Eestit külastas aastavahetusel tuhandeid vene turiste. Fotol tähistavad idanaabrid aastavahetust siiski Punasel väljakul. Reuters / Scanpix

Sattusid meile tänavu aastavahetuseks külla kinošnikud Moskvast. Noorpaar. Poja jätsid vanaemade hoolde. Üks vanaemadest saabus lapselast hoidma koguni Odessast, kulutades kõik oma säästud lennupiletitele. Vanaprouale oli ütlemata põnev veeta aastavahetus Moskvas, venekeelse maailma pealinnas. Vaadata kuulsat uusaastasaluuti mitte telekast, vaid korteriaknast. Meie külalised seevastu ihalesid Tallinna. Nad olid siin varemgi aastavahetust veetnud. Aastakest kaks tagasi. Tookord ostsid nad reisifirmast paketi. Reis piirdus marsruudiga hotell-vanalinn. Seekord tulid nad autoga, et oleks liikumisvabadust. Võtsid ette lausa jõulutuuri Tallinn-Riia-Vilnius-Minsk. Reisiplaan pandi paika juba sügisel. Esialgu taheti saabuda jõuluõhtul, aga palgad ei laekunud õigeaegselt (Vene filmitööstuses on see normaalne). Nõnda lükkus reis palga hilinemise võrra edasi. Saabuti 29. detsembril. Perepea meenutas, et kui palga kätte sai, läks joonelt reisifirmasse ja võttis esimese ettejuhtuva hotelli Tallinnas, kus veel kohti oli – sai toa Meritonis. Terve teekonna Tallinnani muretseti, kas hotelli eest ikka liiga kõrget hinda ei maksta. Kohapeal see mure haihtus, sest hotellist üle tee oli Vanalinn – iga vene jõuluturisti peamine atraktsioon.

“Mis selles meie vanalinnas siis nii erilist on?” - norin, kui linnas jalutame.

“See on ju päris keskaegne, mujal sellist ju ei ole.” - argumenteerivad külalised.

“Pariisi ladina kvartal peaks Tallinna omast vanem olema.” - vaidlen.

“Ei Pariisis on täiesti teine tunne ja seal on kallis ka.” - kõlab verdikt.

“Moskvas on ju ka keskaegne linnaosa – Valge kreml.” - ajan juuksekarva lõhki.

“On jah... kolm kirikut ja munakivisillutisest plats nende keskel. See pole õige keskaeg.”

“Milline on siis õige keskaeg?”

“Vot selline.” - viipab külaline Olde Hansa restoranile Vanaturu kaelas. Astume sisse. Selgub, et kohti ei ole, aga palutakse oodata, sest kindlasti mõni laud millalgi vabaneb. Laudadest rõkkab valjult vene tooste.

“Venelased jäävad igal pool venelasteks,” tõdeb me külalise abikaasa. Laua vabanemist ei viitsi me oodata.

***

“Idioodid oskavad igal pool teiste peo ära rikkuda,” - salvab me külalise abikaasa. Sekund pärast uue aasta saabumist Raekoja platsi on meie seltskonna keskele maandunud kellegi tulevärk. Paugud kärtsuvad ja kaks paksudes kasukatest seltsimeest teevad sellest ohtralt pilte. Kolime omadega mujale. Üks neist kasukas meestest hüüab meile järele ülevoolavalt häid uusaastasoove. Vastame samaga ja õnnitlusi hakkab sporaadiliselt sadama igast ilmakaarest. Jääb mulje, et kõik need 15 000 venelast, kes aastavahetuseks Tallinna saabusid, vahetasid aastanumbrit Raekoja platsil ja asusid nüüd hoogsalt vennastuma.

“Kuuse alla, kuuse alla!” - hüüab me külaline, “seal on õige koht.”

Teeme kuuse all pilti, nagu ka sajad teised seltskonnad, kelle arvates ongi uut aastat õige vastu võtta justnimelt kuuse all.

“Huvitav, aga kus te eestlased aastavahetust tähistate?” - imestavad me külalised. Ei oskagi neile paugupealt vastata.

Muide, veel enne keskööd, Harju tänavat pidi Raekoja platsi trügides voorisid meile vastu tuhanded eestlased. Nende sihtpunkt oli Vabaduse väljak.

1. jaanuari hommikul helistan vahetpidamata Olde Hansa numbril, et lauda kinni panna. Keskpäeval saan ühendust ja pärastlõunal istub me seltskond juba pika laua taga. Külalised peavad järgmisel hommikul Riiga põrutama ja nimetavad seda õhtut restoranis oma reisi naelaks. Nad nimelt kartsid, et 1. jaanuaril on seegi kultuskoht kinni, nagu enamik Tallinna kaubandusvõrku.

“Kus teie kaupmeeste mõistus on? Poed peaks ikka täna lahti olema, nad teeksid omale aasta kassa.” - tõdeb me külalise abikaasa.

Kelner toob meeõlled ja süütab laual küünla. Läbi rahvasumina kostab keskaja stiilis muusika.

“Vot eto romantika (selline ongi romantika),” - mõmiseb me külaline ja tõotab paari aasta pärast jälle tulla, sest keskaeg on igavesti moes.