Kuidas saada filmistaariks

Mõned tüdrukud lihtsalt on ilusamad, andekamad ja põikpäisemad kui teised. Vene uue kooli filmistaar Ravshana Kurkova, kes mängib Veiko Õunpuu filmis "'Püha Tõnu kuisamine,"' juhtub olema üks nendest. Preili Kurkovaga kohtus Anne Vetik.

Ravshana on Eestis veetnud paar kuud. Selle aja jooksul on ta käinud Narvas, Saaremaal, Tallinnas ja tundmatutes väljasurnud külades. “Tallinn on muidugi piltilus linn, aga kuna võtted toimusid ka, sain ma teistsuguseidki mälestusi. Mõned kohad olid hirmuäratavalt vaesed ja depressiivsed. Tahaks siia suvel uuesti tulla,” arutleb Ravshana.

Täna on Kurkova viimane päev Eestis, ta on heas tujus ja soovib jutustada. Me joome tühjas kohvikus teed ja mu lauakaaslane muutub järjest sõbralikumaks. “Tegelikult ei saa öelda, et ma oleks väga suur sõber ajakirjanikega. Kuigi meil Venemaal ei ole päris sellist paparatso süsteemi nagu Hollywoodis, on seda ikka juhtunud, et hommikul löön ajalehe lahti ja vaatan, et ahaa, okei siis, tore ka teada, mis ma vahepeal teinud olen. Tööst mulle meeldib rääkida ja see on iseenesestmõistetav. Ma ju olen näitleja ja seega edev. Ära usu, kui mõni näitleja vastupidist väidab!” on Ravshana kindel. Ta ei näe välja vanem kui 22 ja tegelikku vanust, 28 aastat, reedab vaid enesekindlus ja teatud küünilisus. Paistab, et Kurkova ei ole just sinisilmne ingénue.

16 aastat tippu jõudmiseks

“Terve mu perekond on seotud kinoga. Vanaema ainukesena ei ole, tema on günekoloog, karm naine, elab Taškendis. Vanaema on mulle tähtis ja arvan, et olen tema moodi. Esimest korda mängisin filmis “Sõnajala saladused”, olin siis 12 aastat vana. See oli täiesti jube! Ma ei saanud aru, miks peab ühte ja sama asja 20 korda tegema,” meenutab Ravshana.

Eakaaslastes tekitas Ravshana esimene roll kadedust. “Selle filmi tõttu võõrandusid minust klassikaaslased ja mul oli koolis vähe sõpru.”

Ravshana vanemad arvasid samuti, et nende tütar peaks valima eriala, kus ei tule kõrget lendu ega valusat kukkumist. “Läksin õppima filoloogiat,” jutustab paberitega õpetaja Kurkova, kes on praeguseks mänginud rohkem kui kümnes filmis, millest enamik leidnud publiku ja kriitikute heakskiidu. “Mul on hea meel, et ma lisaks näitlemisele midagi oskan. Kes teab, äkki see praegune vedamise laine saab läbi, siis saan alati kooli tööle minna,” räägib Ravshana.

Vene-Eesti suhted

“Eestisse tulles mind eelarvamused ei vaevanud, ma ei ole neid kuumade eesti poiste anekdoote kunagi armastanud. Inimesed on igal pool ühesugused,” leiab Ravshana, kelle soontes voolab araabia, usbeki, türgi ja vene verd.

Küsin vahele, kuidas on lood Vene kinoga. “Hetkel ei saa kiita,” muutub Ravshana tõsiseks, “projekte tõmmatakse kokku, rahakraanid keeratakse kinni. Aga viimaste aastate jooksul on kõik vähegi aktiivsed näitlejad saanud mängida. Teles, teatris, igal pool oli palju tööd, sai teha nii kunsti kui raha teenida. Ainult laisad vingusid, et oh, keegi mind ei armasta, keegi mind ei taha. Oblomovštšina. Ma ei arva, et peaksin end Venemaaga piirama. Olen ju praegu siin, Eestis, mängisin Eesti lavastaja juures ja see on üks parimaid asju, mis on minuga kunagi juhtunud.”

Kuidas Ravshana üldse jõudis Õunpuu uude filmi? Siis, kui selgus, et Eestist filmi tarvis Nadeždat ei leia, prooviti rolliks Vene näitlejannasid ja kui ilmus välja Ravshana, oli kõigil selge, et tema ongi õige Nadežda. “Andres Puustusmaa soovitas Veikol mind üle vaadata. Ja Veiko otsustas, et minust peabki Nadežda saama. Kui sain teada, et tegemist on Veneetsia Kuldlõvi omanikuga, tegin korraliku võidutantsu.”

Keelebarjäär koostööd &Ot ilde;unpuuga ei seganud, Ravshana oskab leida selle kirjelduseks vaid vaimustust ja austust täis sõnu. “Ma võin öelda, et Veiko paljuski vastab minu unistuste režissööri kirjeldusele. Ta lubab sul kaasa mõelda, ta ootab improvisatsiooni. Tegelikult on Veiko igavene huligaan, mõnikord ta ei öelnudki mulle, mida nüüd Taavi (peaosatäitja Taavi Eelmaa) järgmisena teeb, ja pidin lihtsalt asjaga kaasa minema.”

Oma kangelannast rääkides ei leia Ravshana punkte, kus nad võiks samastuda. “Nadežda on nõrk, ta ei julgenud saatusega võidelda, mina aga olen võimeline jooksma peaga vastu veoautot ja ma usun, et ma saan sellest autost jagu,” väidab Ravshana, ja ma olen temaga täiesti nõus.

Töönarkomaania on kasulik haigus

Kui Õunpuu kutsus Kurkovat oma filmi, kaalus Ravshana kolme asjaolu: “Olulised on stsenaarium, lavastaja isiksus ja roll. “Püha Tõnu” puhul jooksid kõik kolm asja kokku.

Enamasti seda ei juhtu. Teatud rolle pakutakse mulle sageli välimuse pärast. Ma ei oska öelda, on see hea või halb, kindlasti on ilu minu trumbiks, kuid ma ei karda vananemist. Kahju, kui sinu edukuse taga on vaid välimus ja abielu produtsendiga,” kirjeldab Ravshana Vene filmimaailma süsteeme. Temal paksu rahakotiga sponsoreid ei olnud.

Sel aastal tuleb Õunpuu muusal välja kaheksa filmi ja puhata ta ei kavatse. “Minust võiks saada Euroopa piires nõutud näitleja. Mulle imponeerib Prantsuse kino. Lemmikfilm on “Armastajad uuelt sillalt”. Olen saatusele tänulik, et “Püha Tõnu kiusamine” viis mind kokku Denis Lavantiga. Ma ei unista Hollywoodist, see ei ole üldse minu teema. Kuigi kui Woody Allen või vennad Coenid oma filmi kutsuks, ära ei ütleks. Kolmandaks mu suureks lemmikuks on Wong Kar-Wai.”

Kuna viimase aasta jooksul pole Ravshanal vaba aega olnud, ei saa ta öelda, et ta elus oleks näitlemisele suuri konkurente. “Töö on minu jaoks kohutavalt oluline. Olen töönarkomaan. Ma ei huvitu kuigi palju poliitikast, olümpiamängudest ega sotsiaalvõrgustikest. Naisteajakirju loen vaid siis, kui seal on midagi minust kirjutatud,” ütleb Ravshana ja itsitab rahuolevalt. Ravshana peab oma parimaks harjumuseks sõltuvust raamatutest. Nagu eeskujulikule vene näitlejannale kohane, armastab ta klassikuid. “Mulle meeldisid juba väiksena Dostojevski ja teised olulised härrad, aga kui sa loed neid 13-aastaselt, on efekt üsna kahtlane. Praegu saab juba midagi aru. Ma ei kujuta ette, mis toimub inimeste peades, kes sunnivad lapsi näiteks “Meistrit ja Margaritat” analüüsima.”

Miks Ravshanale üldse meeldib näitleja olla? Ta jääb mõtlikuks: “Kõik inimesed kardavad surma. Siis kui sa oled näitleja, tekib sul võimalus elada läbi lisaelusid, tunda asju, mida muidu ei tunneks. Jätad oma jälje ajalukku. Muudad end igaveseks. Sellepärast ei tohi ka haltuurat teha. Ma ei häbene ühtegi oma töödest.”

Tähtsamad rollid:

“Sõnajala saladused” 1992

“Surnud tütred” 2007

“Kolm tütarlast” 2007

“Moos sakurast” 2008

“Barviha” 2009