Kuidas sattusin kaitsepolitsei huvisfääri
Esimene kohtumine
Nooruk helistab mulle mobiilile ja ütleb, et on Andres, Pedagoogilise Ülikooli üliõpilane ja tahab minuga arutada oma kursusetöö asja. Et minu kirjutised on väga huvitavad ning ta sooviks kohtuda.
Valin neljapäeva pärastlõuna, siis on leht väljas ja võib lobiseda.
Vanalinna pubis selgub, et tegemist on kaitsepolitsei uurijaga. Saan läbi lillede teada, et kui jutt ei meeldi, võin saada 24tunnise mõtlemisaja mõnes pealinna kinnipidamisasutuses.
Varjata ei ole midagi. Seega vestlen vabalt. Uurijat huvitab, mida ma tegin Venemaal. Kas reis Yukose naftaväljadele ei olnud mingi Vene luure FSB salaoperatsioon, mille eesmärk oli anda Eesti ajakirjanikele enne kohalikke valimisi ülesandeid ja koolitust.
Üritan noort Sherlockit rahustada, et Yukos on väga suur naftakompanii, mille aktsiatesse on investeeritud ka Eesti pensionäride raha. Ja kuna selle firma suhtekorraldustalitust juhib skandinaavlane, on üpris tavaline kutsuda külla ajakirjanikud ja näidata neile firmat. Nii aetakse lihtsalt oma aktsia hinda üles ning pealegi on Yukosel Leedus probleeme. Nii kutsutigi üheksa pribaltlast külla. Pealegi olid kõik põhikohtumised ameeriklastega, kes on Yukose palgal. (Ameeriklaste palkamine aitab maailma aktsiaturgudel firma hinda üles ajada.) Ning meid saatis Yukose poolt üks leedukas.
Täiesti Skandinaavia stiilis üritus, selgitan. Pressikonverents. Ametlik lõuna. Aga ööklubis tuli õlu ja sissepääs ikka endal maksta.
Sherlock ei rahune. Tal on ka teine huvi: kodanik Igor E. Mintusov Moskvast. Tegin selle mehega suhtekorraldusbüroo Kubits ja Hamburg vahendusel septembri alguses intervjuu ja avaldasin paar nädalat hiljem.
Konsultatsioonifirma Niccolo M omanik Mintusov ei varjanudki, et on valimiskampaaniate ekspert, kelle firma on tegutsenud paljudes riikides Mongooliast Nikaraaguani ning vahelduva eduga aidanud siin ja seal võimule Moskva-sõbralikke jõudusid. Nii ka Eesti Ekspressis kirjutasime.
Kapo teeb õige järelduse: “Kremli käsi” hulkus meie armsa vanalinna tänavatel.
Kellega kohtus, mis kell, miks, mida see rääkis, mida too rääkis?
Ei oska eriti vastata. Kohtusin “Kremli käega” umbes 17.10-17.45. Mina jõin kohvi, tema teed. Lisaks sõin intervjuu käigus Kubits & Hamburgi ruumides ära paar kommi. Sorti ei mäleta. Mida lisada – kõik on juba lehes niigi kirjas.
Hiljem, palju hiljem, sain teada, et Leedus võitis valimised mees nimega Paksas, keda ka konsulteeris “Kremli käsi” ehk Niccolo M.
Huvi nelja minuti vastu
Lähevad nädalad ja kuud. Selgub, et Kapo pole mind unustanud.
Ühel päeval tuleb uus telefonikõne. Tahavad uuesti rääkida. Inimestega rääkimine on minu töö, sellepärast ma ei keeldu.
Meetod on sama. Eesmärk on mind täis joota ning avameelitsema panna. Kerged Jägermeistri-paugud, vahele viina. Idamaise restorani söök on hea ja joon kõvasti rohelist teed vahele.
Noorel Sherlockil on kaasas vanem Sherlock, kes tellib ikka viina juurde. Mul on treenitud ajakirjaniku organism, aga mul ei ole aega sel õhtul ennast täis juua.
Kohtingu põhjus selgub kiiresti. Mingil konverentsil olin rääkinud neli minutit Vene saatkonna kolmanda sekretäri Ljutikoviga. Kapo ei maga. Neil on kõik teada. Järgnevad küsimused miks, kes, mida.
Küsisin toona, mida tähendab venekeelne lühend MEMO RAN. Tüüp tumesinises pintsakus selgitas, et see on Venemaa Teaduste Akadeemia rahvusvaheliste suhete jne uurimise instituut.
Vahetasime tumesinise ülikonnaga visiitkaarte. Nii saingi teada, et Ljutikov on kolmas sekretär. No jah, tüüp tundis huvi ka minu vastu, küsides, et kes küsis Kristiina Ojulandilt tagareast küsimuse, kuidas mõjutada Venemaa Riigiduumat vastu võtma Eestile sobivaid otsuseid.
Vastan, et mina küsisin.
Tunnistan kogu episoodi Kapole üles.
Vana Sherlock tellib aina viina juurde. Kes, miks, mida? Neil on teada ka vestlus noore Eesti teadlasega samal konverentsil, kuid selle sisust oli muidugi täiesti valesti ette kantud. Absoluutselt valesti. “Võtke see nuhk küll palgalt maha. Vaene Eesti maksumaksja,” mõtlen ma tol hetkel.
Täpsustan infomüra, politoloog Eiki Bergile tegelikult räägitud sõnade mõtet.
Vana Sherlock tellib viina ja küsimused stiilis, kas märkasin midagi kahtlast, millest vestlesin lõunalauas, jne jätkuvad.
Tunnistan üles, et ei tunne ühtki luurajat ega ei märganud neid ka konverentsi osavõtjate hulgas, ning esimesed luurajad, kellega olen oma elus kohtunud, istuvad minu vastas.
Mida arvan ajakirjanik Janar Filippovist? Ajakirjanik Toomas Mattsonist? Toomas Sildamist? Andres Reimerist?
Mida oskan arvata? Ajakirjanikud. Teevad rasket ja tänamatut tööd. Milleks neid värvata? Niikuinii on kõik, mis nad teavad, ajalehes kirjas!
Kapot huvitavad ennekõike sidemed Vene saatkonnaga. Nende eesmärk näib olevat tõestada, et kõike juhib maja Pikal tänaval. Kõneeristusega saadakse kätte telefoninumbrid, millelt on helistatud “Vene karu” diplomaatidele ja seejärel järgneb küsitlus ja konkreetsem uuring.
Ma olen Kapo töötajate jaoks ikka veel liiga kaine. Kuid kann liitri õllega jääb mul joomata. Mul ei ole tol õhtul lihtsalt aega.
Vaene Eesti maksumaksja, mõtlen ma.
Hiljem
Üks andekamaid Äripäeva ajakirjanikke tunnistab mulle vestluse sees, et tal on Kapost kõrini, ta ei suuda enam lollidele küsimustele vastata. Mõne aja pärast loobub Andres Reimer ajakirjanikukutsest.
Kolleeg Janar Filippov ütleb, et ka tema on Kapoga vestelnud. Juristi ja endise Tartu prokurörina tunneb ta rohkem õiguskaitseorganite töö spetsiifikat. “Tead, Eesti Ekspressil on vaja rohkem paljastatud poliitikuid, korruptante ja ärimehi. See on ajakirjaniku edu mõõdupuu. Neil, Kapol, on vaja rohkem paljastatud spioone ja värvatud kaastöötajaid. See olla luuraja edukuse mõõdupuu,” selgitab kolleeg. "Vene perekonnanimi ei ole nali."
Kas ühel hetkel hakatakse vaenlast välja mõtlema, et plaani täita ja palgalehel püsida? Linn on täis “ullikesi”, kes on valmis raha eest ja konkurendi kõrvaldamise nimel kõike suust välja ajama. Kas sõnavabadus ja demokraatia on ohus?
Paranoia üha süveneb
Kaitsepolitsei huviorbiidis on viimasel ajal püsinud ka suhtekorraldusbüroo Corpore tegevjuht Meelis Kubits. Corpore on võõrustanud viimase aasta jooksul rahvusvaheliselt kõrgelt tunnustatud, kuid vene päritolu poliitkonsultanti ja osalenud mõnede vene poliitikute Eestis toimunud seminaride kaaskorraldamisel.
Kubits iseloomustab Kapo tähelepanu tema külaliste suhtes kui ebaproportsionaalset: "Kui Tallinna satub mõni intelligentne ja mõjukas vene inimene, kellest võiks muuseas ka Eestile praktilist tulu tõusta, siis ei ole meie teatud kaaskodanike erutusseisundit võimalik kirjeldada. Ma olen kaugel arvamisest, et kõik idast tulevad külalised saabuvad siia heade mõtetega, kuid see paranoiline silmakirjalikkus hakkab järjest enam domineerima. On jäänud mulje, et negatiivne suhtumine on osaliselt tingitud ka sellest, et ei saada päris hästi aru, millega on tegemist. Raske südamega, kuid olen siiski soovitanud ühel lugupeetud inimesel Tallinna mitte külastada, sest ei suuda garanteerida tema privaatsust."
