VÕIB-OLLA JUST NEMAD? Möödunud pühapäeval käis tantsu-castingul kümme­kond tüdrukut, kellest viis pääseb Ibizale ööklubisse go-go-tantsijaks ja kaks promo­tüdrukuks. INDREK GALETIN

On päikeseline pühapäev, inimtühjal Tatari tänaval Tallinna kesklinnas lendavad lehepraht, kilekotid ja varesed. Otsin suure halli tööstushoone tolmuste akende tagant asutust nimega Studio One, kus peaks aset leidma IBZ Lounge’i tantsutüdrukute casting. Olen hullemal juhul valmis selleks, et töö, millele kandideerin, osutub strippariametiks. 

Sest millist sõnumit võiks edasi anda ürituse reklaam, millel poseerivad väljakutsuvad tüdrukud, kelle imelühikeste püksikute tagupoolele on kirjutatud “IBIZA ­FUCKIN ISLAND”. Otsitakse tantsijat?

Vali diskomuusika täidab kogu aeroobikasaali ruumi, mille grafitit täis maalitud seina ääres poseerivad elevil blondid tšikid bikiinide väel fotograafile. Tunnen, kuidas pulss kiireneb, kuid siis otsustan, et ma ei hakkagi selle peale ärevusse minema, sest näen, et paaril tüdrukul on riided seljas ja neil pole sellest silmanähtavalt sooja ega külma. Pealegi, niisuguse olukorra kohustuslikuks muutumise puhuks ma tunni aja eest paar klaasi veini ära jõingi.

Bikiinides solaariumipruunid tüdrukud sebivad aga edasi-tagasi, poseerivad ühekaupa, kahekaupa ja paistab, et enamik kümnest tüdrukust tunneb mõnd teist kohaletulnut. Mina lähen istun saali teises otsas asuvale pingile ja vaatan, mis edasi juhtuma hakkab.

Kõrvalpingil jalga puhkavad tüdrukud ajavad omavahel juttu: “Nii kahju ikka, et sul bikiine kaasas pole! Sul on ju nii ilus six-pack!” On näha jah, et piigad on heas vormis.

Meie poole tõttab pikajalgne naeratav tüdruk. “Tere! Mina olen Kaija, kas te oma ankeedid olete ära täitnud?”

Ei.

Saame paberid ja Kaija vuhiseb teiste tüdrukutega tegelema.
Nimi, vanus, töökoht (panen tudeng), pikkus jne – tavaline isikuandmete ankeet.
Nii, leht täidetud ja kohe hops-hops pildistama! Mõned kohmakad poosid nii- ja naapidi ja asi tehtud. Polnudki nii hull, kui eemalt tundus.

Püüan vahepeal Kaija kinni ja üritan selgust saada, kuhu tüdrukuid siis suvel ikkagi saadetakse.

Mida seal Ibizal täpsemalt tegema peab?

“Klubis tantsima, seal klientidega suhtlema ja enne seda paraadil käima linnas.”
Paraadil?

“Seal on eelbaarid, kus inimesed kõik istuvad, ja klubides töötavad tüdrukud teevad nagu paraadi ümber nende, et inimesed näeksid tšikke: et oo, näe, lähevad peole! Ja siis kell 22.30 hakkab õhtu, kell kaks avatakse tavaliselt klubid ja siis läheme klubidesse tantsima.”
Aga millal tüdrukud Ibizale kohale peaksid minema?

“Juuni, juuli, august ja september on hooaeg. Põhimõtteliselt, tantsijaid tahame sinna juuni alguses, sest El Divino klubi tahab viit tantsijat oma poodiumile saada. Aga mujale võib hiljem minna. See on nii, kuidas sobib.”

Kaija jookseb jälle minema, sest keegi tüdrukutest kutsub teda. No jah, nii palju siis sellest. 
Algab tantsuvoor, kus tüdrukud tantsivad viiekaupa, kahes rühmas. Olen rahul, sest ehkki olin valmis ka monošõuks, meenutab selline asjade korraldus pigem aeroobikatrenni. Huh!
Tüdrukud on vahepeal jõudnud bikiinide peale trenniriided panna, nii et ka nemad näevad nüüd välja nagu tüüpilised trennis tantsijad.

Ja muusika! Ja läks! Need viis tüdrukut tantsivad väga hästi. Tundub päris ilmne, et neil Ibizale pääsemisega probleeme ei teki. Umbes viis minutit tantsimist ning peale läheb teine rühm, kus tantsin ka mina.

Mul on väga naljakas, aga annan oma parim a, et ehe välja näha. Ent rivis seinasuuruse peegli ees väljakutsuvalt tantsimine tundub keset rahulikku pühapäeva jabur. Minutid venivad nagu tatt, kuid lõpuks saab tants läbi ja tüdrukud lastakse koju. Neile, kes Ibizale pääsevad, antakse järgmisel pühapäeval sellest teada.   
Ja ongi kõik. Nägemist!
 
“Halloo! Tere, Kaija!
Pean sulle midagi nüüd üles tunnistama. Ma ei ole tegelikult lihtsalt tudeng, nagu ma sulle sinna ankeedile kirjutasin... Ma olen tegelikult ajakirjanik.”
Naer teisel pool toru.

“Kas me võiksime kokku saada...?”

Kohtume Kaijaga lennujaamas, sest ta peab kohe lahkuma Londonisse, kus ta elab ja töötab restorani The Collection juhataja abilisena. Kaija räägib, et ta tegeleb tüdrukute Ibizale saatmisega esimest aastat. Ta ise käis Ibizal 2005. aastal, siis pidi ka tema sinna tööle minema, aga tal tekkisid probleemid tööloa saamisega. “Elasime siis niisama seal selle klubi El Divino kulul kuu aega. Väga lõbus oli! Isegi hiljem olen seal nädalalõppudel Londonist käinud. Seal on ju nonstop-pidu kogu aeg.”

21aastane Kaija Kasearu töötab firma IBZ Lounge all, kes otsib endale kaht promotüdrukut. Need on need tüdrukud, kes “tšillivad rannas ringi, jagavad flaiereid, räägivad inimestega juttu ja kutsuvad neid klubisse ja on lihtsalt ilusad”.

Töö saarel käib peamiselt inglise keeles, sest põhilised seal käivad peoloomad on britid, sakslased ja itaallased.

IBZ Lounge ise on nn eelklubi, mis suletakse kell kolm öösel. El Divino tantsijatel umbes sel ajal alles töö-öö algab.

Kaija kinnitab, et tüdrukutega tehakse lepingud. “See on ka nende endi huvides, me püüame
neid sellega kahe jalaga maa peal hoida. Ibiza on ju täis pakkumisi, kogu aeg tullakse juurde ja tehakse tüdrukutele kõige uskumatumaid ettepanekuid.”

Tüdrukutele, kes tunnevad puudust tähelepanust, on sinna minek Kaija sõnul – eriti heledapäistele – täielik egotripp.

Ibizal on tantsijaid nii Londonist, Lätist kui Poolast. “Töö on muidu väga lihtne – kuus päeva nädalas peab tantsima. Oleneb muidugi ka, kui palju tahad raha teenida.”

See on hea võimalus näha, mis maailmas toimub ja mida pakutakse, leiab Kaija.

“Ilusatel tüdrukutel on oma eelised: õhtusöögid villades, päeval kutsutakse jahtide peale, võtad seal päikest ja jettidega sõidad ringi. Seal on väga lihtne leida tüüpe, kes maksavad kõik kinni.”

 

Paris Hiltoniga ühel jahil 

Kriste Ruuber (21) käis möödunud suvel Ibizal tantsijaks, praegu õpib ta Kreeta ülikoolis keeli ja on muide ka Miss TTÜ 2006. 

“Mina käisin möödunud suvel Amnesia klubis. Eestis klubis Prive toimus enne samuti casting, siis valiti kaks tüdrukut välja. Ibizale läksin juuni lõpus ja tulin augusti lõpus tagasi.
Tantsisin seal praktiliselt igal õhtul go-go-tantsu – kuus ööd nädalas. See oli huvitav kogemus, aga töö oli päris raske. Igal õhtul pidi meie klubis tantsima neli korda viisteist minutit. Tantsu vahepeal olid tunniajased pausid, mis mulle väga ei meeldinud. Sel ajal pidime olema klubis, võisime võtta dringi. Klubi omanikud ei tahtnud väga, et me pausi ajal tagaruumis oleme. Mõnikord olid päris väsinud, aga ka siis pidi olema vaatamisväärsuseks väljas. Siis rääkisimegi teiste tüdrukutega juttu ja vaatasime, kuidas teised tantsivad.
Tööpäev algas kell üksteist õhtul. Enne seda osalesime paraadil, kus jagasime inimestele tasuta pileteid.
Seejärel mindi klubisse, kus tantsimine hakkas kella poole kolmest või kahest ning kestis tavaliselt kuueni hommikul.
Hiljem mina ei pidanud tantsima igal ööl, sest ma hakkasin ühe restorani kabarees tantsimas käima.
Kohapeal olid alguses paljud haiged, sest öö ja päev olid ju täiesti sassis ja organism muutus nõrgaks. Tüdrukud hakkasid juurde ka võtma – alkoholis on ju palju kaloreid.
Nii palju kui ma teiste tüdrukutega rääkisin, arvasid kõik alguses, et seal on lihtsam. Ma arvasin ka, et tantsin rohkem nagu enda rõõmuks, aga see on ikkagi kuus korda nädalas töö. Alguses ma elasin ka korteris, kus ei olnud konditsioneeri, päeval magad, ja kui nii palav on, siis on see väga raske.
Muidugi lõbutsesime seal ka. Käisime jahtidega sõitmas, see oli väga tore. Käisime suurtel basseinipidudel villades. Seal kohtusin ka paljude kuulsustega, nagu näiteks Puff Daddy, ­Penelope Cruz. Paris Hiltoniga käisime ühe jahi peal. Ka prints William oli meie klubis käinud, aga hiljem, siis kui ma olin juba ära läinud.
Ibizal sõltub kõik klubidest, ega seal muud elu põhimõtteliselt ei olegi. On ainult rannad ja klubid, kõik on nende peale üles ehitatud. Seal on 24 tundi järjest pidu. Isegi päeval, hommikuti on kella seitsmest afterparty’d. Laupäeva hommikul seitsmest on näiteks üks kuulus pidu klubis Space, mis kestab kella viieni päeval. Käisin ka seal ära, oli puupüsti rahvast täis.
Ibizale läksin tantsima sellepärast, et tahtsin raha teenida. Klubitantsija tasu on 60 eurot ühe öö eest. Tüdrukud, kes lähevad sinna tagasi, saavad rohkem raha. Rannas promo tegevad tüdrukud saavad umbes 30 eurot.
Ma ei kahetse absoluutselt, et ma läksin. Ma lähen tänavu uuesti, aga siis tantsin rohkem seal restoranis, seal saab rohkem koreograafiat teha.
Mis puutub turvalisusse, siis kuna mina läksin Prive kaudu, siis ma usaldasin. Aga kuna me oleme Euroopa Liidus ja kui sa oma passi ära ei anna... Alati on võimalus muidugi, et midagi võib juhtuda. Aga tuleb ka oma sisetunnet usaldada.