Elmari abikaasa Marie jagas rusikahoope kolhoosiesimehele ja sõimas teda näljaseks röövliks.

Mariel oli põhimõtteliselt õigus. Kuigi ametlikult toimus ühiskondli­kustamise nime all tuntud ­protsess Stalini-aegses Eestis ­vabatahtlikult. Talupidajad loovutasid osa oma loomadest ja põllutööriistadest ­kolhoosile, kuhu nad liikmeks astusid.

Savisaarte söakas vastuhakk sundis kolhoseerijad tühjade kätega lahkuma. Alles õhtul julgesid nad valla täitevkomitee esimehe abiväe saatel teisele katsele ilmuda.

Kodus viibis vaid Elmari ema ­Miili. 63aastane naine üritas ennast seale peale heita, et kutsumata külalised looma kätte ei saaks.

Miili tõugati toorelt lauta ning uks pandi kinni. Rahvakaitse võitlejad võtsid kaasa Savisaarte lehmad Marja ja Oksa. Ning ühe sea, suurreha, vedruäkke ja muid asju.

Võitluse käigus jäi Miili laudaukse vahele. Samal õhtul tuvastas jaoskonnaarst naisel kerged kehavigastused: parema käe- ja õlavarre ning rindkerepoole põrutuse. Oli 2. juuli 1949, Tartumaal Vastse-Kuuste asunduses.

Kolhoosiesimehe ähvardus

Elmar ei suutnud ülekohtuga leppida. Ta kirjutas kaebuse prokuratuuri. Ta esitas kolhoosile järjekorras juba kolmanda avalduse, et majandist välja astuda. Elmar soovis jätkata eramajapidajana.

1949. aasta mõõdupuu järgi käitus Elmar erakordselt jonnakalt. Lootusetus olukorras, kus oli valida metsavendluse ja nõukogude võimule alistumise vahel, üritas tema käia oma teed. Kolmandat teed, mida ei olnud ette nähtud.

Nagu paljud eesti talumehed ­astus ka Elmar kolhoosi paar nädalat pärast märtsiküüditamist. Partorg kirjutas liitumisavalduse hariliku pliiatsiga paberitükile valmis ja torkas Elmarile nina alla.

“Olen aru saanud ühise põllupidamise paremusest ja tahan võidelda sotsialistliku suurmaapidamise täieliku võidu eest külas.”

Veel enne kolhoosi asutamist tahtis Elmar oma allkirja tagasi võtta. Loomulikult ei võetud meest kuulda.

Töösangari kolhoosi esimene koosolek toimus 20. aprillil 1949 Vastse-Kuuste rahvamajas. Majandisse võeti vastu seitsekümmend inimest, sealhulgas Elmar ja Marie Savisaar.

Rahvamajja kokku tulnud rahvas lasi endaga kõike teha. Peaasi, et Siberisse ei saadeta. Tahate kasutada minu küüni kolhoosi tarvidusteks? Võtke! Tahate loomi? Olge lahked!

Vaid üksikuid peresid tuli koosolekul otseselt ähvardada.

Kõige raskem oli Elmari juhtum. Kolhoosi esimees paljastas, et Elmar on kobeda täku maha müünud ja ostnud asemele vana mära.

Koosolek otsustas, et Elmar peab andma kolhoosile kaks lehma ja kaks siga. Ja väärt hobuse tagasi tooma!

“Vastasel korral lugeda Savisaar Elmar kolhoosi varandustega kauplejaks, kui kolhoosi korra vastast kodanikku.”

Vilja söödeti hobusele – veel üks ühiskonnavastane kuritegu!

Töösangari kolhoosi esimees Meeta Krasnova oli Elmari vihavaenlane.

Elmari sõnul kandis naine “viha vara pärast, mida tema tahtis omale saada, kuid milline pärandati minu lapsele”.

Pole teada, mis vara Elmar silmas pidas. Pärija pidi olema Savisaar­te kümneaastane tütar Koidula, sest poeg Edgar polnud veel sündinud.

Pärandusest ilma jäänud Krasnova oli ohtlik naine. 35aastane tumedapäine lesk saabus Vastse-Kuustesse 1945. aastal Venemaalt.

Tegemist oli Tartus sündinud eestlannaga, kelle vanemad läksid revolutsiooni ajal Venemaale. Ta käis neli talve koolis ja üheteistkümnendast eluaastast kolhoosis tööl.

Krasnova oli Vastse-Kuustes üks vähestest, kui mitte ainus, kes evis kolhoosialast oskusteavet. See tegi parteitust ja harimata naisest võimude silmis hinnatud kaadri.

Kolhoosiesimehe koht tähendas arvestatavat võimu. Krasnova saatis Elmari peale ridamisi kaebusi Tartumaa ja Tallinna prokuröridele.

“Seemnevilja ei toonud ühisaita, vaid võttis oma aidast ning külvas oma äranägemise järele. Kuidas on külvatud, seda kolhoos ei tea. Ta ei luba ühtegi juhatuse liiget oma põllule.”

Korra sai Krasnova jaole, kui Elmar niitis oma hobusele rukist. Venemaa kolhoosikogemusega naine pidas seda ühiskonna vara raiskamiseks.

“Kuigi ta on kolhoosi liige, tunneb ta ennast täiesti peremehena oma põllul,” pahandas Krasnova. “Kolhoosi juhatus ning valla täitevkomitee pole suutelised seda meest korrale kutsuma. Palume teie abi koha peal.”

15 aastaks vangi mõistetud

Eesti NSV prokuratuur andis käsu Vastse-Kuustes kord majja lüüa. Elmari kuritegelik kolhoosivastane tegevus tuli lõpetada.

8. augustil võeti Elmar vahi alla. Marie jäi allkirja vastu vabadusse.

Krasnova polnud ikka veel rahul. Ta kurtis, et Elmarilt ära võetud “hobune on vana ja vigane, kes võib iga päev ära lõppeda”.

Naine nõudis Elmarilt kolhoosile tekitatud kahju välja maksmist. Selleks arestiti kogu Savisaarte mööbel: pruunikas diivan ja pehmed toolid, must tammevineerist kirjutuslaud, taburet ja riidekapp.

Kolhoosi juhatuse koosolekul visati Elmar koos perega majandist välja.

13. septembril mõistis Võnnu jaoskonna rahvakohus Savisaared süüdi kõigis neile ette heidetud kuritöödes.

Elmar jäi süüdi ühiskondliku vara korduvas riisumises, maksustatava vara varjamises ja aktivistide löömises. Ta sai 15 aastat vanglat.

Marie sai kolhoosiesimehe ründamise eest viis aastat.

Kuna Savisaarte tegevuses ei täheldatud poliitilist vaenu ­nõukogude korra suhtes, langesid veel karmimad terrorismiparagrahvid mängust välja. Neid karistati kui tavalisi kriminaalkurjategijaid, aga maksimumilähedaste vangla-aastatega.

Ka Krasnova käsi käis halvasti. Novembris 1949 palus ta ennast kolhoosiesimehe kohalt vabastada.

“Ei ole võimeline juhtima kolhoosi, ei oma selleks eriharidust põllumajanduse alal ega juhtimise võimet,” kirjutas kompartei instruktor Karv naise kaadritoimikusse.

Edaspidi tegeles Krasnova Vastse-Kuustes jõukohasemate ülesannete, nagu Stalini sünnipäeva tähistamisega.

Ime Moskva ülemkohtus

Nagu öeldud, oli Elmar erakordselt kangekaelne. Kui tuhanded eestlased virelesid Vene vangilaagrites ja asumisel, kaebas tema oma kohtuotsust visalt edasi. Eestis ta õigust ei saanud.

Juunis 1952 arutas Elmari ja Marie kuritegusid Moskvas NSV Liidu ülemkohus. Üheks kohtunikuks oli Eesti päritolu Pjotr Uhutta, kes mõistis aasta hiljem õigeks majanduskuriteo pärast vangi pistetud Georg Meri.

Uhutta pani Elmari toimikut lugedes tähele, et ta soovis kolhoosist välja astuda. Seega ei kuulunud tema hobune kolhoosile ning mees võis seda vabalt müüa. Süüdistus kolhoosi vara riisumises langes hoobilt ära.

Asja edasi arutades pidas Uhutta tõendatuks, et nii Elmar kui Marie olid brigadiri ja kolhoosiesimeest löönud. Aga viis aastat paari hoobi eest?

Uhutta arvates piisas karistuseks ka 2,5aastasest istumisest trellide taga. Umbes nii kaua olidki Savisaared istunud. Seega tuli vangid viivitamatult vabastada.

Kui väike Edgar viibis koos emaga Harku vangilaagris, siis tähendas Moskva otsus vabadust ka temale.

Elmar läks pärast vanglast vabanemist turbarappa tööle. Kolhoosi ei astunud ta elu lõpuni. Kangekaelse talumehe jaoks pidi see tähendama moraalset üleolekut teda nii palju alandanud süsteemist.

Oma võitluse eest maksid Savisaared kallist hinda. Vangla rikkus nii Elmari kui Marie tervise. Elu lõpul tunnistasid arstid abielupaari II grupi invaliidideks. Elmar suri 1970, kui Edgar oli 20aastane. Ema Marie lahkus siitilmast 1984.

Savisaarte kangekaelsus kestab

Stalini ajas mõjub Elmari kartmatus enda eest seista üllatavana. Aga täpselt nii on see kirjas tema kohtutoimikus, mida mõned Savisaare uurijad on pidanud aastaid kadunuks. Ekspress leidis selle Tartu ajalooarhiivist.

Pöördusin mõne aja eest Edgar Savisaare poole ettepanekuga, et telliksime 60 aasta juubeliks tema sugupuu. Varem oleme Ekspressis tutvustanud näiteks Arnold Rüütli, Siim Kallase ja Jaan Krossi päritolu.

Savisaar tänas ettepaneku eest ja lisas, et see pole talle vastuvõetav: “Tundes Eesti Ekspressi meelsust, ei ootaks ma teilt midagi head ega objektiivset.”

Nagu Elmar paistis silma kangekaelsusega, jätkab samuti ka Edgar. Kuidas isa ees, nii poeg järel.

Palju õnne sünnipäevaks, härra linnapea!

Eesti meel päästis Savisaare isa Tartu koonduslaagrist

? Elmar Savisaar (1911–1970) oli vaesest perest pärit masinamees.;

? 1940. aastal sai Elmarist Kiidjärve valla täitevkomitee usaldusmees. Kokku oli vallal kuusteist usaldusmeest.

? Pärast sakslaste tulekut hakkas Eesti julgeolekupolitsei kommunistide käsilasi taga ajama. Mitu usaldusmeest lasti maha. Elmar viidi Tartu koonduslaagrisse.;

? Vastse-Kuuste nõukogude aktivist ja brigaatmiilits Leida Rehk rääkis Tartu vanglas toimunud ülekuulamisel enda valimisest Maatöörahva Ühingu juhatuse liikmeks: “Kui nimetatud ühingu juhatuse liikme kohalt Elmar Savisaar eemaldati koostöötamises eestimeelsete inimestega, määrati mind tema asemele.”

? 1942. aasta suvel lasid sakslased Elmari vangist vabaks.;