Kuld ka Pärdile
Eesti muusika mõju ja sportlaste saavutusi võrrelda oleks ääretult rumal. Kinnisilmi muusikale truu arutleja jõuaks võib-olla järelduseni, et sport võib ju olla ühel hetkel üleplaneedilise joovastuse objekt, aga muusika kestab kauem – püüdke näiteks kokku panna 17. sajandi parimate sportlaste nimekiri…
Eesti helilooja Arvo Pärdi olümpialinnas toimuva autoriõhtu peateose "La Sindone" loomine on ajendatud maailma kuulsaimast linast – Torino toomkirikus (täisnimega Cattedrale di San Giovanni Battista) säilitatavast surilinast, millesse olevat mähitud Jeesus Kristus pärast ristilt maha võtmist ning millele olevat jäädvustunud tema ihu jäljed. Kui Pärdi autoriõhtu on niigi suursündmus, siis võimendas kontserdi toimumine just selles kirikus sündmuse mõju veelgi.
"La Sindone" esiettekanne oli usaldatud Olari Eltsile ja Eesti Riiklikule Sümfooniaorkestrile. Kavas kõlas ka "Arbos" puhk- ja löökpillidele ning kaks väga kaunist teost segakoorile ja orkestrile – "Cecilia, vergine romana" ja "Da pacem domine", publiku ees Eesti Filharmoonia Kammerkoor.
Kui pärast helilooja emigreerumist Lääne-Euroopasse aastal 1980 on au olla Pärdi teose esimene esitaja Eesti muusikule "eriolukord", siis kammerkoor ja Tõnu Kaljuste võivad uhkustada faktiga, et just nemad kandsid 1998. aastal Kölnis esimesena ette Pärdi ulatuslikema a cappella kooriteose "Kanon pokajanen".
Ka kaks päeva enne Torino kontserti toimunud avalikust peaproovist Estonia kontserdisaalis sai püha vaimusöömaaeg täismajale. "La Sindones" on ammu tuttavaid pärdikõlasid ja on "veel midagi". Teoses on olemas ka s e e koht – kus muusika aeglaselt, aga ülipingestatult läheb, läheb, läheb, ja sa ise kuulates tõused, tõused, tõused… Kuhugi endale olulisse mõttelisse paika, kus seljal oleks väga külm, kui Pärdi fluidum poleks olemuselt soe, ja võiks kaugele eksida, kui teos ühel hetkel sinu eest tuttavasse kohta ei maanduks. See oli nüüd järjekordne näide abitusest, mis enamasti kaasneb püüdega muusikat tähemärkides kirjeldada.
Muusikainimesed üle maailma on näinud suurt vaeva, et Pärdi muusika fenomeni sõnades avada, aga selle olemus ei taha end verbaalselt kuidagi kätte anda. Sellest, mis teostega kaasas käib – helilooja isiksusest ja mõtteviisist –, on tänu tema 70. sünnipäevale saanud viimase aasta jooksul ka eesti keeles lugeda meeldivalt palju. Samuti raadios kuulata ja pildis näha. Kaks uut raamatut Pärdist on lihtsalt suurepärane lugemisvara, nii Eesti Entsüklopeediakirjastuse "Arvo Pärt peeglis" kui ka dirigendist muusikateadlase Paul Hillieri esseed pealkirja "On Pärt" all. Kes lugeda ei armasta, võiks need raamatud ainuüksi fotode pärast läbi sirvida. Emotsioon on tagatud.
Nende jaoks, kes olid kuue- ja seitsmekümnendatel sündimata või liiga noored, et mäletada skandaali tekitanud "Credot" või esimeste tintinnabuli-stiilis teoste ettekannete minestust tekitavat toimet, on helilooja 2005. aastast alates rohkem "meie seas" kui kunagi varem. Tõesti, Pärdi kohalolek Eestis on märgatav, ta on meie keskel kontsertidel, festivalidel, raamatuesitlustel.
Märgata on võinud sedagi, kuidas talle on osaks saanud staari needused. Näiteks pärast möödunud sügisel toimunud Rakvere Arvo Pärdi festivali avakontserti, kui Eesti Filharmoonia Kammekoori ja Paul Hillieri imeilusas ettekandes oli ära kuulatud üks Pärdi tuntumaid teoseid "Passio" (1982), andis Rakvere linnapea heliloojale kingitusena üle tema kunagise õpetaja viiuli. Pärt hoidis vaikides viiulit käes, liigutuspisarad silmas ning mikrofonid ja kaamerad näos. Ei mingit diskreetsust hetkel, kui inimene võiks soovida aega ja ruumi oma tunnetele.
Jätaksin siinkohal lahti kirjutamata – seda on juba küllalt ja kvaliteetselt tehtud –, kui oluline on ikkagi Eestile, et meil on Arvo Pärt. Kui karismaatiline isiksus ta on, kui mõttekas on lugeda tema mõtteid, millise ülinõudlikkusega ta suhtub sellesse, mida ta kirjutab ja kuidas seda esitatakse. Ning sellegi, et kui su kõrval on tark naine, siis tasub olla nii tark, et teda kuulata.
Võimalus läinud aasta jooksul heliloojaga kokku puutuda tahab edasi anda oma Pärdi-sõnumi: ta on nii armas inimene.
Arvo Pärt
• Sündinud 11. septembril 1935 Paides.
• Lõpetas 1963. aastal Tallinna Riikliku Konservatooriumi professor Heino Elleri kompositsiooniklassi. Töötas 1958–67 helirežissöörina, hiljem vabakutseline helilooja. 1980. aastal emigreerus Läände, elades peamiselt Saksamaal.
• 1984. aastal sai alguse koostöö vokaalkvartetiga The Hilliard Ensemble, mille juht, Indiana ülikooli professor Paul Hilliard on avaldanud Pärdist ka raamatu (1997). Teine oluline koostööpartner on olnud Eesti Filharmoonia Kammerkoor ja dirigent Tõnu Kaljuste.
• Arvo Pärdi loominguline käekiri on korduvalt muutunud. Aastatel 1963–68 oli ta avangardistlik-modernistliku suuna helilooja, kes kasutas dodekafoonia ja serialismi võtteid. Edasised on muutuste aastad helikeelelise lihtsuse poole, mis aastaks 1976 kujunes isikupäraseks miniatuuristiiliks, mida Pärt ise nimetab tintinnabuli (kellukesed).
• Pärdi muusika on siiras ja vahetu, see puudutab hingekeeli, mille inimesed on tihti unarusse jätnud, mida ei tunta või pole julgetudki uurida. Tema muusika on ülim lihtsus, muusikalise mõtte pidev puhastumine kõigest ülearusest ("kõige parem muusika on vaikus"), helikeele siirus – kuulaja tajub teda lähedasena, omana. See on muusika, mis ei tunne keele ega mandrite piire, see on avatud hingega inimesele.
• Arvo Pärdi muusikat on salvestatud enam kui 70 heliplaadile, paljud nendest on maailma enim müüdud plaatide hulgas.
