Tallinnas valitses tol hommikul udune ilm. 1962. aastal ehitatud lennuki kapteniks oli 27-aastane Viktor Mostovoi
Pärast lennuki õhkutõusmist märkasid piloodid, et õhusõiduki esitelik ei sulgunud korralikult. Madal kõrgusel lennates suunduti Leningradi.

Kell 10 hommikul alustas lennuk tiirlemist 500 meetri kõrgusel Leningradist. Mostovoi lootis niimoodi võimalikult palju kütust põletada, et lennuk hädamaandumisel põlema ei süttiks. Hädamaandumine pidi toimuma Pulkovo lennujaamas, kus töölised valmistasid ette mullast maandumisrada.

Lennuki iga õhus tehtud tiirule kulus umbes 15 minutit. Samal ajal püüdsid meeskonnaliikmed tualetist võetud vardaga telikut sulgema sundida.

90ndatel aastatel Vene telešõus esinedes oletas lennuki toonane kaaspiloot, et teliku sulgemiskatsetega ametis olnud meeskond magas maha hetke, kui järelejäänud kütusehulgast jäi väheseks, et Pulkovo lennujaama jõuda. Igatahes hakkas lennukil kütus otsakorrale kell 12:10, kui seiskus masina esimene mootor ja mõni hetk hiljem ka teine.
Piloodid said aru, et ainuke võimalus on lennukiga maanduda 300 meetri laiusesse Neeva jõkke.

Pealtnägijad seirasid lennukit ületamas Liteinõi silda vähem kui 100 meetri kõrguselt. Seejärel lookles õhusõiduk üle Suur-Ohta silla umbes 30 meetri kõrguselt ning vältis vaevu kokkupõrget Aleksander Nevski silla ja puksiirlaevaga.

Mostovoil õnnestus lennuk maandada Neeva jõe põhja, kuid masinasse hakkas kiiresti tungima vesi. Laeva kapten lõi eest lennuki tuuleklaasi, sidus trossi lennukirooli külge ning pukseeris õhusõiduki jõe kaldale. Pärast seda väljusid reisijad lennuki katuseluugist, asfaltile asetati nende kohvrid ja kotid.

Kuigi lennuspetsialistidele oli selge, et õnnetuse põhjustasid Mostovoi vead, kuulutati piloot Nõukogude pressis kangelaseks ning talle omistati võimude poolt orden. Puksiirlaevakaptenile kingiti kell ja aukiri.

Õnnetuses kahjustada saanud lennuk kuulutati kasutamiskõlbmatuks ning saeti tükkideks.

Väidetavalt suundusid sama lennukiga Tallinnast Moskvasse ka kolm-neli eestlast.

Kasutatud materjalid: Wikipedia; Russia Today; Soviet Transport Database