Kuldne duubel
Laupäev, 7. märts. Torino. Ksenija Balta (22) on
kaugushüppevõistlusel neljandal katsel. Kaks korda on ta juba
hüpanud 6.73. “Teine koht. See on ju väga hea tulemus,”
mõtleb lihtne spordihuviline. “Tõsi, eelvõistluses
tuli ka 6,77meetrine hüpe, mis on uus Eesti rekord. Aga ega alati saa
rekord tulla.”
Neljas katse. Telepilti me sellest
hüppest ei saa, sest Itaalia teletootjat huvitavad keskmaajooksu
eeljooksud. Aga fänn, kes on Torinosse kohale tulnud, näeb –
Ksenija pilk on eriliselt keskendunud.
Esimene samm, teine, kolmas,
pikkades põlvikutes jalad võtavad hoo üles ja...
Treener Andrei Nazarov, kes on kuus aastat Ksenijaga koostööd
teinud, teab, et sel võistlusel on tüdrukus see õige vunk
sees. Nazarov oskab esimese paari hoojooksusammu järgi hinnata, kas
andekas tüdruk, kelle kohta ta juba aastaid tagasi ütles, et temast
saab Eesti kergejõustiku säravaim naistäht, ja kellega ta
nüüd ka koos elab, teeb hea, väga hea või
suurepärase hüppe.
Tema säravaim täht teeb
kõik nii nagu vaja. Tulemus – 6.87! Eesti rekord!
“See on tõesti nii, et kui on mõni sentimeeter pikem
hüpe, siis õhulend tundub kohe oluliselt pikem,”
räägib Ksenija. “Kuigi kõik liigutused on ju
automaatsuseni selgeks õpitud, jõuad ikka mõelda, kuidas
need jalad täpselt sättida, ning keha ja käed, sest on aega
mõelda,” kirjeldab ta.
6.87 on võidutulemus,
kuigi sel hetkel ei tea seda veel keegi. Hüpata on jäänud ju
veel kaks vooru.
Kui Mikk Pahapill (25) kaugushüppe
teisele katsele läheb, on tal 60 meetri sprindis kirjas kehva stardi pealt
tehtud isiklik tipptulemus ning üks üleastutud kaugushüppekatse.
Tavaliselt teevad mitmevõistlejad sellisel hetkel n-ö
kindla peale tulemuse, et siis viimases voorus riski piiril proovida maksimumi.
Mikk keskendub, sihib silmadega kauguses asuvat maandumiskasti ning
Helar Osila arutleb ETV2 eetris ülekannet tehes, et 7.50 oleks
nüüd küll väga abiks.
Aga
tribüünilt vaatab sihvaka saarlase katsele minekut kaasmaalasest
mänedžer ja abimees Urmas Randma. Ta on kuus aastat Miku tegemiste
juures olnud, ta teab, et 2007. aasta ja osa 2008. aastast vaevas
kümnevõistlejat vigastus, mida keegi ravida ei suutnud. Poissi
kiputi mõnelpool vaikselt maha kandma.
Ilmselt oli see
juhus, et aastaid tagasi mõtles metsajooksu tehes, et kui toetada
mõnd sportlast, siis just Mikku, kunagise naabripoisi ja tubli
mitmevõistleja Enri Pahapilli poega.
Omal ajal aitas
Randma kaht tublit Eesti triatleeti. Kaht noort kutti, kes tahtsid saada
maailma parimaks.
Aga saatus tahtis, et need kaks noort sportlast
viis parvlaev Estonia 1994. aasta sügisel endaga merepõhja kaasa.
Nagu ka veel ühe Randma hea tuttava, kellele ta oli vahetult enne reisi
oma pileti ära andnud. “Kõik need plaanid ja unistused
kadusid toona hetkega. Kõik vajus kokku. Jäi vaid südamevalu
pikkadeks aastateks,” räägib Randma.
Nüüd
on Mikk, kellega koostöö on olnud parim võimalikest, Torinos
sise-EMi mitmevõistluse kaugushüppevõistluse teisel
katsel.
Kusagil vaatab tema hüpet Remigija Nazaroviene.
Inimene, kellega Pahapill on enda sõnul 100 protsenti ühel lainel.
Kõik ootavad. Õhus on elektrit. Ta läks...
“Mul oli seekord sees selline enesekindlus, et läksin ikka panema.
Kõik klappis, teadsin hoojooksu ajal, et taban
hästi pakku ja lähen hästi hüppesse.”
Samm, teine, kolmas – sihvakas nõtke eestlane võtab hoo
üles, tõukab ja... 7.97!! Hullumaja! Isiklik rekord ja Eesti hooaja
tippmark kaugushüppes! Väga võimas samm võidu
suunas.
“Tõesti on nii, see õhulend tundus ikka
väga pikk. Ilmselt organism mäletab mu tavapäraseid 7.40seid
hüpped ja nüüd see hüpe kestis ikka kaua,” ütleb
Pahapill.
Randma märgib, et tema sai selle hüppe
põhjal aimu, et sellest võistlusest tuleb suur
võistlus.
“Ma uskusin, et ta võib võita
kulla. Aga ma arvasin, et ta teeb umbes 6150 punkti. See hüpe näitas,
et ta on valmis millekski palju-palju enamaks.”
Nii
läkski: kümnevõistleja Pahapill teeb kõigil
järgmistel aladel rekordeid. Pühapäeva pärastlõunal
saab meie mehest vägevat isiklikku marki tähistava 6362 punktiga
Euroopa meister...
Torinos mängiti Eesti hümni kaks
korda.
“Selle emotsiooni nimel, mida sa tunned pjedestaali
kõrgemal astmel seistes, on mõtet sporti teha.
See on
üle kõikidest valudest, vigastustest... Kusagil märkad
sinimustvalget lehvitavaid Eesti fänne, üritad hümni kaasa
laulda, ent sõnad, kuigi tead neid ju hästi, ei taha erutuse- ja
õnnesegusest suust kuidagi välja tulla,” räägib
Balta.
Aga sportlane mõtleb ka sellele, mida
kõike on tulnud kannatada, teab Pahapill.
Publik näeb
heas vormis, treenitud atleeti, kel kõik justkui kergelt välja
tuleb. Keegi ei tea midagi neist nelja-viietunnistest hommikustest ja
kahetunnistest õhtustest trennidest, mille vahel jõuad vaid
süüa ja magada. Ei tea nad ka lõigutrennidest, pärast
mida pole ime, kui silme eest kisub mustaks ja veremaitse on suus.
Vähesed kujutavad ette, kui valus võib olla keha
pärast vingemat trenniperioodi või kui vastik võib olla
tunne, et sul on pikka aega olnud vigastus, mis ei taha kuidagi paraneda.
“Mõtled, et kõik selle oled ära kannatanud ja
nüüd oled Euroopa kõige kõvem mees. Ja hümni
mängitakse üksnes sulle. See, uskuge mind, on väga hea
tunne,” räägib Pahapill.
Aga suvel ootavad
kergejõustikusõbrad temalt vähemalt 8500 puntki ja medalit
Berliini MMilt ja Ksenija puhul samuti medalit ja seitsmemeetrist hüpet.