Kuidas mõelda end ärevaks?
Ärevushäireid esineb tunduvalt sagedamini kui depressiooni, kuigi see viimane saab märksa enam tähelepanu. Ärevushäirete all kannatab ligi 12 protsenti elanikkonnast ning ligi 30 protsenti inimestest on kogenud seda oma eluajal. Umbes kolmandik psüühika- ja käitumishäirete ravile kulutatud summadest kulub ärevushäiretele. Ärevushäiretega inimesed pöörduvad sagedamini arsti vastuvõtule (ning mitte ainult psühhiaatrite ega psühhoterapeutide poole) ja kiirabisse kui teiste psüühika- ja käitumishäiretega patsiendid.
Ärevushäired on kaugelt tõsisem probleem kui igapäevane muretsemine töökoha pärast või koosolekul esinemise hirm. Ärevushäire tõttu ei suuda inimene sageli tõhusalt töötada, suhelda, reisida või stabiilselt lähisuhtes püsida. Irratsionaalne mõtisklemine ning seeläbi säiliv ülemäärane hirm viib neid inimeste, kohtade ja tegevuste vältimiseni. Nii ei suuda nad taluda rahvahulki, sotsiaalset suhtlemist, avatud ruume või mustust oma käel. Ärevushäiretega inimestel esineb sagedamini depressiooni ja sõltuvushäireid (sagedamini alkoholi liigtarvitamist). Ekstreemsematel juhtudel vajab ärevushäirega patsient ka haiglaravi. Ärevushäire on ilma kohase ravita üsna püsiv seisund, millel on pikaajalised ja kogu elu mõjutavad tagajärjed.
Irratsionaalne ärevus
Meile, inimestele, on antud võime hinnata olukordi realistlikult ja valida seeläbi kohaseim reageerimise viis. Ometi oleme sellest hoolimata sageli ärevad ning seda väga irratsionaalsetel põhjustel. Leiame pidevalt uusi asju, mille pärast muretseda ja seeläbi ärevad olla.
Katastroofiliselt saab mõelda ju kõigest: äkki kukun eksamil läbi, ei vasta teiste ootustele, suren paanikahoo tagajärjel, teen vigu, minestan ära, saan kohe mõne raske haiguse. Sageli vaatame uurivalt oma tulevikku ja kujutleme, mida inimesed meist küll mõtlevad, või ennustame, mida halba võib hakata meiega juhtuma. Seeläbi toodab meie irratsionaalne mõtlemine üha enam ja suuremat ärevust. Vahest inimesed isegi usuvad, et muretsemine tervise, tuleviku vms pärast on mõistlik tegevus ning kulutavad sellele seetõttu ka üha enam aega ja energiat. Loomulikult võib nii aeg-ajalt tulla pähe mõte: ega ma ei hakka hulluks minema või äkki olengi juba läinud?
Ärevushäireid on erinevaid, kuid neid kõiki ühendab sarnane tekke- ja säilimismehhanism. Ärevushäirete kontekstis tekib hirm olukorras, kus reaalne oht puudub. Sellist hirmu hoiab alles meie irratsionaalne mõtisklemine ja vältimine, mis ei võimalda neid mõtteid vaidlustada. Inimesed üldiselt usuvad oma irratsionaalseid mõtteid ka siis, kui neid on korduvalt veendud vastupidises ja katastroofi pole juhtunud. Sarnasusele ärevushäirete olemuses viitab ka nende häirete komorbiidsus ehk väga sageli on ühel patsiendil mitu ärevushäiret korraga.
Ühisest aluspõhjast hoolimata on iga ärevushäire puhul võimalik hinnata spetsiifilisi irratsionaalseid mõtteid, samuti sellest tingitud vältimiskäitumisi.
„See asi või olukord on väga ohtlik!”
Lihtfoobia korral kardab inimene mingit kindlat olukorda või asja (näiteks ämblikuid, pimedust, lendamist jne). Ta usub, et need asjad on iseenesest väga ohtlikud (näiteks ämblik hammustab, keegi ründab pimeduses, lennuk kukub alla). Inimene tavaliselt väldib kokkupuudet kardetud asja või olukorraga. Seeläbi aga hirm säilib või süveneb, sest irratsionaalsed mõtted saavad kinnitust.
„Ma kaotan kontrolli, minestan, lämbun...”
Paanikahäire korral kardab inimene iseenda ärevuse kehalisi sümptomeid (näiteks südame löögisageduse tõusu, hingamisrütmi muutust, pingetunnet jms) ning mõtleb katastroofimõtteid nende tähenduse kohta (kui nii tunnen, siis suren ära, lämbun ära, saan infarkti jne). Loomulikult tõuseb hirm seeläbi veelgi, mistõttu teeb isik kõik selleks, et ärevust või sellega sarnaseid sümptome tekitavaid tegevusi vältida (näiteks ei käi trepist, ei lähe esinema, ei ole seksuaalvahekorras jne) või ärevusest kiiresti vabaneda (näiteks võtab rahustit, läheb olukorrast ära jms). Ärevus on ebameeldiv tunne, kuid ta pole ohtlik. Ärevust vältides ei saa isik aga teada, et see nii on.
„Mina vastutan. Mitte kunagi pole piisavalt kindlust! Ma pean kindel ja ettevaatlik olema!”
Obsessiiv-kompulsiivse häire puhul esineb inimestel korduvaid mõtteid või kujutluspilte (näiteks puhtuse, korra, vigade tegemise, õnnetuste jms kohta), mis teda väga häirivad. Nad ekslikult usuvad, et kui nad nii mõtlevad, siis see asi, tegu vms juhtubki. Inimesel tekib tugev soov teha midagi (kompulsioonid) selleks, et seda ebameeldivat asja ei juhtuks ehk neutraliseerida neid mõtteid (näiteks käte pesemine, korrastamine, juhuslikud rituaalid, pidev kontrollimine jne). Need tegevused aga kinnitavad irratsionaalseid mõtteid, vähendavad enesekindlust ja tõstavad pikemas perspektiivis ärevust veelgi.
„Mis siis, kui...? Äkki midagi juhtub?”
Üldistunud ärevushäiret iseloomustab pidev muretsemine igasugu asjade pärast. Mõtted võivad olla seotud kõikvõimalike negatiivsete sündmuste ennustamise ning nendega toimetuleku planeerimisega. Üldistunud ärevushäirega patsientidel on alati ka muretsemise kasulikkuse kohta (näiteks: muretsemine aitab mul olla valmistunud; kui muretsen, siis halvad asjad juhtuvad vähem tõenäolisemalt) ja selle kontrollimise kohta (näiteks: ma ei suuda muretsemist kontrollida, see ajab mind hulluks jne) irratsionaalseid mõtteid.
„Jätan endast halva mulje, teen end lolliks. Teised arvavad minust halvasti.”
Sotsiaalselt ärevad inimesed kardavad sattuda tähelepanu keskpunkti. Nad püstitavad endale sotsiaalses olukorras liiga kõrgeid ja ebarealistlikke eesmärke (näiteks: ma pean tarka juttu ajama; ma ei tohi sõnu segamini ajada; mu ärevus ei tohi välja paista; ma pean meeldima jne) ning usuvad, et teised inimesed mõtlevad neist halvasti. Seeläbi omistatakse iseenda negatiivsed mõtted teiste pähe. Ärevus võib tekkida sellistes sotsiaalsetes olukordades nagu avalik esinemine, peole minek, kohtumine, teiste ees söömine, tuttavatega tänaval kohtumine jne. Ebaõnnestumise ärahoidmiseks välditakse sotsiaalseid olukordi.
„See õudus ei lõppegi ära, see juhtub minuga jälle!”
Post-traumaatilise stressihäire korral on inimene kogenud mõnd väga traumeerivat sündmust (näiteks liiklusõnnetus, vägivald, lahutus jne) ning tal võib esineda traumaga seotud korduvaid unenägusid ja kujutluspilte. Trauma meenutamine tekitab negatiivseid mõtteid (näiteks: see on nii kohutav; halvad asjad juhtuvad minuga; see võib kohe jälle juhtuda; ma ei saa sellest kunagi üle jne) ja tugevat hirmu, mistõttu püütakse trauma meenutamist ja sellega seotud olukordi vältida.
Meil on alati mitu võimalust oma ärevusega toime tulla. Paljud patsiendid valivad lühiajalise positiivse kasu tee ja väldivad ärevaid olukordi täielikult või teevad kiiresti midagi selleks, et ärevus väheneks. Loomulikult on sellisel toimimisviisil pikaajaliselt hoopis negatiivsed tagajärjed, sest irratsionaalsed mõtted ohu kohta saavad kinnitust ja hirm kasvab.
Uuringut näitavad, et irratsionaalne mõtisklemine ohu kohta tõstab ja säilitab ärevust ning viib paljude olukordade vältimiseni. See omakorda mõjutab üldist eluga toimetulekut. Teaduspõhise psühhoteraapia meetodid teevad asju vastupidi. Nüüdisajal on iga ärevushäire raviks oma kindlad teaduslikult tõestatud efektiivsusega psühhoteraapiameetodid. Need meetodid keskenduvad ennekõike ärevushäirete säilimismehhanismi muutmisele ehk püüavad ülemäärast hirmu vähendada irratsionaalsete mõtete vaidlustamise, ärevate olukordadega kokkupuutumise ehk eksponeerimise teel.
Loomulikult pole teraapia eesmärk võtta hirm täiesti ära. Eesmärk on vähendada ülemäärast hirmu ja parandada seeläbi üldist eluga toimetulekut selleks, et inimene saaks elada rahulikult ja õnnelikult.
Järgmises numbris räägime mõnest lihtsast teaduspõhise psühhoteraapia meetodist, mida iseenda vältimise ja irratsionaalsete mõtete puhul kasutada selleks, et vähendada ülemäärast hirmu.
