Soomes sureb isikuvastaste kuritegude ohvrina neli korda rohkem inimesi kui Saksamaal. Igal aastal sünnib ema rasedusaegse alkoholipruukimise tagajärjel 600–1000 last vigasena.

Neis asjus pole Soome riik eesmärke seadnud. See-eest aasta-aastalt karmistuva tubakaseaduse lähtekohtades seatakse eesmärgiks suitsuvaba Soome.

Sigaret on “hea vaenlane”.

Uurimused näitavad ilmselgelt selle kahjulikkust, kuigi kopsuvähi ja teiste haiguste puhul tabab geneetiline loto muidugi ka tervislike eluviiside harrastajaid.

Suitsetajatel ei ole kaitsjaid ega lobiste pooltki nii palju kui alkoholitootjatel. Ka suitsetajad ise ei taha barrikaadidele minna.

“Loosimine” kassades

Nüüd on süsteem selline, et väiksemates poodides ja kioskites on tubakatooted pandud kappi, suuremates kaubakeskustes automaatidesse, kus pole toote pilti, vaid lihtsalt numbrid.

Küsime, mida arvab asjast Timo, 44, mittesuitsetaja.

Teda sigarettide ärapeitmine ei puuduta, kuigi vahel tekib kassade juurde sabasid ja segadust, kui kliendid uurivad oma suitsumargi numbrit. Ta peab otsust laste seisukohast heaks.

Hoopis teist meelt on 50aastane Sari. Tema arvates kassades toimuvad “loosimised” pigem tekitavad lastes põnevust.

Igas poes on sigaretimargid nummerdatud oma loogika alusel. Kui teadki ühes poes oma margi numbrit, tuleb järgmises ikka küsida.

Kui müüja ise ei suitseta ja asja ei tunne, tuleb sama firmamärgiga sigarette masinast võtta mitu korda, enne kui õiged välja ilmuvad.

Elise, 22, teenib oma õpinguraha Prisma kassas. Talle on õige numbri otsimine nimekirjast, kus ei ole pilte (ja mille kirjatüüpki on määratud), peaasjalikult lisatöö ja -õppimine.

“Inimesed ei küsi oma marki just selle nimega, mis siin nimekirjas on. Alguses oli palju segadust ja inimesed olid kurjad. Aga nüüd on hakatud harjuma.”

Tubakaaktsiis on Soomes alati kõrge olnud. Nt pakk L&M-i maksab siin 4.50 €, Eestis on selle hind 2.60 €. Maksustamist täiendab seaduse
karmistumine.

Ärakeelamine algas reklaamidest. Sellest polnud ilmselgelt küllalt, sest esimesed reklaamipiiranguga maad — Norra ja Soome — olid samas ainsad, kus noorsoo suitsetamine suurenes.

Sellele järgnes suitsukeeld söögikohtades, algul vaid baarileti läheduses, lõpuks kogu ruumis.

Noorsoole mõeldi arvatavasti ka sellega, et kümne sigaretiga karbid kadusid müügilt.

Järgnesid keelud ametkondade, asutuste ja lõpuks firmade siseruumides. Inimesed hakkasid suitsetama uste juures.

Alguses oli palju segadust sellega, kui tõsiselt tuleb võtta soovitusi meetrite osas. Oli infot, et uksele ei tohi seista lähemal kui viis meetrit. Sellest tulenes taas absurdseid olukordi, kus linnades võis suitsu teha vaid keset sõiduteed.

Kus on tervisekaitse piir?

Toidutootja Saarioinen keelas oma territooriumil suitsetamise töövahetuse ajal. Soome Toidutööliste Liit kaebas firma kohtusse. Kohus otsustas, et keeld jääb kehtima.

Ühe valla tervisekomisjon keelas tervisekeskuse töötajatel suitsetamise keskuse territooriumil tööajal. Vallavolikogu õigusvolinik tunnistas keelu õigustühiseks.

Mõni nädal tagasi tühistas kõrgem halduskohus Helsingi keskkonnakomisjoni otsuse, mille järgi mõnes korteriühistus (kes ise sellise otsuse vastu olid võtnud) ei saaks enam suitsetada oma rõdul.

Sotsiaal- ja tervishoiuministeeriumis plaanitakse kohtu otsuse järel rõdul suitsetamise sissekirjutamist tubakaseadusse.

Mida mõtleb sellest Jyrki, 55, Helsingist?

“Nojah, muidugi. Tüüpiline! Enam ei suitsetata rõdul, vaid toas, aken valla. Siis keelavad nad ära akna lahti hoidmise. Eks see suitsuhais jõuab sealt aknast samamoodi naabri õrna ninna nagu rõdultki. Mina suitsetan, aga mulle ei meeldi siiski see seintesse ja kardinatesse imbuv lõhn. Ning mu naine ei suitseta ja suurem jagu külalisi. Kes selliseid asju välja mõtleb? Kas peaks vanaduspõlveks maale elama kolima?”

Rõdul suitsetamist ei ole veel käsitletud kui osa linna- ja kortermajaelu tervikust, vaid see on eraldatud omaette asjaks.

Suitsetamine oleks justkui see kõige ärritavam. Võrdluseks: veebruari alguses pussitati üht kortermaja asukat — vaatamata suurele kärale — trepikojas. Purjutavad seltskonnad häirivad elu nii mõneski majas. Läbi seina kostavad “pehmel kujul” peretülid. Aga need ei too isegi politseid
kohale.

Seega, tubakaseaduse eesmärk on hea ja vaenlane on “hea”. Aga küsigem, kuskohas ületab tervisekaitseseadus eraelu valupiiri?