Kuidas...KULTUUR ehk Kuidas teha kunsti kahvlite ja triikrauaga
... teha ideaalset lavastust
Tiit
Ojasoo, lavastaja
Mõned aastad tagasi panin oma
magistritööle pealkirja “Kuidas teha ideaalset
lavastust?” ja kirjeldasin seal, milliseid komponente oleks teatris
tulemuse saavutamiseks tarvis. Et võiks olla andekad inimesed ja
piisavalt aega, kirglik näitleja ja lavastajapoolne põhjalik
eeltöö.
Ennekõike peab olema tahe. Ja mitte
selline normaalne tahe, et võiks ju ka... vaid ebainimlik,
tavalisuseülene tahe. Ja siis – lavastusel on kaks komponenti: idee
ja teostus ehk tehnika.
Tehnika omandamine eeldab pühendumist,
ideeni jõudmine keskendumist. Mõlemad suudavad teise poole
vajakajäämisi veidi korrigeerida, kuid ainult ühest ei piisa
enamasti kunagi. Hea idee vabandab pisut saamatut ja räpakat laadi,
perfektse teostuse korral enamik mõttetühjust ei märka. Idee
ja teostuse juures on oluline minna alati kaugemale, kui oskused ja teadmised
lubavad, ning loota õnnele.
Viikingid olla uskunud, et
õnn on mehe isikuomadus, ja lavastades see enamasti nii ka on –
julgus astuda sinna, kus ebaõnnestumine on peaaegu kindel, ja tulla
sealt välja lahendusega, mida keegi ei oleks suutnud välja
mõelda, selle kohta võib öelda vaprus, aga tunne on nagu
õnn.
Teoreetiliselt see ongi kõik. Mu hea
võitluskaaslane Ene-Liis Semper ütleb veel, et teha tuleb seda,
mida ise näha tahaks.
Ja võibki tööle asuda.
Esialgu ei pea suurt tükki võtma, võib näiteks
lavastada emadepäeva hommiku või lapse sünnipäeva, aga
võib ka võtta ette riikide ja rahvaste saatused.
... pääseda lavakasse
Ingo
Normet
Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia lavakunstikooli
juhataja
Ei tea. Keegi ei tea. Kuidas kindla peale mitte sisse
saada, seda võib öelda küll: ärge õppige midagi
pähe, mis nõutud kodulehel http://www.lavakas.ee/, või veel
lihtsam – ärge üldse tulge kohale. Siis ei saa kindlasti
sisse.
Aga kuidas sisse saada?
Kui ma ütlen, et
olge i s e, siis ega keegi enese kohta tegelikult ei tea, mismoodi see
“ise” on. Pole niisuguseid mõõdikuid, mis seda
i s e olemist fikseeriksid. Muusikutel on kammertoon, mis annab kindla
helikõrguse, ja seda kasutades on hea kontrollida, kas sisseastujal on
muusikalist kuulmist. Aga mismoodi meie “teatrikuulmist”,
orgaanikat mõõta saame? Kõik
vastuvõtukomisjoni liikmete keerulise ja vastuolulise sisetunde
küsimus. Ei vähimatki objektiivsust. Palju suurem võimalus
mitte mõistetud saada kui mis tahes muus kõrgkoolis.
Keegi
ei tea, kuidas pääseda lavakasse. Parem mitte proovida. Kindlam.
Aga kui ikka väga tahaks proovida? Kui ikka väga tahaks sisse
saada? Õppida näitlejaks või
lavastajaks
või dramaturgiks?
Ega saa keelata – tulge ja proovige!
Ja siis?
Ei tea. Keegi ei tea.
... kirjutada
head raamatut Karl Martin Sinijärv, Eesti Kirjanike Liidu
esimees
Luuleraamatu ja sõnaraamatu ja romaani
kirjutamisel on teadagi väga suured erinevused. Ja kui hea luuleraamatuga
võib tõepoolest juhtuda, et ühel hetkel avastab autor, et
tasahilju on kogunenud teatav hulk luuletusi, mis raamatu kokku annavad, siis
suurema osa raamatute valmiskirjutamine tahab tükk aega sihipärast
töötegemist.
Ei ole päris nii, et muude tegemiste
kõrvalt napistades kribad lehekülghaaval suurromaani kokku.
Võib juhtud
a, et õnnestub, aga sagedamini juhtub, et tulemust ei tule või
tuleb keskpärane. Kuigi lootust olnuks enamaks.
Kirjanikul
peab olema võimalus oma raamatusse sisse elada ja oma tekst rahulikult
läbi kirjutada. Vajadus seda teha on tal niikuinii, mis kirjanik ta muidu
oleks.
Oluline on ka oskus õigel ajal joon alla
tõmmata ja otsustada, et nüüd on valmis. Näen ise oma
ilmumata luuleraamatute pealt, et tekste tuleb muudkui juurde ja neid
lõputult ümber tõsta pole lihtsalt võimalik. Mingil
hetkel peab pildi ära selgitama ja vaatama, kustmaalt algab järgmise
raamatu materjal.
Ning nõnda nagu lotovõit ei tule,
kui piletit ei osta, on selge seegi, et hea raamatu kirjutamiseks tuleb
võtta kätte ja – kirjutada.
...
teha performance’it?
Billeneeve,
performance-kunstnik
Kuidas teha performance’it kui
tervikut? Seda suudavad vaid väljavalitud, sest performance peab
olema ja tulema su seest ning sa pead seisma oma sisimale nii lähedale, et
ettevõtmine õnnestuks. Kuid kuna performance’i eri
tegevustel on tugev teraapiline mõju nii tegijale kui ka visuaali
nautijale, siis saan vaid lisada retsepti selle tulemuse tunnete suuruse
õrnaks kompimiseks.
Üledoseerivalt teraapilise
mõjuga on kindlasti kõrgustest alla veeremine, langemine (kuid
mitte kukkumine). Näitena soodsad pinnad: trepid; eritasandilised lavad;
suurema langusprotsendiga künkad-mäed, mis on eriti tervendava
mõjuga suviti, kui heinakõrred on niidetud, kuivanud ning kivid
heintest paremini nähtavad-tuntavad. Parema tulemuse saavutamiseks
tegevust korrata, kuni on saavutatud meditatiivne rütm.
Lihtne, kiire
ja käepärane näide.
Vaja läheb kaht inimest,
klaverit, kahvleid, töökorras triikrauda, kõrget hoonet.
Üks teist mängib klaverit, teine torgib ja põletab
klaverimängijat kahvlite ja triikrauaga.
Klaverimängija
alustab laulu: “Ainult mina tean, kuidas ma haiget saan”, samal
ajal jalutades kõrghoone katusele ning tehes oma valiku, kas langeda
sügavustesse või oodata, kuni tuul vaibub.
Eriti
tõhus meeleheitel eluaegsetele. Üks saab probleemidest päris
vabaks, teine suure rahuldustunde kõigile inimestele omasest vajadusest
teistele ära panna.
Veel raviomadustega tegevusi – naha
põletamine kuuma rauaga, õmblemine, lõikamine või
siis jalutuskäik kostüümidega, mis põlevad...
Soovitatav kõiki võimalikke tegevusi sooritada siiski
üksinda, kuna iga inimese naha all võib peidus olla surmav haigus
– mõnel isegi huultel, mida me suudleme. Ja nad magavad teie
patjadel. Nii on kindlam, kui te ei taha olla lühiaegne eluaegne ehk siis
invaliid erinevate põnevate haiguste ja raskustega.
... portreteerida elusloodust ?
Remo
Savisaar,loodusfotograaf
Mõnikord piisab vaid asjade
kokkulangemisest ning ongi tabatud hea foto!
Kuid selle peale ei maksa
lootma jääda.
Hea foto võiks koosneda näiteks
järgnevast: hea valgus, huvitav võttenurk, oskuslik kadreering,
eriline hetk ning peamine – huvitav modell!
Valgus on magus
siis, kui päike sammub madalat kaart – tõus, loojang –
või on kergelt hajutatud pilvede poolt. Võttenurga valik peaks
olema hästi läbi mõeldud.
Näha tuleks
pildistatavast kaugemale ehk mis taustale jääb ja kas seal on
äkki segavaid elemente, mida võttenurka valides
välja kadreeri
da. Kustpoolt langeb valgus, et pildistatav varju ei jääks.
Väike nõuanne võttenurga osas: kindlasti on meist
igaüks pildistanud kassi või koera, tehes seda püstijalu
või kükitades. Proovida võiks aga hoopiski pildistamist
pildistatava silmade tasandilt. Pole vahet, kas on tegu koera, linnu, liblika
või hoopis konnaga – tulemus on proovimist väärt!
Kadreeringu osas võiks paigutus olla vähem tsentraalne ning
rohkem ruumi tuleks jätta pildistatava vaate suunas. Hea pildi teeb aga
suurepäraseks eriline hetk.
Põneva hetke võib
tabada juhuslikult, kuid tundes pildistatavat, võib erilise hetke
tulekut ka ette aimata ning siis on selle tabamise võimalus juba suurem.
Soovitan hetki ette näha! :)
...
kujundada unistuste aed?
Madis Jürgen
Kõigepealt peavad olema muidugi unistused ja tungiv vajadus
ägeda aia järele. See teeb kujundustöö kõvasti
lihtsamaks.
Igasugu muid asju – maalappi, kus need unelmad
teoks teha, ja teadmisi, kuidas teha, ja raha ja aega ja kopameest – seda
kõike on juba lihtsam leida.
Algatuseks ei teeks paha tuua
koju mõni tark aiaraamat (Karel ?apeki “Aedniku aasta”
/>meeleolu loomiseks, Ülle ja Urmas Grišakovi “Aiakunst
Eestis” erialaga tutvumiseks, pool meetrit aimekirjandust puudest,
põõsastest, lilledest, murudest, ja siis ehk juba ka John
Brookesi “Garden Design”, “Garden Masterclass” jms
suure meistri käekirja nautimiseks).
Kui võimalust, tuleks võtta läbi ka toekam
aiakujunduskursus. Kui on kuraasi, pressida sisse mõne profi kujundatud
koduaia väravast.
Kurssi tuleb ennast viia. Ilma ei saa. Ainult unistuste varal, kuid
ilma oskusteta imet ei sünnita.
Aga kui juba tead, missugune taim
tahab päikest ja missugune varju ja missugune kasvab liivas ja missugune
mudas ja missugune õitseb mais ja missugune augustis ja missugust
pügada kevadel ja missugust sügisel ja missugune kasvab
kõrgeks ja missugune ronib madalal ja... siis hakkab vaikselt looma.
Kõigepealt – mõõdulint näpus, pliiats
kõrva taga, millimeetripaber kaenla all – läbitakse
risti-rästi kogu territoorium. Märgitakse täpselt üles, mis
on olemas. Siis klopitakse püksipõlved puhtaks, visatakse elutoas
kõhuli põrandale. Kusjuures kogu soetatud kirjandus katab
põrandat (iga raamat kõige tähtsama koha pealt lahti).
Ja siis läheb joonistamiseks.
Mis jätta, mis maha
võtta, kuhu muru, kuhu istutusalad, teed, kaminad, kapsad ja tillid.
/>Sodimine ja kavandamine ja mõtlemine võtab ööd ja
võtab päevad. Lapatakse katalooge, unustatakse ennast tundideks
aiaäridesse. Kui palju puid, põõsaid, lilli ja
kõrrelisi. Kui palju suvelilli ja kui palju püsikuid. Ja jooksuga
poest koju ja aeda.
Kraavide kaevamine ja drenaažiküsimused
(et oleks õige niiskusrežiim); valgustuse ja kastmissüsteemide
planeerimine. Kündmine, freesimine, tasandamine, rullimine (et muru ei
saaks kehvem kui mõnes Inglise krahvkonnas), istutusaladeks
mõeldud maa läbikaevamine (kahe labidalehe sügavuselt).
Teede alla mineva murupinna tugevdamine killustiku ja kruusaga.
Istutamine ja külvamine, multšimine ja pügamine, kastmine ja
väetamine. Niitmine, õhutamine, kobestamine. Naabri kassidele ja
koertele kurja näo tegemine, metssigadele läbitrööbatud
tööriiete ülesriputamine. (Sigade meelest on
higine särk kõige jälgim asi, mida välja
mõelda.)
Huh, huh! Kaua see kõik on kestnud?
Mõnel mehel paar-kolm aastat, mõnel pool elu.
“Küll sul on siin ikka palju tööd teha!” ahastab
naaber, kui väravast sisse tuleb. See on alguses.
“Küll sul on siin ikka palju tööd ära
tehtud!” imestab naaber varsti. Siis ajad selja sirgu, vaatad ringi ja
märkad – sul on su unelmate aed!
...
joonistada Lottet?
Heiki Ernits, karikaturist ja
üks Lotte loojatest
src="http://paber.ekspress.ee/ITF/EE/eefoto.nsf/0/CA187FC58DE36DB4C22573A1006660
4A/$file/tn_EEFV-79DPUW.jpg" />
