Keskuskülad identiteedikriisis: Need, kes tahavad maal elada, kipuvad keskusküladest ära, ja neil, kes ei suuda ära minna, pole siin midagi teha. Vallo Kruuser (Eesti Ekspress)
Mis oli kõige mahlakam asi, mida külas nägite? Meeste spiraalne allakäik paarisuhetes. Mees alustab suhet naisega, kellega ta on ühevanune. Siis hakkab mees jooma. Mõne aja pärast suhe laguneb ja järgmine etapp on, et mees läheb endast kümmekond aastat vanema naise juurde elama, kellel on varasemast kooselust lapsed, kes juba kodust lahkunud. Kui seegi suhe peaks lagunema, näiteks kui mees hakkab veel hullemini jooma, siis järgmine etapp on see, et mõni samamoodi joov naine võtab mehe enda juurde – naised olid huvitaval kombel enamasti keskuskülade korterite omanikud. Kui aga seegi suhe laiali laguneb, lähevad täiesti allakäinud mehed vahel tagasi oma emade juurde. Naised on viimase kümne aasta jooksul hakanud joomist kui pereprobleemide põhjusena rohkem esile tõstma. Mehed olid peres kuidagi täiesti kõrvalisel kohal. Kui külapoes inimeste ostukäitumist jälgisin, selgus näiteks, et rõhuv enamus meestest ostis kaupa, mis ainult neile endale või sõpradele mõeldud: viina ja suitsu. Naised, isegi kui nad ka viina ja suitsu ostsid, ostsid peaaegu alati veel midagi, tavaliselt terve kotitäie muud kraami. Osad mehed praalisid omavahel, kuidas neil on õnnestunud pere eest oma sissetulekut varjata. Pereelu justkui ei puutuks neisse. On see ehk mingi vabaduse ja iseolemise tõestamise iha või midagi muud, ei tea. Tundub, et meeste jaoks ka üldisemalt oli joomine sümboolne vabanemine, mida nad omas keskkonnas muul viisil ei suutnud saavutada. Pundis ühiselt tinutades tekkis tunne, et nad on kõvad vennad ja see upitas nende meheliku enesekindluse jälle üles.   Aet Annistil ilmus äsja esimene mahukas uuring Eesti külakogukonna kohta, mis tugineb tema University College Londonis kaitstud doktoritööle „Otsides kogukonda sotsialismijärgses keskuskülas“.
« Avalehele 50 Kommentaari