Kuidas tappa televisioon
Kommertstelejaamade teenistus on siiani sõltunud täielikult reklaamirahast. Reklaamisekundi hind on seotud reitingute s.t saadete vaadatavusega. Sissetulekutest sõltub omakorda saadete tootmine, ehk kas Simpsoneid või Aliast on mõtet filmida veel üks hooaeg või tuleb sari katki jätta.
Kogu süsteem püsib eeldusel, et inimesed on sunnitud lisaks saadetele ka vahepeal näidatavad reklaamid ära vaatama. Tegelikult aga käiakse reklaamide ajal külmkapi juures ja WCs. Ometi on aastakümneid korda läinud müüa reklaamiandjatele müüti sellest, kuidas kaubanduslikud teadaanded tähelepanu köidavad.
Asjade seisu ei muutnud isegi laiatarbevideomaki ilmumine 1970. aastate lõpul, mis tegi esmakordselt võimalikuks saated salvestada ning vaatamisel reklaamid lihtsalt edasi kerida.
"Seksi ja linna" Miranda kimbatus
Viimase paari aasta jooksul levivad eelkõige Ameerikas uue põlvkonna salvestusseadmed. Need täidavad kõiki vana videomaki ülesandeid, kuid on samavõrd täiuslikumad ja mugavamad kui mobiil vana pöörleva kettaga telefoniaparaadi kõrval.
Nendega saab:
* Salvestada telesaateid hilisemaks vaatamiseks (digitaalselt kõvakettale nagu arvutis);
* Korraga vaadata üht saadet ja salvestada mõnd teist.
* Alustada saate vaatamist poole pealt (st aparaat mängib saate algust ette ja salvestab samal ajal alles eetris olevat lõpuosa);
* Kasutades interneti kaudu uuendatavat elektroonilist telekava, saab tellida huvitava sarja kõigi osade pideva salvestamise, isegi juhul, kui alguskellaaeg pole igal nädalal sama. Või anda käsk salvestada kõik filmid, kus mängib Bridget Fonda, ükskõik mis kanalilt neid ka ei juhtuks tulema.
* Interneti kaudu on võimalik saadete salvestamiseks korraldusi anda ka siis, kui oled ise tööl vms.
Tuntuim sellise aparaadi mark on TiVo. Eestis peaks see nimi olema tuttav vähemalt "Seksi ja linna" fännidele, sest 76. osas jääb üks peategelasi Miranda Hobbes just TiVo aparaadiga suurde hätta.
Selline uue põlvkonna digitaalne videomakk teeb telekavaatamisest hoopis teistsuguse nähtuse. Eelkõige pole inimesed seotud saadete algus- ja lõpukellaaegadega. Seitsmesed uudised võivad olla kaheksased või järgmise-hommiku-kella-seitsmesed, nii kuidas keegi vaadata viitsib või juhtub kodus olema. Ka seniste videomakkidega võib uudised iga päev salvestada, aga see on üsna tülikas. Näiteks peab jälgima, et makis oleks sees kassett ja see poleks täis saanud. TiVo kõhus istub kuni 80gigabaidine kõvaketas ja entusiastid on sinna mahutanud isegi mitu korda suuremaid, nii et võib kümme ööpäeva järjest materjali salvestada.
Samuti pole vaja mõistatada ega uurida kavast, mis kell vajalik saade algab, vaid leida lihtsalt telekava menüüst saate nimi ja puldiga üks kord klõpsata.
Kõik see on vaatajale mugav ja positiivne. Kuid miks siis telebossid näevad selles peaaegu samasugust ohtu nagu muusikatootjad interneti failivahetuses?
Eelkõige kahel põhjusel:
* Reklaame ei pruugi enam vaadata, nende vahelejätmine või lausa väljalõikamine on senisest oluliselt lihtsam;
* Vanamoeline saadete vaadatavuse uurimine variseb kokku, nüüd on võimalik koostada tabeleid sellest, kui palju salvestatakse saateid hilisemaks vaatamiseks.
USA väljaande Television Week hinnangul jõuavad digitaalsalvestajad tuleval aastal 11 protsendi USA telerite juurde ja 2006. aastal juba 15 protsendini. Agentuur AP kirjutas ennustusest, et 2009. aastaks on sarnased masinad pooltes Ühendriikide kodumajapidamistes.
Arvestuslikult jääb TiVo ja teiste selliste masinate abil saateid vaadates jälgimata kaks kolmandikku reklaamidest. Toimuv võib tähendada, et telekanalite reklaamitulud jäävad üha väiksemaks, sest keegi ei taha maksta sekundite eest, mida tegelikult ei vaadata ning see on erinevalt varasemast üpris hästi tõestatav.
Eesti muutub pärast teisi
Asemele üritatakse leida muid televisiooni rahastamise viise - kas tuleb maksta otse saadete eest, ilmuvad reklaamid ekraanile TiVo ja sarnaste aparaatide menüüdes surfates või mis kõige hullem: reklaam trügib otse saadete ja filmide sisse, nii et seda pole enam võimalik sisust eraldada. Pidevalt ekraaniservas tantsiv reklaamibänner. Või siis näidatakse filmi Berliini punkris lõppu ootavast masendunud Adolf Hitlerist, kes ühel hetkel võtab taskust purgi vitamiine ja asub neid kiitma.
Eestis pole niipea midagi eelkirjeldatu taolist oodata sel lihtsal põhjusel, et traditsiooniliselt levib enamik seda tüüpi tehnikauuendusi meil aastatepikkuse hilinemisega. Näiteks DVD-mängijad on Eestis alles tänavu hakanud tarbekaubana levima. Ning videokassetid on kauplustes ikka veel esiplaanil, kuigi Lääne-Euroopas on neile juba aastaid jäetud DVD kõrvale pisike nurgake.
Põhimõtteliselt ei ole telesaadete digitaalseks salvestamiseks spetsiaalset aparaati vaja. Sobib ka iga tavaline, TV-kaardiga varustatud arvuti. Vastavat tarkvara on võrgus saadaval nii raha eest kui tasuta.
Ent keegi ei paku veel Eestis sellega ühilduvas vormingus elektroonilisi telekavasid meil nähtavatele kanalitele. Sellise pidevalt värskeneva kavata on digitaalsed aparaadid või programmid sama ebamugavad kui vanad VHS-makid. Kanal2 ja TV3 võivad Eestis ilmselt veel pikki aastaid rahulikult elada vana majandusmudeliga - kuid ükskord jõuab vältimatu areng ka siia maailma kolkasse.
