Kuidas Volk, Malkov, Varts ja Sibul plate peale sattusid
1980. aasta suvi oli Tallinnas väga vaikne: toimus olümpiaregatt,
kuhu keegi ei tulnud. Hotellid olid tühjad, ”kahtlane element”
linnast välja saadetud ja tänavatel luusisid ringi igaks juhuks meile
veetud võõrmilitsionäärid, kes kohalikke olusid ei
tundnud.
Kuid see suvi polnud mitte üksnes olümpia-, vaid
ka Propelleri suvi. Meil oli peaaegu igal nädalavahetusel mäng ja
sageli olime kutsutud kõikvõimalikele EÜE üritustele.
Ühel pühapäevasel päeval mingilt selliselt saabudes
otsustasime neljakesi – Peeter Malkov, Ain Varts, Riho Sibul ja mina
– astuda läbi Kuku klubist, et natuke nii-öelda asja arutada.
Raekoja platsil nägime voorimeest ja mõtlesime, et miks mitte
teha üks väike troskasõit. Et asi uhkem oleks, palusime teha
kutsaril Pärli kohviku juures peatuse. Ostsin pudeli šampanjat ja
kauplesin välja ka neli pokaali. Tundsime ennast mööda
Rataskaevu tänavat sõites tõeliste härrasmeestena ja
noogutasime vaoshoitult jaapanlastele, kes meile rõõmsalt
naeratades lehvitasid. Kui me aga Võidu väljakul pokaale
väärikalt käes hoides kaarikust maha astusime, ilmus äkki
ei tea kust meie kõrvale sinise triibuga kollane miilitsaauto, meid
käsutati kongi ja viidi Laari tänava võmmi.
Keegi
meist polnud varem plate peal olnud ja seetõttu on arusaadav meid
vallanud ärev põnevus, mis arenes sedavõrd, kuivõrd
meilt hakati jaoskonnas asju ära võtma: kõigepealt
loomulikult poolik šampanjapudel ja pokaalid ning seejärel
kästi tühjaks teha ka taskud. Millegipärast mäletan
täpselt, et minult ära võetud sigaretid olid Leek, mis
põlema pannes omandasid teinekord nelgi kuju.
Seejärel löödi meid mingisse ruumi, mis vist oligi plate,
ja kästi oodata. Tund aega teadmatuses ja ruumis, millel oli ainult kaks
aknakest: üks trellitatud ja teine avanes kubeme
kõrgusel korrapidajaruumi. Tund aega passisime seal. Tund aega oma
hindamatust elust on raisatud, tundus meile alguses. Siis avanes aknake meie ja
miilitsa vahel.
“????”1
See polnud
küsimus, vaid käsk.
“?????, ??? ????????,”
vastas Ain Varts, justkui oleks sõjaväes käinud.
“????????? ????”2
“????????? T??????????,
?????????????.”3
Pilk.
“?????????!”4
“??????, ?????? ???????????, ??????????????? ??????????,
??????????-????????.”5
Pilk. Tundus, et korrapidaja on veidi
segaduses.
“?????????!”
“??????????,
???? ?????????, ???????????? ????? ??????, ????????.”6
Pilk.
Me olime nelja peale joonud ära pool pudelit šampanjat.
“?????????!”
Kui Sibul selle peale teatas, et ta
töötab Fr. R. Kreutzwaldi nimelises raamatukogus bibliograafina,
pöördus korrapidaja militsionääri poole, kes meid kohale
oli toimetanud:
“? ??? ??? ????????”7
“??????????? ??????????? ??????? ? ???????????? ?????!”8 vastas
tundmatu militsionäär nagu õige mees kunagi.
“? ??? ??? ?????”9 tundis korrapidaja huvi.
“??????????,”10 vastas miilitsapoiss veidi ebakindlalt.
“? ????”11
“??
?????????!”12 sai võõrvõmm kindluse tagasi.
“?? ????? ??????????”13 ei saanud korrapidaja äkki
aru.
“?? ??? ????? ????? ? ??? ?? ??????...”14 kohmas
külalisesineja.
“??? ??? – ??? ? ??????????,
??? ???? ?????????? ?? ??????????”15 küsis tütarlaps, kes oli
kohustatud kõik kirja panema.
“????, ??? ??????, ??????
?? ???,”16 ühmas korrapidaja, kes hakkas üha enam meenutama
mitte mõnda tegelast Švejkist, vaid Hašekit ennast,
ja leebus lõpuks, püüdes vägisi muiet tagasi hoida.
“?????, ????????!”17
Meile anti tagasi kõik, ka
sigaretid Leek ja poolik pudel šampanjat, mis oli selle aja peale juba
muidugi liisunud, ning lasti tulema. Läksime joonelt Kuku klubisse, kus
keegi ei pahandanud, et meil on kaasas oma alkohoolne jook. Vastupidi –
isegi ettekandja soovis maitsta Nõukogude miilitsa poolt tagastatud
liisunud šampanjat.
Kuku klubis istudes ja asju arutades
arutasime paraku välja ka selle, et kui keegi meist peaks kunagi soovima
sõita välismaadele (oo, kaunis unistus!), siis nad vaatavad kohe
järele, kas sa oled miilitsas arvel. Meie nüüd olime,
ükskõik mis sõnastust mundrineiu oma täitesulepeaga
kasutas. Tuli tegutseda kiirelt.
Järgmisel hommikul oli Varts
minu juures ja me läksime Laari võmmi. Meid
võttis vastu leitnant Gorev. Rääkisime talle oma mure ära
ja kujutage ette – ta sai sellest aru!
“?? ??? ??? ??????
”18 küsis leitnant Gorev.
“?? ??????????,”19
vastasime meie.
“?? ??? ?????????? ? ??????,”20 oli
vastus konkreetne.
Kõik korras, mõtlesime Vartsuga ja
põrutasime Pärli kohvikusse, kust see neetud šampanja
eelmisel päeval ostetud sai. Pärlis oli šampanja otsas.
Läksime Ararati viinapoodi. Riiulitel polnud šampanjat näha.
Astusime juhataja kabinetti.
“Tere!” ütlesin
mina.
“Tere!” vastas juhataja.
“Teate,
proua,” ütlesin mina, “nüüd on niisugune lugu, et me
kukkusime poistega eile võmmi.”
“Kurb
küll,” vastas juhataja, “aga kuidas mina aidata
saan?”
Juhataja näos peegeldus arusaamatusega segatud
siiras huvi, sest tõepoolest: kuidas saaks viinapoe juhataja aidata
seltskonda, kes on eelmisel päeval võmmi kukkunud?
“Aga just teie saategi aidata,” ütlesin mina ja seletasin
asja lahti.
“Selge!” ütles viinapoe kaunis
naisjuhataja mõistvalt, nagu oleks ise äsja plate peal olnud.
“Ent šampanjerit meil praegu tõesti pole. Aga ma helistan
teistele.”
Ta võttis graatsiliselt telefonitoru ja
väntas läbi kõik Tallinna viinapoed. Šampanjat polnud.
Mitte kuskil.
“Äkki neile sobib vermut?” küsis
kaupluse juhataja äkki niivõrd erutavalt, et mul läks
kõvaks.
Jooksin nurga peale telefoniautomaati ja
helistasin kahe kopika eest uurija Gorevile. Gorev vermutit ei tahtnud, vaid
ütles konkreetselt:
“?????, ?????? ???????, ????
?????.”21
Viisimegi leitnant Gorevile kumbki 8.50. Kuu aja
pärast said kutse Malkov ja Sibul. Nüüd nõuti juba
konjakit, mis maksis kümme rubla.
Lõppkokkuvõttes
olime V
artsuga kahe peale kolme rublaga plussis.
Peeter Volkonski
“ISBN 978-9985-9980-6-9”.
Menu Kirjastus, 2009.