Kuidas päästa eesti filmi?
Selleks, et päästa kedagi või midagi, tuleb kõigepealt üldse aru saada, mis on valesti. Sest nagu me kõik teame, ei ole vaja näljasele inimesele anda kala, vaid õng. Ja seda tuleks teha ka eesti filmiga. Tuleb pöörduda tagasi alguse juurde ja kirjutada uuesti eesti filmi ajalugu.
Kui ma oleksin kunstnik, siis esimese asjana maaliksin ma uuesti Dalí sulanud hallitusjuustu meenutava kella. Ma paneksin korraliku ümmarguse kella köögi seinale, nii nagu kellad on. Ma olen kindel, et kõik impressionistid olid lühinägelikud ja sellepärast ongi nende pildid nii udused. Magritte’ile tuleks tagasi anda tema piip!
Aga kuna ma ei ole kunstnik, vaid kirjanik, mitmete näidendite ja raamatu “Kirjad tädi Annele” autor, siis räägin ma hoopiski eesti filmist. Eesti filmid, nagu kõik räägivad ja teavad, ja me oleme neid ju ka näinud, on raskemeelsed. Tegevus toimub kusagil metsas või maal, poris. Näiteks “Tuulte pesa”, “Püha Tõnu kiusamine”, “Ukuaru”, “Põrgupõhja uus Vanapagan”, näiteid on veel ja veel. Tihti on inimsaatused kurvad ja lausa kibedad, juhtub õnnetusi, ka surm pole eesti filmile haruldane nähtus. See ei puudu isegi “Kevadest”, ka “Väikese Illimari radadel” on tunda surma ja hävingu hõngu, muretu lapsepõlve kaduvust. Rääkimata siis sõjafilmidest “Inimesed sõdurisinelis”, “Detsembrikuumus” või “Nimed marmortahvlil”. Paljud peategelased elavad ennasthävitavat elu, teevad valesid otsuseid ja neid ootab hukatus. Me teame, mis juhtus Andres Lapeteusega, mis inimestega “Sügisballis”, mis Jan Uuspõlluga, kes jõuab – Tartusse!
Ja tihti meie, eesti filmi vaatajad, oleme samuti mornid, introvertsed, ummikus, ja mitte keegi ei aita meid! Ka filmikunst ei aita meid. Me leiame nendest filmidest mingeid ekvivalente ja paralleele oma elule, ja kedagi see ehk lohutab, keegi tunneb ehk, et ta polegi nii halvas seisus kui Kõrboja peremees.Urmas Vadi, kirjanik ja lavastaja