Esimese vabariigi sõjaväeluure õnn oli see, et tema loojad olid väljaõppe saanud Venemaal. Maal, mille vastu oli suunatud kogu nende hilisem tegevus. Eesti agentuurluure rajas näiteks kindral Johan Laidoner, kes oli endine Tsaari-Vene kõrge luureohvitser (ta oli Läänerinde luureülema asetäitja). Juba 1918. aastal oli Laidoneril Venemaal luurevõrgustik, mis kontrollis muuhulgas kogu põhja poole suunduvat raudteeliiklust.

Laidoneri luurevõrk omas juba siis sidemeid Briti luurega. Arhangelski rannakaitse suurtükiväe patareiülem kapten Karl Kool oli üks neist Laidoneri luureohvitseridest, kes brittidega koostööd tegi. Paljuski tänu temale vallutasid inglased 3. augustil 1918 Arhangelski ilma ühegi lasuta. Nimelt oli Kool inglastelt rünnaku eelõhtul saadud märguande peale viinud oma patarei vastuhakule, millega ühines teisigi enamlaste väeosi.

Laidoneri eestvõtmisel loodi ka agentuur punaarmees. Selleks valiti välja hulk ohvitsere, kes vabatahtlikult läksid punaarmeesse teenima. Mõned neist tõusid väga kõrgetele kohtadele. Näiteks kapten Aleksander Schultzist sai Tšekaa Petrogradi vahipolgu pataljoniülem, kes sügisel 1919 tuli üle ja andis oma pataljoni vangi. See agentuur jätkas tegevust ka pärast Vabadussõda.

Dollarid ja kokaiin

Eraldi sõjaväeluure ehk kindralstaabi II osakond asutati juba rahu ajal. Selle prioriteedid olid avastada sõjalise kallaletungi oht ja õigel ajal hoiatada ning takistada välisriikide luure tungimist Eesti sõjaväkke. Peamise ohuallikana nähti endiselt Venemaad. Selles suhtes olid olulisimad struktuurid sõjaväeluure B-jaoskond ehk Eesti vastuluure ning C-jaoskond, mis tegeles N Liidu kohta sõjaliste andmete kogumise ja analüüsiga.

Sõjaväeluure saatis Venemaale agente ning värbas neid nii Nõukogude sõjaväelaste kui ka luuretöötajate seast. Agentidele maksti korralikult – ajaloolase Tiit Noormetsa väitel kulutati 1930. aastate lõpul ainuüksi agentuurluurele 30 000 krooni aastas. Tasumisel ei läinud käiku mitte ainult kroonid ja dollarid, vaid isegi narkootikumid. Nii saadeti luureagentidega Eestist Leningradi korduvalt kokaiini.

Venemaal tegutsenud luurevõrgustik oli nii tõhus ja usaldusväärne, et näiteks Briti luure andis teistest allikatest hangitud sõjalisi andmeid eestlastele ülekontrollimiseks.

Eesti sõjaväeluure tõmbas oma tegevusele joone alla pärast Eesti ja N Liidu vastastikuse abistamise pakti allkirjastamist septembri lõpul 1939. Punaarmee baasivägede sissemarsiga oli kõik selge – Eesti riigi hukk oli lähemate kuude küsimus.

Oli aeg hakata jälgi koristama.

Juba oktoobri algul 1939 alustati dokumentide hävitamist. „Põletasin ära oma arhiivi ja kartoteegi kõigi salajaste paberitega ja isikute nimekirjadega, kes meie teenistuses olid seisnud,” meenutas luureülem kolonel Richard Maasing. Juba varem oli ta käskinud põletada kõik NSVLi ja punaarmeed käsitlevad dokumendid. Sõjaväeluure tulekindlate kappide sisu rändas keskkütteahju.

Nüüd oli aeg ka ise kaduda. Kolonel Maasing lahkus Eestist juba oktoobris 1939. A-jaoskonna ülem kapten Aleks Kurgvel suvel 1940, veidi hiljem läksid ka sõjaväeluure viimane ülem kolonel Villem Saarsen ja teised.

Raadioluure

1930. aastate alguseks oli Eesti muutunud ihaldatud platsdarmiks nii Saksa sõjaväeluurele Abwehrile kui ka Briti raadioluurele. Eesti oli oivaline paik venelaste pealtkuulamiseks. Seetõttu saabus juulis 1931 Tallinna Briti kuningliku lennuväe luureohvitser William C. Swanborough. Kattevarjuna kasutas ta raadiosidevahendite firma Marconi esindaja tiitlit, ent tõeliselt oli tema tegevusalaks raadioluure.

Eesti sõjaväeluure määras inglase saatjaks mereväeohvitseri Bruno Aleksander Linnebergi. Briti luurajal ei lubatud Eestis sugugi omatahtsi tegutseda. Swanborough’l võimaldati oma peilingaatorjaam püsti panna Värskas, kuigi ta oli soovinud teha seda Narvas. Nimelt huvitas Swanborough’d eelkõige venelaste lennuväe tegevus Leningradi piirkonnas. Kui britt hiljem Narva kolis, lubati tal kasutada eestlaste peilingaatorit, oma jaamaga seal töötada oli tal aga endiselt keelatud.

Eestlastel toona sellest koostööst erilist kasu ei olnud. Brittidel polnud neile suurt midagi vastu pakkuda. Swanborough pidi tunnistama, et kogu nende poolt eestlastele antud info venelaste kohta oli Eesti sõjaväeluurele juba varem teada. Tegemist ei olnud kindlasti raadioside pealtkuulamise teel hangitud infoga, mis omakorda viitab Eesti sõjaväeluure märkimisväärsele võimekusele.

Raadioluure kiire areng Eestis algas kümnendi keskel. Oktoobris 1935 kirjutas kaitsevägede staabi ülem kindral Nikolai Reek sõjaväe sideülemale: „Meil tuleb juba rahuajal alata ettevalmistusi raadioluure teostamiseks.” Ja 1937 alustas tegevust raadioluure eriüksus – II osakonna D-jaoskond, kus töötas 1940. aastal 26 inimest.

Koostöö brittidega jätkus kuni Teise maailmasõja puhkemiseni. Ja muidugi ka Abwehriga – Saksa tehnika ja spetsialistidega rajati mitmele poole Eestisse raadioluurejaamad, mis jälgisid punaarmee Leningradi sõjaväeringkonna raadiosidet.

Luureäss number üks

Millised mehed Eesti sõjaväeluures töötasid, näitab kolonel Richard Maasingu lugu. Informatsioon, mida ta omas Nõukogude Liidu kohta, tegi ta hindamatuks allikaks nii brittidele, sakslastele kui ka jaapanlastele, pisematest riikidest rääkimata. Maasing ei teeninud neist ühtegi, küll aga kasutas kõiki ära.

Brittide MI6 sai Maasingult andmeid sakslaste kohta, sama info andis ta ka Jaapani sõjaväeatašeele Stockholmis, kindral Makoto Onoderale, kellega oli koostööd teinud alates 1937. aastast. „Kolonel Maasingu juhitud Eesti sõjaväeluure omas siis mitut agentide võrku Nõukogude Liidus ja nõustus mõistliku rahalise toe eest jagama luureinfot jaapanlastega,” kirjutab ajaloolane Jeffrey Burds. Mõistlikuks summaks oli 5000 dollarit aastas.

Britid muidugi taipasid varsti, et Maasing usaldab (ja aitab) rohkem jaapanlasi. Nad üritasid seetõttu iga hinnaga temalt infoallikaid välja pressida. „Maasingule tuleb anda ultimaatum, ta kas paljastab oma allikad või vahekord lõpetatakse. Ta taas keeldus ja temaga tehti lõpparve.”

Ultimaatum esitati Maasingule 1944. aasta lõpul ja selle taga seisis ei keegi muu kui superspioon Kim Philby. Imselt just Philby oli Maasingu kohta venelastele regulaarselt infot edastanud – hiljemalt 1942. aastast alates. Kuid nad ei teadnud seda, kust Maasingu luureandmed pärit olid.

Maasing mängis mitmete riikide luuretega, samas ei sidunud end kellegagi. Ta oli ettenägelik, ei võtnud liigseid riske ja ei kukkunud sisse. Sedasama võib üldjoontes väita ka Eesti sõjaväeluure kohta.

Artiklis on kasutatud Eesti Riigiarhiivi, Londonis asuva National Archivesi ja USA luure dokumente, samuti kogumikku “Luuramisi” (1999).