Esimesena meenub Ahas kinofilmist “Nimed marmortahvlil”, teisena nimiosa ETV seriaalis “Buratino”.


Aga muidugi ei saa elavat teatrimuljet ja kohalolekuefekti võrrelda kino ega isegi TVga.


Eri allikad on avaldanud arvamust, et Võigemasti Rannap oli ehtsam kui päris Rannap. Nii võib kohe küsida, kuidas ta leidis just need Rannapi iseloomujooned, maneerid, žestid, mis tegelaskuju kõige rohkem vormida aitasid.


Võigemast: “Ma ei mäleta, et oleksin rasketes sünnitusvaludes vaevelnud. Tagantjärele tundub, et Tiit ja Ene-Liis (Ojasoo ja Semper - “Ruja” autorid ja loojad - V. M.) oskasid väga targalt meid kõiki kohe alguses õigele reele sättida ja hiljem ka pisut pidurdada. Aitäh neile selle eest, sest kellegi parodeerimine või järele tegemine on päris libe tee ja ma ise kipun mõõdutundetult lahmima. Rein Rannap on loomulikult väga värvikas ja inspireeriv isiksus, nii et materjali, mille pealt tööle hakata, oli külluslikult. See kas mängu-Rannap oli ehtsam kui päris-Rannap... Ma ei tea.


Muide, seda parodeerimise asja müstifitseeritakse jõhkralt üle. Iga näitleja suudab seda teha, sest juba teatrikooli esimesel kursusel saab selgeks, et ainet oma tööks tuleb otsida ennast ja ümbritsevat tähelepanelikult jälgides ja mõista püüdes. Loomaetüüdid, erinevad kõnnakud, tüübid tänavalt jne. See on meie töö vundament – jälgimine, analüüsimine ja tervikuks kokku panemine.


Rannap oli ka peaproovides ja see ei häirinud mind (pigem vastupidi). Sain ka paar pisikest, kuid olulist märkust.”


(Tegelikult on see hea, kuid kahjuks vastuseta küsimus: miks üldse arvavad nii paljud, et Võigemast Rannapit parodeeris? Keegi pole ju arvanud ei muusikali ega filmi kohta, et Marko Matvere parodeeris Georg Otsa – või Hilje Murel Marylin Monroed. – V. M.)


Priidu abikaasa ja kolleeg Evelin Pang: “Proovis sai rohkem nalja kui valmis lavastuses. Priit suutis truppi iga kord uute detailidega üllatada. Rannapi kuju sündis kiht-kihilt, muutudes uue silmavaate, hääletooni või reaktsiooni tõttu rannaplikumaks. Seda oli huvitav jälgida isegi siis, kui ta oli tagaplaanil.”


Võigemasti esimesed mälestused seoses Rujaga: “Kusagilt kaugest lapsepõlvest meenub esimesena pop-Ruja repertuaar. Siis on tükk tühja maad ja tohutu (taas)avastus lavakas ning austus ja imetlus nüüd – proovide ja etenduste ajal. Praegu olen Ruja varase perioodi lummuses: “Parandamatu”, “Rukkilõikus”, “Tsepeliini triumf”.


Meil kodus Ruja plaati ei olnud. Olid Suveniir, Vitamiin, Anne Veski, Ivo Linna ja The Beatles. Sellepärast arvan, et esimene emotsioon ei olnud eriti positiivne. Tundus, et see solist laulab kuidagi imeliku häälega, närviliselt ja punnitades. Mulle meeldis ikka, kui “õigesti” lauldi. Ma ei mäleta, millal see pööre täpselt toimus, ilmselt siis, kui Vaiko Eplikuga kohtusin, et hakkasin muusikat hoopis teisiti kuulama ja hindama kui varem. Hakkasin kuulma seda,  millest  lauldakse, ja hindama seda,  miks lauldakse. Loomulikult ei osanud ma seda siis niimoodi sõnastada kui praegu, aga mõte on sama. See oli nagu krambist vabanemine.


Miks on mõni laulja aus ja ehe? Miks käivad judinad üle selja, kui mõni mees suu lahti teeb? Ma arvan sellepärast, et ta ei mõtle, kuidas laulda, vaid laulab nii, nagu nokk loodud, ja sellest, millest ta ei saa laulmata jätta.


Sellesama asja pärast ei kao Ruja muusika mitte kunagi unustusse, sest esimene samm astuti õiges suunas. Ja nagu mulle koolis õpetati – kui teed ühe sammu õiges suunas, siis on väga tõenäoline, et ka teine samm on õiges suunas. No ja kui paned esimese sammuga padrikusse, siis jäädki võibolla seda “oma laulu” otsima.”


Ruja looming, nii rokkooperis kõlanu kui ka sealt väljajäänu, põhineb suures osas Eesti parimate poeetide tekstidel. Aga ega mehed ise viletsamad olnud. Näiteks lõpuread Urmas Alenderi laulust “Vaiki kui võid”:  “Ja kui sa praegu tunned, et sa mind ei vaja,/ siis tea, et kõik on alles alguses.”


Panen ette kujutleda, et Võigemast oleks “mina” ja teatrimuusa “sina”. Kas tal on olnud hetki, kus ta kahtleb, kas viimane teda vajab? Ja kas ta tunneb, et on veel oma teatritee alguses?


Võigemast: “Kogu aeg kahtlen, aga ei näita välja. Kahtlema hakkan eriti siis, kui hakatakse hirmsasti kiitma. Elu on näidanud, et ükskõik kui enesekriitiline ma püüan olla, ühel hetkel jään seda kiidulaulu ikkagi uskuma ja siis on selge, et järgneb häving. (Asja)tundlikku, ausat ja karmi kriitikat hindan väga kõrgelt. Loomulikult solvun ja vihastan ja valan pisaraid... Ega ma mingi robot ei ole. Aga südames saan aru, et sellest on palju rohkem abi kui kiitusest – mis ka, õiges koguses, aeg-ajalt ära kulub.


Ma ei tea, kas olen alguses, kuid loodan, et mitte lõpus. Kooli lõpust on nüüd üle kuue aasta, keskkooli lõpust juba 10. Kohe viskab endale ka 30 ette... Oh, ma ei tea. Eks paistab.”


Uurin Võigemastilt, kas ta oleks nõus veel mõnd lähimineviku tuntud muusikut kehastama. Näiteks Gunnar Grapsi? Või Ivo Linnat? Või on ta mõelnud mõne kuulsa eestlase peale, et küll oli huvitav kuju, tore oleks teda mängida.


“Tähendab, mis kontekstis? Kellegi pulmas või juubelil või firma peol või suvetuuril või mõnes vahvas naljasaates... Ei.


Aga mind huvitab küll üks bänd. See on Virmalised ja kadunud Toivo Kurmet. Mitte et peaks hirmsasti mingit filmi või muusikali nendest tegema. Ma lihtsalt tahaksin neist rohkem teada. See muusika erineb Ruja omast muidugi nagu öö ja päev, aga ega ta sellepärast vale või halb ei ole. Väga äge on kohati.”

Praegu valmistub Võigemast oma koduteatris, Tallinna Linnateatris Tennessee Williamsi “Iguaani öö” esietenduseks lavastaja Ingo Normeti käe all.


“Võigemast” on üsna kummaline perekonnanimi. Ja Priidul endal pole õrna aimugi, kust see tulnud on. “See küsimus saadab mind vaata et iga päev. Eriti siis, kui pean oma nime kuskile kirjutama või kellelegi ütlema. Olen natukene uurinud ja kuulnud paari legendi, aga kindlust ikkagi ei ole. Natuke nagu pelgan ka, sest mine sa hullu tea, mida selline nimi võib tähendada. Jumal teab, mis... Äkki ongi parem kui ei tea? Kadestan neid inimesi, kelle nimi on näiteks Tamm või Pang.”


Viimast näidet ei too Priit juhuslikult, on ta ju abielus Evelin Pangiga. Esimesed muljed tulevasest abikaasast olnud järgmised: “Mäletan tema ülevoolavat rõõmu ja õnnest ära karjutud häält, kui me lavakasse sisse saime. Terve Toompea oli seda joovastust täis. Tookord tundus see muidugi liig mis liig. Mina olin siis veel viisakas ja nõnda keset linna lärmata ei julgenud. Aga mida kaugemale seljataha see hetk jääb, seda armsamaks saab.”


Evelin täiendab seda otsekui peegelpildis: “Prii tu ei mäleta ma sisseastumiseksamitelt üldse.


Esimesed muljed temast ei olnud kui inimesest, vaid kui näitlejast – kui me juba koolis tööd tegime.


Ta oli väga tagasihoidlik ja nähtamatu, aga seda enam paistis silma laval. Ilmselt täielik vastand mulle.”

Raplast on 21. sajandil tulnud üllatavalt palju silmapaistvaid noori näitlejaid, lisaks selle loo peategelasele veel Märt Avandi ja Uku Uusberg. Miks?


Ka varasemast ajast on sealt näitlejaid tulnud, teab Võigemast. “Aivar Tommingas näiteks.


Tegelikult mulle tundub, et rohkem kui näitlejaid tuleb Rapla kandist andekaid muusikuid. Miks? Ma tõesti ei tea. Hea lähedale Tallinnasse minna?”


Üks andekas muusik, keda Priit silmas peab, on ilmselt Vaiko Eplik, keda on koguni tema pinginaabriks tituleeritud. Tegelikult oli Vaiko aasta noorem ja õppis Vesiroosi Gümnaasiumis, Priit aga Ühisgümnaasiumis. Küll käisid nad mitu aastat koos muusikakoolis. Tegid koos romantilist akustilist kahemehebändi Joyguns ning 50. aastate rock’n’roll’i kavereid mänginud Sriroidi.


Uurin Vaikolt, kas eesti rokk on palju kaotanud seetõttu, et Priit lavaka karmi elu tõttu muusikast loobuma pidi.


“Ikka on kaotanud. Meil oli Claire’s Birthdays temaga väga hea kahemehe­klapp. Oli muidugi kurb, et ta lavakasse läks, aga paljudele teeb see nüüd kindlasti hoopis rõõmu. Küllap ma saan ka üksi Eesti rokipõllu kündmisega hakkama ja töötan tema eest ka, las Priit hoolitseb rahulikult teatri eest.”


Hiljem on nad koos musitseeritud, näiteks Priidu ja Evelini pulmas, mille peaesineja oli Rock Hotel.


Elmo Nüganen mängis bassi, Priit trumme, Vaiko kitarri ja Ivo Linna laulis. Enamik pulmalisi jõudis lavalt läbi käia, mäletab Eplik.


Vaiko tunnistab, et saab Priiduga praegu harvem kokku, kui tahaks. “Ta oli ju suvi läbi Tartus, see oli täiesti südantlõhestav.” Tallinnas elavad nad lähestikku ning Vaiko hoiab Priidu juures üht oma akustilist kitarri. “Iga kord, kui tal külas käin, mõtlen, et on mõttekas see sinna jätta, sest siis on järgmine kord jälle põhjust külla tulla.”
Priit – The Power Of Dreams

“Maailmas on olemas ainult üks tõeline Priit. Tema on see kelle nimel tasub elada – kelle nimel tasub ka surra. Kui teda poleks, poleks ka maailmas sädet mis tooks rõõmu. Tema on nagu hapnik, kes laseb meil elada ja elust rõõmu tunda. Kui teda poleks, sureks kõik headus, rõõm, julgus me sees. Osad meist jääks ellu, aga nad kannataksid maailma kurjuse, pettuse ja kurbuse all.. Kui Priitu poleks, oleks parem siiski surra kui elada kurbuses :(
Kuid kui meie sureme, kurvastavad need, kes on väliselt elus nii, et ka nemad sureksid......
Järelikult tuleb Priitu hoida ja armastada!”

Sissekanne Priit Võigemasti fännileheküljelt