Politsei peadirektorile laekus mullu novembris kummaline pooleldi käsitsi kirjutatud, pooleldi trükitud avaldus.

Juba avaridadest oli selge, et selle koostaja pole jurist ning lisaks kuriteost teavitamisele tahab ta paljastada ebaõiglust, mis tema arvates Eesti spordis valitseb.

Kirja koostas Viru Spordiklubi juhatuse liige Kaarel Schmidt, kes võitis 1984. aastal esimese Eestis peetud täispika triatloni. Havai Raudmehe (Ironman) võistlust peab ta rahvaspordiürituseks.

Täna töötab Schmidt treenerina. Tema parimad kasvandikud on tema kolm tütart, kes avalduse kohaselt tõid aastatel 2009–2013 triatlonis Eesti 15 medalist koguni 13. Tütred kinkisid isale särgi kirjaga “Maailma parim ja tugevaim treener”.

Schmidti tüdrukud käisid tihti võistlemas oma säästude eest, sest liidul ei jätkunud nende tarbeks raha. Isa vaatas kadedalt, kuidas Eesti suusatajad mööda ilma ringi lendasid, tema aga loksus tütardega isegi Hispaaniasse kolm päeva ja ööd viletsa autoloksuga.

Muuhulgas on Schmidt rattaäss Rein Taaramäe onu (“Mina Reinu esimest korda rattale paningi!”).

“Põhilise finantsilise toetuse olen saanud metsatöödelt, kuid on ka inimesi, kes on palunud mul jätkata ja aidanud. Nende seas Kaijo Kuusing Hawaii Expressist ja õepoeg Rein Taaramäe,” ütleb Schmidt.

Schmidti kõrval viseeris politseisse saadetud kirja ka teine treener Andres Hiiemäe.

Kiri kandis pealkirja – ta meenutaski rohkem leheloo mustandit kui kuriteoavaldust – “President Kõiv mängis Viiolit”. Peategelane oli Tõnu Kõiv, kes kümmekond aastat tagasi kuulus Sotsiaaldemokraatliku Erakonna peasekretärina Eesti poliitilise eliidi sekka. Ta oli isegi majandusministri kandidaat. Kõivu mõjuvõim ei kadunud niipea, suurest poliitikast lahkudes jäi talle näiteks koht suurfirma Eesti Raudtee nõukogus. Aastatel 2005–2011 oli Kõiv Eesti Triatloni Liidu president.

Avaldus räägib, et Kõiv lahkus liidust varastamise tõttu. 19. novembril 2011 Tabasalus liidu koosolekul öelnud vanemtreener Jüri Käen, et “president Kõiv mängis Viiolit. Ega sportlastelt varastatud raha muidu kätte saa, kui tuleb pöörduda Jõhvi silla all asuvasse õigusbüroosse. Need mehed raputavad välja!” Üks jurist arvutas koosoleku ajaks välja, et Kõiv virutas aastatel 2010–2011 liidust kokku vähemalt 42 000 eurot.

Kõiv oli liidu juhtkonnale varguse üles tunnistanud juba paar nädalat varem, kuid tookord arvati, et tuuri pandud summa on kaks korda väiksem. Kõiv väitis, et viis raha mänguautomaatidesse. Ta lubanud võla tagastada ja järgmisel päeval liidu pangakaardi peasekretäri kätte anda. Tutkit! Kõiv võttis välja viimasedki 800 eurot.

Liidu uueks presidendiks valiti Valga maavanem Margus Lepik, Reformierakonna liige. Ta soovis jama vaikselt ära klattida, sport ei vajanud uut suurt skandaali. Sama meelt olid ka olümpiakomitee peasekretär ja kultuuriministeeriumi kantsler. Liidu küljele ilmus teade, et liit tegi Kõivu juhtimisel läbi suure arengu. “Täname Tõnu Kõivu tehtud töö eest!”

Lõpuks jõudis asi Toompeale peaminister Andrus Ansipi kõrvu. Valitsusjuht küsis, kas riik on kahju saanud. Ei-ei, rahustas kantsler Siim Sukles.

2012 kevadel teatas Lepik klubidele, et Heiti Hääle firma tagastas Kõivu pihta pandud summad. Näis, et Kõiv pääses puhtalt. “Kuna me lahendasime asja viisakal moel ära, siis keegi ei pidanud vajalikuks sellest asjast suuremat numbrit teha,” selgitas Kõiv sel suvel Ekspressile. “Keegi ei kannatanud.”

Kuid Virumaa sangari Schmidti hing ei jäänud rahule. Liit ei hüvitanud Viru klubile varem kulutatud summasid, kokku ligi 9000 eurot. Schmidt rääkis Eesti Ekspressile, et tema tütrel Kairil olnuks võimalus pääseda Londoni olümpiale, kuid Kõiv läks pakku ja lootused varisesid kokku. “Kas on Eestis veel niisugust olümpia alaliitu, kus tiitlivõistlustel isegi stardimaksu maksab sportlane?”

Mullu sügisel saatis Schmidt politseisse avalduse, kus palus välja selgitada, kui palju raha on Kõiv tagastanud. Miks vaikisid vargusest peasekretär Tiina Pallase ja vanemtreener Jüri Käen? Kes olid veel pühendatud varguseskeemidesse? Kevadel kinnitas liidu juhtkond majandusaasta aruande, kus vargusest pole sõnagi.

Schmidti pettumuseks vastas politseileitnant Indrek Kulla, et kriminaaluurimist ei tule, sest avaldus on segane. Puudub analüüs, milliseid summasid ja millal Kõiv väärkasutas. “Kuna puudub analüüs, siis sellisel juhul oleks kriminaalmenetluse alustamine ennekõike oletuslik. Eesti Triatloni Liidu juhatuse liikmed Margus Lepik ja Margus Püvi ei ole teadaolevalt kuriteokaebusega Kõivu tegevuse osas politsei- ja piirivalveameti poole pöördunud, kuigi selleks on olnud piisav aeg. Kriminaalmenetluse alustamine ei saa põhineda oletustel.”

Kaarel Schmidt pole papist poiss. Ta kaebas edasi. Ringkonnaprokurör Stella Veber ja referent said kaebust lugedes lõuatäie naerda, sest kohati meenutas see kirju, mis tavaliselt laekuvad võimudele täiskuu paiku. Näiteks palus Schmidt end nimetada “juba tsaari-aegsel Venemaal kasutuses olnud auastmega kapten-leitnant” (sest uurimisest keeldunud Kulla oli politseileitnant) ning “võimaluse korral leida Tõnu Kõivule kaitset (võtta vahi alla), sest inimesed on pahased”.

Kuid avaldusel oli ka sisu. Schmidt kaebas, et uurimine on politsei ülesanne, politseinik Kulla aga veeretab analüüsi nõudes oma töö teiste õlule. Margus Lepik oli ka varem triatloniliidu juhatuse liige, ta vastutas varastatud raha eest. “Kes siis enda kuriteo peale avalduse esitab?” imestas Schmidt.

Ta soovitas pöörduda Tiina Pallase poole, sest liidu kontor asub kulude kokkuhoiuks tolle naise kodus (“teil ei ole vaja tungida kellegi kontorisse!”) ja temalt paberid välja nõuda. “Liit on aruandeid aastaid võltsinud ja sundinud klubide esindajaid neid vastu võtma. Võtke võltsijad vastutusele!”

Kuid Schmidt sai lakki ka sel korral. Tänavu jaanuaris teatas prokurör Veber, et kuigi politseile saadetud avalduse kohaselt võiks Kõivu tegevuses olla varguse või omastamise tunnuseid, pole sellele lisatud ühtegi dokumenti ega muid andmeid, mis seda juttu kinnitaks.

Seejärel kestis pool aastat vaikus, kuni tänavu juunis avaldas Eesti Ekspress pika loo Tõnu Kõivu võlgadest ja allakäigust, sealhulgas triatleetide tagant virutatud rahast. Kõiv ei varjanudki oma tegu, vaid ütles, et “raha võtmine oli inimlik eksitus”.

Loole lisas vürtsi tõik, et vargusega samal ajal, paar kuud enne riigikogu viimaseid valimisi annetas Tõnu Kõiv sotside erakonnale 5000 eurot. Samal päeval andis sama suure summa raha sotsidele ka tema vend.

Kahtlus, et varastatud raha jõudis ühe suure erakonna kassasse, ei osutunud tänavu suvel ühiskonnas aga sugugi nii põnevaks kui Silver Meikari mullune jutt, et ta annetas Reformierakonnale korduvalt musta raha (kokku üle 7300 euro). Too lugu läks suure kella külge, prokuratuur alustas uurimist. Selle käigus otsis politsei läbi partei peakontori, viis ära serveri, kuulas üle kümneid inimesi ja uuris nende pangakontodel toimunut.

Kõivu sigadustesse suhtus avalikkus märksa leigemalt. Lehed ilmutasid mõned nupud. Riigikogu erakondade rahastamise järelevalve komisjon (mida juhib teine sots, Kõivu hea sõber Ardo Ojasalu) küsis vendadelt Kõivudelt seletust annetuste kohta, kuid salastas kirjad eraelu kaitsmise eesmärgil aastani 2088.

Prokuratuur ei liigutanud lillegi.

Jälle sumbus kõik, kuni läinud nädalal süttis valitsuse pressikonverentsil peaminister Ansip. “Mulle tundub, et viimase aasta või natuke enamagi jooksul on kohati mõned ajakirjanikud mugandunud, loobunud tõeotsija rollist ja hakanud käituma viienda parlamendierakonnana või veelgi halvemal juhul, mõne parlamendierakonna suuvoodritena või sabarakkude või tentsikutena,” põrutas valitsusjuht jahmunud ajakirjanikele.

Ansip küsis, miks pole varem Reformierakonda nii meelsalt tümitanud meedia sotside teemast kinni haaranud, miks valitseb endise peasekretäri isikliku annetuse ümber vaikus. “Inimene on sügavalt maksuvõlgadesse langenud, aga ta annetab erakonnale 5000 eurot. Vähe sellest, tema vend, selle asemel, et hädas venda aidata, annab kah erakonnale 5000 eurot! Ma küsin, kus on prokurör 20 läbiotsijaga, miks pole serverit ära võetud? Miks pole 60 inimest üle kuulatud? Miks pole 82 inimese pangasaladusse tungitud? Miks pole parlamendi liikme telefonikõnesid pealt kuulatud, tema kirju läbi loetud, temast videofilme ja fotosid tehtud? Miks?”

Peaministri kriitika ei käivita aga Eestis uurimisi. Prokuratuur pole ju ikka veel saanud Eesti Triatloni Liidult avaldust.

Selektiivseks osutus selles loos ka meedia. Kaarel Schmidt saatis mullu sügisel Kõivu sigadusi paljastanud info ka Postimehele. Spordiosakonna juhatajal Peep Pahvil läks aga süda härdaks, sest ühest küljest kinnitas triatloni alaliit, et sai raha tagasi, ja teisalt oli Tõnu Kõiv hädine, kõrvuni võlgades. Paljastav lugu vargusest jäi kirjutamata. Õnn naeratas Tõnu Kõivule jälle.



Vastus 19. Septembril „Eesti Ekspressis" ilmunud artiklile „Kuidas tähtis sots vargil käis ja politsei käest pääses".

Pealkirjas nimetatud artikli avaldamisele eelnevalt ei andnud Eestis Ekspress  sõna kommentaarideks Eesti Triatloni Liidule. Ajakirjanduslikult on positiivne tõdeda, et sisukad ja asjatundlikud artiklid sünnivad üksnes head ajakirjandustava järgides ja vastupidiselt ei ole võimalik saavutada tulemust, mis peegeldaks elulisi sündmusi objektiivselt ja õigesti. Eesti Triatloni Liit peab käesolevaga vajalikuks täiendavate selgituste jagamist.

Eesti Triatloni Liit on oma 30 tegutsemisaasta jooksul üles ehitanud triatlonihuvilisi inimesi ühendava organisatsiooni. Rõõm on tõdeda, et neid toredaid ja vitaalseid inimesi tuleb aina juurde ning stardi- ja finishiprotokollid üha pikenevad.  Aga veelgi suurem rõõm on selle üle, et üheskoos leitakse ka kiired ning edumeelsed lahendused tekkinud probleemidele.

Tõnu Kõiv oli Eesti Triatloni Liidu president ajavahemikul 2004 kuni 2011. Tõnu Kõivu viimasel ametiaastal tulid ilmsiks temapoolsed rikkumised finantsdistsipliinist kinnipidamisel. Eelkõige avaldusid need partnerite poolt tehtud järelepärimistega erinevate tähtaja ületanud maksmata arvete alusel. Reageerimine sellisele juhtumine oli kohene ja resoluutne. Kokku sai kutsutud üldkogu, liikmetele anti täielik ülevaate tekkinud olukorrast ja tänaseks juba endine president Tõnu Kõiv võttis juriidilise vastutuse tekitatud kahju hüvitada. Tõnu Kõivu volitused lõpetati usalduse kaotuse põhjusel ja uueks presidendiks valiti Margus Lepik.

Kahju sissenõudmisel Tõnu Kõiv'ult kasutas Liit kõiki seaduses sätestatud vahendeid. Oluline oli oma raha võimalikult kiiresti koju saada ja hoida ära igasugune kahju tekkimine Liidu eesmärkidele, varadele ja mainele. Nii leiti kõige tulemuslikuma lahendusena võlanõude võõrandamine, mille tulemusena hüvitati Liidule kogu Tõnu Kõivu poolt tekitatud rahaline kahju.

Artiklis toodud Kaarel Schmidt'i süüdistus, et „liit on aruandeid aastaid võltsinud ja sundinud klubide esindajaid neid vastu võtma" on alusetu. Liidu näol on tegemist mittetulundusühinguga, mida juhitakse seadusest tulenevalt, mille koosolekud toimuvad korrapäraselt ja mille liikmetele on jagatud Liidu tegevusega seotud täiendavat infot just nii palju kui iga liige sellest huvitatud on olnud.

Ebaõige on Kaarel Schmidti seisukoht, et Liidu vildakate rahaasjade tõttu jäi tema tütardel Londoni OM-ile sõitmata. Sportlaste toetamiseks on alaliidus kehtestatud reeglid, mille alusel vahendeid jagatakse, samuti on kehtestatud normid, mis tasemega sportlasi Eestit esindama saadetakse. Välisvõistlustele lähetamisel võetakse aluseks vastava võistluse tähtsus triatloni kui olümpiaala arengu seisukohalt: esimesel kohal on klassikalised triatlonid, siis tulevad  duatlonid, seejärel talitriatlonid ja lõpuks viimasena krosstriatlonid.