Veel paar kuud tagasi juhtis Obama soliidse edumaaga, kuid endine Massachusettsi kuberner võttis kiirelt järele pärast kandidaatide esimest teledebatti. Romney esines seal ootamatult enesekindlalt ja Obama, vastupidi, enneolematult uimaselt.

Ameeriklased on teatavasti (tele)debattide rahvas. Kuigi 1858. aastal ei osanud inimesed televisioonist veel undki näha, meenutatakse tänaseni heldimusega toonase Illinoisi senaatori Stephen Douglase ja tema vastase, toona üsna tundmatu advokaadi Abraham Lincolni kolmetunniseid maratondebatte. Analüütikud väidavad koguni, et Obama võtab Lincolnilt teadlikult šnitti – “palkonnist Valgesse Majja!” on ju American dream come true.

Kui avalik reaktsioon Obama-Romney esimesele debatile oli ootuspäraselt hüsteeriline (“Obama läks suure kaarega lati alt läbi!”, “Moderaator rikkus oma karjääri” jne), üllatas mind ühe kitsama kildkonna võime teha ühe tühipalja teleesinemise järgi põhjapanevaid järeldusi.

Käisin hiljem kandidaatide sõnasõda jälgimas Stanfordi ülikooli majandusmagistrantide auditooriumis, kus publikul paluti pultide abil oma eelistustest teada anda. Kui alguses kaldus üle 40% tudengitest ootuspäraselt Obama poole, siis debati lõpuks oli tulemus vastupidine – Obama oli oma edu maha mänginud ja Romney noppinud poolehoiupunktid. Kõigest pooleteise tunniga olid tudengid lasknud end ära moosida!

Loe täismahus artiklit Eesti Ekspressi tasulisest versioonist