin talle arusaamatuse lõpetamiseks lihtsa ettepaneku, mis peaks ühtlasi olema iga seadusemuudatuste jalgu jäänud ettevõtja elementaarne õigus: olen nõus teostama importi ja tasuma maksud või siis laeva koheselt tolliterritooriumilt välja viima.
Vastust tuli oodata kaks kuud ja see oli eitav! Kusjuures ei tohtinud maksta ega ka lahkuda. Vaatamata sellele, et vahepeal laekus mulle rahandusministeeriumi seisukoht, et enne 1. aprilli 2003 Eesti laevaregistrisse kinnistatud laev võib (esmakordselt) siseneda Eestisse mis tahes põhjusel ega pea maksma mingeid makse.
Juliet seepeale lihtsalt lahkus Eestist.
Rehe haarab telefonitoru!
Asi olekski jäänud nii, kuid kuu aja pärast astus Eesti Euroopa Liitu.
Euroopas kehtib väikelaevadele käibemaksu nõue, kuid kuna laeva ei saa sundida impordile lipuriiki (import on soovitusliku iseloomuga, s.t vabatahtlik), peab igal Euroopa Liidu kodanikul, kes juhib Euroopa Liidu liikmesriigi lippu kandvat laeva, olema pardal tunnistus käibemaksu tasumise või sellest vabastamise kohta.
Tõin nüüd laeva tagasi Eestisse ja deklareerisin mitte lihtsalt sisenemise, vaid impordi seoses ebamäärase staatusega ja üleminekuga Euroopa Liitu.
Aga oh häda, käibemaksuseadus oli taas muutunud. Uus maksumäär oli null protsenti. Toll aktsepteeris rahumeeli nullprotsendilise maksumääraga kaubadeklaratsiooni, kuid seda summat on ju võimatu maksta. Järelikult on võimatu saada maksedokumenti, mis tõestaks käibemaksu tasumist. Niisiis tuli taas peadirektori poole pöörduda.
Sedapuhku oli ka rohkem põhjust: Eestisse oli tulemas visiidile Londoni linnapea. Briti saatkonnaga oli kokkulepe, et Juliet toob ta koos kaaskonnaga Helsingist Tallinna. Loomulikult ei soovinud keegi, et Soome toll Julieti kui Euroopa Liidu liikmesriigi lippu kandva laeva koos lordmeeri ja Inglise saatkonnaga pardal arestib ainuüksi seetõttu, et puudub paber nullprotsendilise käibemaksu tasumise kohta.
Teema oli nii tõsine, et esimest korda poole aasta jooksul soostus Aivar Rehe koguni telefonile vastama. Imekähku sündis pikk ja segane otsus, mille sisu võttis lühidalt kokku maksuameti jurist Maret Ambur oma e-kirjas: kui tasun “vabatahtlikult” 18protsendilise käibemaksu, siis on kogu teema ammendatud.
18protsendilise deklaratsiooni täitmine ja selle alusel käibemaksu tasumine ei lõpetanud aga inkvisitsiooni. Kuna toll ihkas kättemaksu, jäi deklaratsioon tolli poolt aktsepteerimata. Selle asemel produtseeriti päev pärast raha saamist uue kuupäeva ja numbriga deklaratsioon, millele märgiti aastavanune aktsepteerimiskuupäev.
Lordmeeri vastuvõtmise tuhinas ei märganud ma seda tempu ja niipea, kui kõrged külalised olid lahkunud, esitas Tolliamet mulle aastapikkuse ja kopsaka intressinõude. Ehkki tolli produtseeritud deklaratsioonil puudub minu deklarandi allkiri, valetas Rehe rahumeeli kohtunikule, et ma olla ise ja vabatahtlikult esitanud selle aastavanuse kuupäevaga dokumendi, mistõttu ta ei saa aru, mida ma õieti tahan.
Surma mõista, mitte armu anda!
Kui selline lause satub Euroopa kohtuniku kätte, siis tehakse igal juhul otsus inimese, mitte ametniku kasuks: surma mõista, mitte armu anda! Kuid kas ka Eestis? Või peab siin riigi apsakad ja seadusandlusalased inimkatsetused kinni maksma kodanik-maksumaksja?
Kuidas saada aru sellest, et Eesti tollipiiril tolliülesannetes piirivalvuri antav dokument pealkirjaga “Eesti Vabariigi Tolliamet. Turismi- ja spordilaeva tollideklaratsioon” ei olegi ei laeva tollideklaratsioon ega ka tollideklaratsioon, ehkki vastav määrus ütleb, et selle deklaratsiooniga deklareeritakse nii laeva ennast, laeva seadmeid, varustust, meeskonna isiklikke asju jne?
Toll esineb tapva argumendiga, et tegu pole tollideklaratsiooniga, sest et seal ei ole märgitud ju laeva hinda!
Aga huvitav, kes selles süüdi peaks olema, et seal hinnalahtrit pole ja kas tollispetsialistid ei osalenud vastava määruse ettevalmistamises?
Valitsuse määrus ütleb, et selle deklaratsiooni teise koopia esitab piirivalve tollile. Aga kui ei esita, kes siis on süüdi? Loomulikult kodanik, kes muutub siis automaatselt salakaubavedajaks.
Tõeline eesti keele pähkel sisaldub aga lauses, mis ütleb, et tolliformaalsused teostab laevale piirivalve, kui laeva pardal ei ole deklareeritavat kaupa v õ i kui laev ise ei ole kaup. Kui seadusest tulenevalt on iga asi/loom või ese nii ehk teisiti kaup, siis kes ütleks, millal teostab piirivalvur ja millal mitte?
Kuidas oleks pidanud toimima?
Aastas siseneb Eestisse tuhandeid siia importimata väikelaevu, mis on tolliseadustiku ja käibemaksuseaduse mõistes välisriigi kaup.
Toll sooviks, et vaatamata sellele, et maks oli kehtestatud vaid üheks aastaks, peaksid kõik selle õnnetu aasta vältel Eestisse sisenenud ja sealt väljunud laevad olema sellegipoolest Eestisse imporditud, mis annaks aluse neilt käibemaksu nõuda. Kui see skeem lekkima hakkas, tekkis kohe uus.
Toll soovinuks, et Eesti laevaomanik aimaks iseseisvalt, et tema laev on rohkem kaup kui teised laevad ja teataks piirivalvele, et minu laev on välismaa kaup. Kui seda ei ole tehtud, on tegu tolli mitteteavitamisega ehk salakaubaveoga.
Aga sedagi on proovitud. Tolli poolt instrueerimata piirivalve kehitab sellise teate peale vaid õlgu. Parimal juhul saab laevaomanik nõuda, et vastav märge meeskonnalehele kantaks ja sinnapaika ta jääbki.
On selge, et Euroopa Liidu tingimustes ei saa koondamiste, s.t töökohtade kaotamise hirmus olla juttugi tolli ja piirivalve vahelisest koostööst. Arvaku valitsus oma määrustega mida tahes, tolliformaalsuste teostaja sadamas oleks pidanud tolli arvates olema igal juhul toll ja mitte piirivalve. Mis sest, et valitsus on osa tollifunktsioone delegeerinud piirivalvele.
Kusjuures Aivar Rehe ei tea vist tänapäevani, et Lehtmasse toll huvilaevu vormistama lihtsalt ei tule. Ei tule praegu ega ole kunagi tulnud, sest Lehtma allub Pärnu tollipunktile ja see ei teosta mingeid toiminguid Tallinna juriidilistele isikutele kuuluvale laevale või kaubale, mistõttu ainus ja seaduslik sisenemisviis on ikkagi esialgne sisenemine lõbusõidulaeva tollideklaratsiooni alusel - millega aga muutub laeva omanik automaatselt salakaubavedajaks.
Maksu- ja Tolliamet: Siilats eksitab
Kuivõrd praegu on käimas kohtuvaidlus artiklis kajastataval teemal, ei pea Maksu- ja Tolliamet kohaseks kohtuvaidluste meedia kaudu pidamist. Samas asjas on ka üks kohtuvaidlus maksuhalduri ja artikli autori vahel lõppenud ametile positiivselt, mistõttu suur osa artiklist kujutab endast ilmselt jõustunud kohtulahendi kriitikat.
Artiklis esitatud info lõbusõidulaevade tolliterritooriumile toimetamise kohta on eksitav. Nimelt võis tollaste seaduste kohaselt tolliterritooriumile toimetatav lõbusõidulaev olla kas Eesti tollistaatusega kaup, välisriigi tollistaatusega kaup või isiklik asi.
Kui lõbusõidulaev soetati välisriigist ja toimetati Eesti tolliterritooriumile, oli lõbusõidulaev välisriigi kaup ning see tuli tollis kaubana deklareerida.
Tol ajal kehtinud korra kohaselt võis lõbusõidulaeva suhtes tollivormistust teostada piirivalvur üksnes juhul, kui laeval ei olnud deklareeritavat kaupa või laev ei olnud ise kaubaks. Seega oli üheselt reguleeritud, et juhul kui lõbusõidulaev on välisriigi kaup (st deklareeritav kaup), ei piisa piirivalveametniku tollivormistusest.
Kuivõrd kauba tollis deklareerimine on kauba üle tollipiiri toimetaja enda kohustus, pidanuks ta ise piirivalvurile või tollile teatama, et tegemist on välisriigi kaubaga ning seejärel oleks toll saanud anda kauba kohta edasisi juhiseid. Sel ajal kehtinud lõbusõidulaevu puudutavad tollieeskirjad sätestasid piisavalt selgelt tollivormistuse teostamise korra ja kahtluse korral, kas üle tollipiiri toimetatav kaup kuulub deklareerimisele või mitte, on alati võimalik tollilt nõu küsida.
Artiklis viidatud käibemaksuseaduse muudatus, mille kohaselt huvi- ja lõbusõidulaevad maksustatakse 18protsendise käibemaksumääraga, jõustus 2003. aasta 1. aprillil. Laev saabus Eestisse esmakordselt sama aasta 31. mail ehk ligi kaks kuud peale muudatuse jõustumist.
Ettevõtja, kes tegeleb väikelaevandusega, peab ennast siiski kursis hoidma vastava valdkonna õigusaktidega.
On ka reguleeritud, et Lehtma sadam on üks neist sadamatest, kus toll alaliselt kohal ei ole. Kui siseneval laeval on deklareeritavat kaupa või on laev ise kaubaks, kutsub piirivalve kohale tolliametnikud. Õige pole väide, et toll pole Lehtmas käinud – piirivalve väljakutsel on tolliametnikud korduvalt kohal käinud, samuti teeb toll pidevalt kohalkäike ka omal initsiatiivil. Lõbusõidulaevade deklareerimise reeglite mitteteadmisest johtuvate küsimustega on tollil tulnud ka muudel juhtudel tegeleda (sh Saare- ja Hiiumaa väikesadadamates), kuid peale õiguslike reeglite selgitamist on küsimused lahendatud.
Artiklis konkreetsete ametnike vastu esitatud süüdistused on alusetud. Kindlasti ei ole amet, sealhulgas ka ameti tollane peadirektor kohtus valetanud.
Reelika Raamat
Maksu- ja Tolliameti avalike suhete peaspetsialist
