MAALITUD AJALUKKU: Jüri Arraku KuKust inspireeritud maal “Laudkond” (1970) koos käesoleva artikli illustreerimise tarvis tehtud täiendustega. Heinz Valgu fotokogu

Las vintis kunstiinimesed kiruvad riiki, peaasi et nad organisatsiooni ei loo, arvati KGBs ja pigistati KuKu kohalt silm kinni. Seal keldriseinte vahel kehtisid justkui teised seadused. “KuKu oli totalitaarse süsteemi juures näiliselt lubatud varjupaik loomingulise intelligentsi jaoks KGB kontrolli all. Ta oli nagu radiaatori õhuventiil, kust lastakse ­välja õhk, mis segab küttesüsteemi tööd,” sõnastab toonase KuKu olemuse kunstnik Jüri Arrak. Tõepoolest, seal sündis ridamisi asju, mille toimumine väljaspool KuKu keldriseinu viinuks osalised ­otseteed Pagari tänavale.

Äsja 75 aasta juubelit tähistanud KuKu hiilgeajad jäävadki Nõukogude aega, 1960.–1980. aastatesse, mil uks sinna keldrisse võrdus tõesti uksega vaba­dusse. “KuKu ei olnud pelgalt ­sööma- ja joomakoht. Ta oli peaaegu kõigile loov­inimestele teine kodu, kindel linn ja varjupaik, oli lunastus ja unustus, oli pihitool ja uute pattude algus, oli hingetoit ja tõbi,” kirjutab KuKu hiilgeaja stammkunde kunstnik Heinz Valk. Ta on samas üks väheseid, kes on KuKu toonast värvikat elu kirja pannud. Ka järgnevad lood pärinevad tema valmivast raamatust (välja arvatud lugu Enno Hallekist, mis on Harry Liivrannalt). 

Jahikoera vastu Rootsisse…

KuKu õhkkond inspireeris paljusid, ka neid, kes erilise sõnakusega üldse silma ei paistnud. Nii kurtis natsionalistlike kodanlaste ja kodanlike natsionalistide paljastamise alla sattunud Adamson-Eric talle Stalini ajal osakssaanud ebaõigluse üle ja seletas, et tegelikult pole ta mingi kodanlane, kuna tema kauge esivanem olevat mõisnikevahelise tehinguga vahetatud Rootsist Eestisse ühe jahikoera vastu. Seepeale tegi häält muidu väga vaikne ja häbelik, pisikest kasvu ja sülebuldogi näoga skulptor Paul Horma: “Aga, seltsimees Adamson! Ega te ei ole mõelnud sellele, et seda kunagist tehingut võiks nüüd vastupidiselt korrata?”

“Kaarel Karm? Ei ole varem kuulnud”

Superstaar Kaarel Karm armastas KuKus pummeldada suure kannupoiste kaaskonnaga, kes tänutäheks prii konjaki eest tema ümber imetleva ja tänuliku pärja moodustasid ning Isanda huulilt iga väärtuslikku silbikest püüdsid.

Ühel sellisel liturgial tegi keegi hooletu või juba liiga palju rüübanud jünger aga vea ja kutsus ka januse ­Piho-Kuti (Evald Piho) Karmi lauda. Võõrast sissetungijat märganud Karm pöördus Kuti poole: “Mina olen Kaarel Karm, aga kes teie niizugune olete?

Kutt reageeris suurmeisterlikul tasemel. Ta vaatas NSV Liidu rahvakunstnikule oma helesiniste silmade süüdimatu pilguga otsa ja teatas kohmetult naeratades: “Kuidas te ütlesitegi? Karm? Kaarel Karm? Ei ole varem kuulnud. Vat mitte ei ole kuulnud!”

Karmi kogudusel lõppes kopsudest viimanegi hapnikutilk. Ka kogu KuKu vakatas põnevuses. Karm ajas end kuningas Olovernese väärikusega püsti, pani kuuenööbi kinni, tõmbas hõlmad korrektselt sirgu ja saavutanud vajaliku monumentaalsuse, sirutas viimsekohtu lavastusega kooskõlaliselt oma karistava käe KuKu välisukse suunas ning müristas selliste detsibellidega, et see pidanuks maa alt Võidu väljakule kostma: “Pooizike!!! Välja ziiit!!!”

Juhan Smuul ja kast konjakit

Juhan Smuuli ilmumine KuKusse toimus alati üleva lavastusena. Tal oli komme korraga kinni maksta kastitäis (20 pudelit) kalleimat margikonjakit OC, mis siis seisis ootevalmina baari seinakapi põhjas. Niipea kui muhulase saabumisest riietehoidu teatati, sättis ettekandja end stardivalmis, kaks konjakipudelit kandikul, ja hetkel, mil Smuul elegantsel kõpsival sammul suure saali trepimademele ilmus ja vaba lauda otsis, sööstis ettekandja baarist välja, ülestõstetud käel kandikut hoides, et see kogu KuKule näha oleks, ning saabus kirjaniku ette sekund hiljem, kui too lauaäärsele istmele potsatas. Smuul heitis rahuloleva pilgu vasakule ja paremale, mis oli ühtlasi kokkuleppeliseks märgiks tema loomingu austajaile: “No tulge nüüd, poisid!” Hetkega oli Juhani ümbrus nagu mesilassülem.

“Närige, armetud lakardid!”

Oma üleliidulisest kuulsusest teadlikuna, ütlemistes ülbe ja tegudes robustne Egon Rannet vihkas meie kunstirahvast kogu südamest. Ta teadis, et teda ei peeta arvestatavaks kirjanikuks, vaid parteiliseks karjeristiks ning vastas omapoolse põlgusega tema põlastajatele üpris iseäralikul viisil.

Igal lõunaajal, mil KuKu oli rahvast pilgeni täis, sõitis ta Volgaga otse Kunstihoone ette, kuigi selline luba oli vaid taksodel, kõmpis jõulise sammuga ja lahtiste dubljonkahõlmadega läbi KuKu otse kööki, kus lasi kaasavõetud kastrulisse panna kaks praetud karbonaadi või biifsteeki, maksis ning kõndis üleoleval ilmel tuldud teed tagasi. Kõik teadsid, et ta viib need biifsteegid oma koerale, ja ka Rannet teadis, et meie teame seda. Ta vaatas seltskonnale põlglikult otsa, nagu sellega öeldes: “Närige, armetud lakardid, toitu, mis kõlbab ainult minu koerale! Te pole paremat väärt!”

Rinnad ja rusikas

Kord tekitas meie laudkonna meestes varjamatut elevust vastaslauda maabunud Olev Eskola oma abikaasaga, kelle eriti atraktiivne rinnapartii koos kõigi muude strateegiliste kumerustega pani nooremate meeste põlved vabisema. Kõikemärkav Leopold Ennosaar kummardus meile lähemale ja kommenteeris vaiksel häälel: “Mu härrad! Palun teid asjatult mitte erutuda. Uskuge mind, daamide silmapaistval rinnapartiil on kahtlematult dekoratiivne väärtus linnapildis. Kõigis muis olukordades ja toimingutes aga on sellised dimensioonid tülikad ja mittevajalikud.”

Noorpõlves Emajõe Ateenas kümnevõistlust harrastanuna oli ta ka hilises keskeas säilitanud piisava jao kunagisest konditsioonist ja kasutas seda mittenähtavat seisundit mõne noore edeva kuke altvedamiseks. [–] Oma võimeid tuli Ennosaarel mõnikord demonstreerida ka KuKus, kui mõni noor piison liiga tülikaks muutus. Välkkiire löögiga endast paarkümmend kilo raskema kraakleja riietehoiu nurka läkitamise järel poetas Ennosaar rahulikult: “Näe, vanainimese kondid, rusikas veidi valus.”

Veteranide klunker

Veteranidele korraldati igal aastal KuKu-klubis kõva klunker, kus neile jagati lisaks priile viinale ka aastapäeva medaleid ja kingitusi. Ent see pummelung muutus partei valvsuse nürinemise tõttu Kunstnike Liidus lausa vaenlase mahitamiseks. Nimelt hakkasid end punaväelaste laudadesse nihverdama ka Saksa sõjaväes teeninud poisid. Mis vahet seal ikka! Ühed joomakaaslased kõik. Keegi polnud ju ei ühele ega teisele poole end vabatahtlikult pakkunud. Ja kõigele lisaks voolas partei poolt kinnimakstud kraanidest nii ohtralt viina, et Korpuse mehed seda niikuinii üksinda ära juua ei suutnud.

Nii tuli Eesti Laskurkorpuse veteran Alo Hoidre peole koos Eesti Leegioni grenaderi - maalija Ülo Tedrega. Juba varakult end lauda sättinud 20. SS-diviisi relvakandja Richard Kaljo aga nägi saabujais konkurente laual olevatele pudelitele ja nähvas Hoidrele: “No mis sa sellest kuradi fašistist siia tassid!”, saades kõnetatult nobeda reageeringu: “Ole vait! Ma tulen koos arreteeritud sõjavangiga!” 

Hallek, viin ja Arrak

Harry Liivrand: “1990. aasta suvel külastas seoses oma näituse tegemisega Eestit kunstnik Enno Hallek Stockholmist. Ühel õhtul viisin ta esimest korda KuKusse. Kui tellitud veinipokaalid lauda jõudsid, ilmus äkki kõrvallauast meie juurde üks parajalt vintis naistarbekunstnik, kukkus Hallekit kallistama ja hüüdis “Küll on tore, et sa, kallis Arrak, jälle oled hakanud viina võtma! Kas sul häbi polnud karsklaseks hakata!”