TARKUS TARVILINE VARA: Salk Kunda valla (Virumaa) teoorje veebipõhisel täiendkoolitusel tutvumas virtuaalse rehepeksu eelistega traditsioonilise ees.

Teatavasti kuulutati talupojad isiklikult vabadeks Eestimaal 1816. ja Liivimaal 1819. aastal. Ühtlasi anti neile domeeninimed, tunnustega es ja lf. Praktikas tähendas see siiski seda, et uuendust said kasutada vähesed jõukamad talupered, sest registreerimine maksis pool vasikat. Enamiku andmepaketid jäid edasi mõisnike ruuteritesse ning kui mõisaproua heaks arvas, võis ta kogu oma rämpsposti filtri sisu karistamatult teenijatüdrukule või toapoisile pähe tühjendada. 

Et talupojad oma listides mõisnikele vastuhakku ei plaaniks, selle üle valvasid nii ööl kui päeval kupjad. Kõige kurjema nimi oli System Administrator. Suheldes üleastumises kahtlustatuga, kasutas ta ainult ühte fraasi: “Your mailbox is over its size limit!” Ja kui õnnetu talle vastu vaielda üritas, et ruumi peaks ikka nagu veel olema, et mõisaga kontraht sõlmitud ja puha, saatis tagatipuks ori.ee’sse negatiivse kommentaari.

Omaette etapiks eesti rahva vabadusvõitluses olid Mahtra küberrünnakud 1858. Esimese neist pani toime kohaliku vallavalitsuse veebilehitseja Hans Tertsius, kes häkkis sisse paljudesse Rapla ja Juuru kihelkonna mõisade arvutitesse ning asendas rate.ee kontodel mõisnike ja nende perekondade pildid mitmesuguste koduloomadega, paljud neist sealjuures äärmiselt kõlvatutes poosides. Ühtlasi hävitas ta kõik Põhjasõja ajal Peeter I poolt sisestatud Baltimaade aadlile antud eesõigused rüütelkonna peaserverist.  

Vastumeetmed ei lasknud end kaua oodata. Püha Liit uuris palavikuliselt esimest teadaolevat aadlivastast küberrünnakulainet Euroopas ja selle tagajärgi. Allianss lähetas Tallinna mitmed oma parimad küberterrorismi vastase tegevuse asjatundjad, et aidata kohalikel feodaalidel tugevdada elektroonilisi turvasüsteeme.

Järgnesid karmid karistused. Viielt peamehelt, sealhulgas Tertsiuselt, võeti isegi digiboks välja. Ligi sada aastat hiljem leiti Mahtras arheoloogilistel väljakaevamistel e-kiri, milles üks küberrünnakute koordinaatoreid Mats ­Külmapere kurdab: “Kus on nüid minno kalli rahha ehst murretsetod 2,26-gigga hertsine protsessor Core 2 Duo, 2 GB DDR3-mällo, grahwika kahrt GeForce 9400M, 160 gigga paitine köwwa kettas ja SD-mällo-kartide ühhendamise pesa? Läinod keik se auu ja hiilgos. Oh ma waene pattone!”

Mahtra kübersõda polnud siiski esimene tõend talupoegade infotehnoloogilisest edenemisest ränga feodaalkorra kiuste. Juba enne pärisorjuse likvideerimist ja vallamajade kohustuslikku skype’iga varustamist, aastal 1802 konstrueeris Võhandu mõisa pärisori Kliitori Jaak maailma esimese puutetundliku peksupingi. Tema enda poolt Baltic Painstool Tabletiks ristitud vidin kinnitus pingijala külge ning “nägi” infrapuna- ning ultrahelisensoritega, kas hoop langes püsisoojasele pinnale või mitte. Igale pekstavast möödaläinud piitsahoobile reageeris pink luust ja lihast läbitungiva valukarjatusega, mis välistas oma meeste või altkäemaksu andjate kergema kohtlemise nuhtlejate poolt. 

Saatuse irooniana pidi esimesena uue pingi tõhusust kogema Jaak ise,  sest vaidlus oma pärishärraga sobiva autoritasu üle lõppes suure tüli ja lahkarvamusega. 

Rängad traadita interneti kasutamise tingimused, solvavad ja sobimatud kommentaarid mõisnike ja muude arvamusliidrite blogides ja Nigeeria petukirjad viisid eesti rahva mitmel korral meeleheitele. Üksnes äärmise vaimupimedusega on seletatav Juhan ­Leinbergi ehk prohvet Maltsveti afäär. Leinberg oli pärit Järvamaalt taluperest, pidanud kõrtsmiku, möldri ja moderaatori ametit. 1861. aasta kevadel kutsus ta kannatuse kaotanud inimesi Lasnamäe kõrgele kaldale twitteri ja facebooki saabumist ootama. Mõisnikevastane ja piibellikult apokalüptiline kuulutus levis ruttu ning kohale ilmus üle 300 inimese. Loomulikult sattusid kõik kohalesaabunud hoopis Somaalia mereröövlite küüsi ning küüditati Hiinasse või Koreasse odavaid tõlkeprogramme installeerima. 

Palju pahandust sugenes ka mustlastest, kes hulkusid mööda foorumeid ringi ja mõtlesid välja üha uusi viirusi, mis tungisid läbi talupoegade nõrkadest tulemüüridest ning peilisid välja nende pangakoodid. 

Aga jõuluaeg oli ränkadest koormistest ja ebavõrdsusest hoolimata rahu ja ilutsemise aeg. Juba mitu nädalat enne Jeesuse sünnipäeva hakkas taevast alla sadama suuri kohevaid sooduspakkumisi. Neid tuli isegi rohkem kui positiivseid reitinguid Carl Robert Jakobsoni kontole.

Jõuluvanagi liikus sel ammusel ajal perest perre nagu tänapäeval. Aga milline ta välja nägi! Resolutsioon oli madalam kui muru. Pisemad lapsed jooksid teda nähes voodi alla või kappi peitu. Aga mis teha, mõisnike arvates oli kümme pikslit tolli kohta matside jaoks hea küllalt.

Võite isegi arvata, missuguse kvaliteediga selle jõulusoperdise kingidki olid.  

Üldiselt möödusid jõulud pärisorjuse ajal Eestimaal vaikselt ja rahulikult, sest talvise pööripäeva aegsele looduslikule pimedusele lisandusid pimeda keskaja jäänused. Soojaks köetud talutaredes kõhutati õlgedel ja vahiti ajaviiteks ikka ja jälle ETV arhiivist, kuidas Prantsus Moskus käis, talendijahti Väägvere pasunakoori moodustamiseks, taevaskäijate tuleproovi ja muid kümneid kordi nähtud saateid. Või siis Krimmi sõda onlainist. 

Tolleaegsest elutempost annab ehk kõnekaima pildi fakt, et 1869. aastal peetud esimese üldlaulupeo DVD jõudis müüki alles kolm aastat pärast pidu.