Kuidas teha linn paremaks
Hiljuti, 25. mail, toimus Helsingis seminar “City as a
Creative Stage” (seda võiks ehk tõlkida nagu
“Linn kui loov püüne”), korraldajaks Euregio. “Meie
peamine ülesanne on edendada Helsingi-Tallinna (koos pealinnapiirkonnaga)
teadmus-kaksikpiirkonna väljakujunemist, et koos olla nähtavamad,
tugevamad ja parema ressursikasutusega kui kumbki osapool omaette,”
selgitab Helsingi-Tallinn Euregio tegevjuht Merle Krigul organisatsiooni
missiooni.
Üritus toimus Arabianrantas, kus endistesse
tööstushoonetesse on kolinud mitmed kõrgkoolid, kõige
kuulsam neist disainikõrgkool TAIK, ja mida tahetakse nüüd
muuta Põhjamaade suurimaks loovmajanduse keskuseks. Juba praegu on siia
kolinud mitmeid tehnoloogia-, aga ka disainifirmasid ning lisaks ehitatakse
siia hoogsalt elamuid.
Kuigi jutud
“suurimast”, “kõige moodsamast”
“Virtual Village’ist” ei mõjunud just veenvalt, on
tegu minu arvates märksa rohkem ettevõtteid köitva projektiga
kui meie tehnopargid. Sest siin kipub ikka pigem nii olema, et
tõmmatakse kaabel kuhugi võpsikusse ja loodetakse, et tootjad
hirmsasti tahavad sinna minna. Ja erinevalt kontseptsioonilt haakuva
Ülemiste Cityga on Arabianranta ka meeldiv kant elamiseks. Nii on seal
palju parke, koole, mitte aga autosid ja müra, ning kesklinnagi
jõuab trammiga väga ruttu.
Tuire Ranta-Meyer (Stadia
Polütehnikum) selgitaski, et ümbruskonna arendamisel suhtleb
akadeemiline rahvas väga palju kohalikega ning paljusid asju kavandatakse
koos. Kui varem kippus Arabianrantas olema probleemiks turvalisus ja lihtsalt
tegevusetus, siis nüüd soovitakse luua kandile täiesti uudne
identiteet. Erinevalt meie linnavõimudest juletakse
“tavainimesi” kutsuda üles aktiivsusele ning osalemisele (ja
see ei tähenda ainult pargikoristust ja laste joonistusvõistlust).
Ka kunsti abil proovitakse piirkonna elu elavdada, korraldatakse teatrietendusi
jne.
Sellistest ettevõtmistest oli üks vahvamaid Minna
Tarkka tutvustatud “kodanikutelevisiooni” pilootprojekt. Ettekandja
leidis, et uus meedia võimaldab ka kohalikel end hõlpsamini
kuuldavaks teha. Alternatiivses televisioonis tutvustati mitmesuguseid
alternatiivüritusi, edastati paikkondlikke uudiseid, näidati uusi
animafilme Soomest ja mujalt, hommikvõimlemist asendas moodne tants,
esinesid noortebändid, kõneleti nii rattasõidust kui ka
globaliseerumisest. Tõesti, miks peab tegema ultrakalli ETV 2, kui saaks
ka odavamalt ja iseseisvamalt, vähem ülevalt poolt
“tasakaalustatult”. Suurepärane võimalus ka meie
meediatudengitele ja vallavalitsustele. Või nagu ütles üks
organisaatoritest Sten Saluveer, ka meie Elionil on palju vabu kanaleid
pakkuda, ainult head ideed on vaja.
Janne Orava tutvustas
Arabianrantaga seoses projekti “Helsinki Living Labs” ehk siis
uusima tehnoloogia paremat sidumist kodu, töö ning õppimisega.
Praegu toimub veel teenuste ning toodete testimine. Kunagi loodetakse muide
tulla ka Eesti turule.
Noor ja kriitiline Helsingi ülikooli
sotsioloog Jussi Kulonpalo ütles aga välja, et kuigi tema kodulinnas
väärtustatakse loovust, on sageli raske just väikestel.
Bürokraatia on vägev, tolerantsust võiks olla enam,
rahastamisel eelistatakse Eurovisiooni-laadseid massüritusi, mitte aga
uusi algatusi ega subkultuuride esindajate ettevõtmisi.
Anu
Samarüütel-Long kõneles inspiratsiooni saamisest (ja
tõdes, et Londoni kogemuse põhjal võib ta öelda, et
ka raamatukogust võib kasu olla) ning tutvustas moepoe Nu Nordic edulugu.
Vahest kõige enam paelus kuulajaid kaupluse tabav nimi. Eesti kui uus
Põhjamaa.
Katri Ristal kunstiakadeemia disaini
innovatsioonikeskusest leidis, et ka Tallinnas tuleks linnaruumi
mõtestatumalt kujundada.
Innovatsiooni-isake Erik Terk
möönis eri linnu võrreldes, et kui holistilises Tartus on
tugev kohalik identiteet ja rohkem probleeme on avatusega, siis mosaiiksemas
Tallinnas on vastupidi, ühtne kuvand puudub. Äkki on see isegi hea,
mõtlesin. Nii võõrastav ja aegunud tunduks end Suure
Narratiivi taha haakida.
Arhitekt Ülar Mark tutvustas ka
Veneetsia arhitektuuribiennaalil käinud mobiilpositsioneerimise projekti
võimalusi ning Rain Rannu rääkis mobiiliteenustest Tartus,
nagu m-piletid; m-parkimine; vanematele smse saatev m-klassijuhataja;
meelelahutuslikud pildid; heakorratelefon; politseinikest, takso- ja
bussijuhtidest ning naabrivalve aktivistidest koosnev turvalisuse
võrgustik.
Veel tutvustati näiteks meie
“Plektrumi” sõsarfestivali “Pixelache” ning
mööda Soomet ringi tiirutavat Guerrilla-VJ-bussi, milles olevad
kunstnikud miksivad hoonete seintele põnevat videopilti. Lahkelt lubati
edaspidi külastada ka Tallinna.
Kõlama jäi
üleskutse tehnoloogiat ning kunsti julgemini kasutada. Ja et kaasas oli ka
väike, kuid oluline “sihtgrupp” – linna- ja
vallavalitsejad –, siis võib vähemasti loota, et midagi meie
ümber lähiajal muutub.