Ta pakkus välja süsteemi, kus riik tasub raskustesse sattunud kodulaenuvõtja kohustused panga ees, misjärel koduomanik pole edaspidi võlgu mitte pangale, vaid riigile.

"Pakutav idee pole mitte mingil viisil vasakpoolsem kui kehtiv õppelaenude süsteem ja mitte vähem vajalik kui erasektori pakutav refinantseerimine," väitis Savisaar.

Tema majandusnõuniku Jaan Õmbluse sõnul pole ideed maha maetud. Partei ei suru seda jõuliselt, sest see tähendaks kohustuste võtmist riigile, mis on eelarve kokkusaamisega niigi hädas.

Küll tuli Keskerakond sel nädalal välja seaduseelnõuga, et inimesed saavad laenust priiks, kui pank neilt eluaseme ära võtab.

Teiseks ei tohi pangad nõuda lisatagatisi põhjusel, et kinnisvarahinnad on kukkunud.

Ettepaneku eesmärk on "kaitsta ­inimesi liigsesse võlaorjusesse sattumise eest ning suurendada pankade vastutust eluasemelaenude väljaandmisel".

Partei märgib, et näiteks Rootsis tehakse hättasattunud laenuvõtjale väike trahv või tõstetakse intressi protsendipunkti võrra. Sellega sanktsioonid piirduvad. USAs aga viiakse maksejõuetuse korral korteri võtmed panga laua peale ja sellega on võlg kustutatud. Pärast korteri äraandmist ei jää üles enam võlgade sabasid pikkadeks aastateks.

"Kui USA ja Rootsi kasutaksid sarnaselt Eestiga täiel määral riskide laenu­klientide kaela veeretamise praktikat, siis ei oleks Rootsi kunagi arenenud tugevaks pangandusriigiks ja USA majandus ei näitaks mingeidki märke taastumisest," väidab Õmblus.

Keskerakonna plaan kaitseb laenuvõtjaid, kuid paneb surve alla pangad. Halvemal juhul peaks Eesti riik hakkama panku päästma.

Ja Keskerakond on küll Eesti suurim partei, kuid ei oma Riigikogus nii palju võimu, et muudatust läbi suruda. Kas aga teised parteid julgevad panku pigistama hakata, on vägagi küsitav.

Keskerakonna idee pööraks laenuturu pea peale

Triin Messimas, SEB eraisikulaenude suuna äriarendusjuht

Panga pikaajalise eluasemelaenu andmise otsus peab tuginema veendumusele, et klient suudab laenumakseid tasuda. Näiteks SEB on kehtestanud elamiskulu minimaalse määra iga pereliikme kohta - summa, mis peab pärast laenumaksete tasumist perele kindlasti alles jääma.

Pangal on õigus nõuda lisatagatist, kui on kahtlus, et tagatiste väärtus on langenud. Kui seda õigust ei oleks ja kui laenusaaja vastutaks vaid laenu tagatiseks oleva kinnisvara turuväärtuse ulatuses, oleksid eluasemelaenu andmise reeglid täiesti teistsugused. Laenusaaja sissemakse (omafinantseeringu) osakaal peaks olema tõenäoliselt mitu korda suurem, ­ilma arvestatava lisatagatiseta ei antaks ühtegi laenu vms. Sellised tingimused muudaksid valdavale enamikule eluasemelaenu vajavatest peredest laenuvõimaluse kättesaamatuks.

Kindlasti ei ole reaalne, et riik hakkaks kodulaene garanteerima nii, nagu see toimub praegu õppelaenudega (Eesti eluasemelaenu portfell on suurusjärgus 96 miljardit krooni).

Samas on Eestis praegu olukord, kus oma kodu vajajatel on kõige mõistlikum lahendus ikkagi laenuga eluase soetada (kuna eraisikult ­üürimine ei ole võrreldes laenumaksete tasumisega sugugi odavam) - siin võiks olla rohkem alternatiive, näiteks võimalus võtta üürile riigile/omavalitsusele kuuluv kommunaalkorter.

Sotsid tahavad lõpetada praeguse ebaõigluse

Hannes Rumm, sotsiaaldemokraat, Riigikogu liige

Sotsiaaldemokraadid toetavad igati ideed, et kui pank realiseerib laenu tagatiseks oleva kinnisvara, siis pole tal õigust laenuvõtjalt rohkem raha küsida, kui kinnisvara müügist teenitakse. Valmistame ette samasisulist seaduseelnõu.

Kurb on aga, et kardetavasti pole ilmselt võimalik sellist seadust tagasiulatuvalt rakendada, sest panku kaitseb õigustatud ootuse põhimõte. Aga see küsimus vajab kindlasti täiendavat õiguslikku arutelu.

Tõsiselt tuleb kaaluda ka võimalust, et kui mõne pere maksevõime ei taastu ilmselgelt aasta-paariga, siis aitab teda omavalitsus. Omavalitsus võib hätta sattunud perelt laenulepingu jääkväärtusega üle võtta ning sõlmida selle perega üürilepingu. Nii suureneks munitsipaaleluruumide arv ning inimesed ei jääks tänavale. Sellises kodus elavale perele võib tulevikus pakkuda võimalust oma maja või korter eelisostuõigusega välja osta.

Pakkusime ka juba aasta alguses välja võimaluse, et valitsus toetab Kredexi kaudu eluasemelaenu tagastamisega hätta jäänud peresid intressipuhkusega. Intressipuhkust saaksid töötuks jäänud ja lapsi kasvatavad pered riigi käest eeldusel, et pank võimaldab omalt poolt maksepuhkust laenu põhiosa tasumisel.

Pangajuhid kinnitasid aga, et riikliku toetuse järele pole vajadust, kuna pangad ei taha kütta ja valvata tühje majasid ning võimaldavad seepärast ise klientidele maksepuhkust.

Riik ei pea laenusid garanteerima!

Taavi Rõivas, Reformierakond, Riigikogu rahanduskomisjoni esimees

Rahanduskomisjon otsustas sel esmaspäeval, et arutame veel sel sügisel põhjalikult kodulaenudega hätta sattunud inimeste toimetulekut.

Riik saab aidata raskustes inimeste hädapärase toimetuleku tagamisega, kuid mitte teha inimeste eest tarbimisotsuseid ega neid hiljem hüvitada. Kui riik selliseid laene garanteeriks, kaoks pankadel igasugune vajadus inimeste maksevõimet kontrollida, kinnisvara muutuks näiliselt kättesaadavaks igaühele ning hukatuslikud tagajärjed oleks vältimatud.

Riik ei peaks võtma pankade tööd enda peale

Raul Järve, Swedbanki eraisikute võlahalduse osakonna juhataja.

Panga soov on, et laenuvõtmise otsus oleks igal inimesel hoolikalt läbi mõeldud.

Tagatisvarade sundtäitmisele pööramine on äärmuslik abinõu, mida pank kindlasti ei soovi. Meie oleme huvitatud kliendiga läbirääkimistest, et leida töötavaid lahendusi enne, kui asjad nii kaugele üldse jõuavad. Kui muid kokkuleppeid kliendiga sõlmida ei õnnestu, siis pank ei võta varasid üle, vaid suunab need kohtutäiturile müüki.

Pangapoolsed aitamisvõimalused on olemas kuni pankrotiprotsessini. Pankrotiprotsess näitab, et mingil põhjusel pole muude lahenduste abil õnnestunud olukorda lahendada.

Riik ei peaks võlausaldaja rolli enda peale võtma. Arvestades riigi niigi pingelist eelarvesituatsiooni, on raske kujutleda, kuidas saaks riik olla leebem pankadest. Sellise teenuse riigile veer etamine kulutaks maksumaksjate raha ning tekitaks täiendavat bürokraatiat. Ka ei lahendaks see tegelikku probleemi kliendi jaoks.