Kuldne duubel

Paljulubavad, andekad ja tublid kergejõustiklased Mikk Pahapill ja Ksenija Balta tulid Torinost kergejõustiku sise-EMilt koju, kuldmedal taskus, rõõm taevani ning ümber imetlev meedia. Ent see on alles algus.

Laupäev, 7. märts. Torino. Ksenija Balta (22) on kaugushüppevõistlusel neljandal katsel. Kaks korda on ta juba hüpanud 6.73. “Teine koht. See on ju väga hea tulemus,” mõtleb lihtne spordihuviline. “Tõsi, eelvõistluses tuli ka 6,77meetrine hüpe, mis on uus Eesti rekord. Aga ega alati saa rekord tulla.”
 
Neljas katse. Telepilti me sellest hüppest ei saa, sest Itaalia teletootjat huvitavad keskmaajooksu eeljooksud. Aga fänn, kes on Torinosse kohale tulnud, näeb – Ksenija pilk on eriliselt keskendunud.

Esimene samm, teine, kolmas, pikkades põlvikutes jalad võtavad hoo üles ja...

Treener Andrei Nazarov, kes on kuus aastat Ksenijaga koostööd teinud, teab, et sel võistlusel on tüdrukus see õige vunk sees. Nazarov oskab esimese paari hoojooksusammu järgi hinnata, kas andekas tüdruk, kelle kohta ta juba aastaid tagasi ütles, et temast saab Eesti kergejõustiku säravaim naistäht, ja kellega ta nüüd ka koos elab, teeb hea, väga hea või suurepärase hüppe.

Tema säravaim täht teeb kõik nii nagu vaja. Tulemus – 6.87! Eesti rekord!

“See on tõesti nii, et kui on mõni sentimeeter pikem hüpe, siis õhulend tundub kohe oluliselt pikem,” räägib Ksenija. “Kuigi kõik liigutused on ju automaatsuseni selgeks õpitud, jõuad ikka mõelda, kuidas need jalad täpselt sättida, ning keha ja käed, sest on aega mõelda,” kirjeldab ta.

6.87 on võidutulemus, kuigi sel hetkel ei tea seda veel keegi. Hüpata on jäänud ju veel kaks vooru.
 
Kui Mikk Pahapill (25) kaugushüppe teisele katsele läheb, on tal 60 meetri sprindis kirjas kehva stardi pealt tehtud isiklik tipptulemus ning üks üleastutud kaugushüppekatse.

Tavaliselt teevad mitmevõistlejad sellisel hetkel n-ö kindla peale tulemuse, et siis viimases voorus riski piiril proovida maksimumi.

Mikk keskendub, sihib silmadega kauguses asuvat maandumiskasti ning Helar Osila arutleb ETV2 eetris ülekannet tehes, et 7.50 oleks nüüd küll väga abiks.
 
Aga tribüünilt vaatab sihvaka saarlase katsele minekut kaasmaalasest mänedžer ja abimees Urmas ­Randma. Ta on kuus aastat Miku tegemiste juures olnud, ta teab, et 2007. aasta ja osa 2008. aastast vaevas kümnevõistlejat vigastus, mida keegi ravida ei suutnud. Poissi kiputi mõnelpool vaikselt maha kandma.

Ilmselt oli see juhus, et aastaid tagasi mõtles metsajooksu tehes, et kui toetada mõnd sportlast, siis just Mikku, kunagise naabripoisi ja tubli mitmevõistleja Enri Pahapilli poega. 

Omal ajal aitas Randma kaht tublit Eesti triatleeti. Kaht noort kutti, kes tahtsid saada maailma parimaks.

Aga saatus tahtis, et need kaks noort sportlast viis parvlaev Estonia 1994. aasta sügisel endaga merepõhja kaasa. Nagu ka veel ühe Randma hea tuttava, kellele ta oli vahetult enne reisi oma pileti ära andnud. “Kõik need plaanid ja unistused kadusid toona hetkega. Kõik vajus kokku. Jäi vaid südamevalu pikkadeks aastateks,” räägib Randma.

Nüüd on Mikk, kellega koostöö on olnud parim võimalikest, Torinos sise-EMi mitmevõistluse kaugushüppevõistluse teisel katsel.

Kusagil vaatab tema hüpet Remigija Nazaroviene. Inimene, kellega Pahapill on enda sõnul 100 protsenti ühel lainel. Kõik ootavad. Õhus on elektrit. Ta läks...

“Mul oli seekord sees selline enesekindlus, et läksin ikka panema. Kõik klappis, teadsin hoojooksu ajal, et taban hästi pakku ja lähen hästi hüppesse.”

Samm, teine, kolmas – sihvakas nõtke eestlane võtab hoo üles, tõukab ja... 7.97!! Hullumaja! Isiklik rekord ja Eesti hooaja tippmark kaugushüppes! Väga võimas samm võidu suunas.

“Tõesti on nii, see õhulend tundus ikka väga pikk. Ilmselt organism mäletab mu tavapäraseid 7.40seid hüpped ja nüüd see hüpe kestis ikka kaua,” ütleb Pahapill.

Randma märgib, et tema sai selle hüppe põhjal aimu, et sellest võistlusest tuleb suur võistlus.

“Ma uskusin, et ta võib võita kulla. Aga ma arvasin, et ta teeb umbes 6150 punkti. See hüpe näitas, et ta on valmis millekski palju-palju enamaks.”

Nii läkski: kümnevõistleja Pahapill teeb kõigil järgmistel aladel rekordeid. Pühapäeva pärastlõunal saab meie mehest vägevat isiklikku marki tähistava 6362 punktiga Euroopa meister...
 
Torinos mängiti Eesti hümni kaks korda.

“Selle emotsiooni nimel, mida sa tunned pjedestaali kõrgemal astmel seistes, on mõtet sporti teha.

See on üle kõikidest valudest, vigastustest... Kusagil märkad sinimustvalget lehvitavaid Eesti fänne, üritad hümni kaasa laulda, ent sõnad, kuigi tead neid ju hästi, ei taha erutuse- ja õnnesegusest suust kuidagi välja tulla,” räägib Balta.

Aga sportlane mõtleb ka sellele, mida kõike on tulnud kannatada, teab Pahapill.

Publik näeb heas vormis, treenitud atleeti, kel kõik justkui kergelt välja tuleb. Keegi ei tea midagi neist nelja-viietunnistest hommikustest ja kahetunnistest õhtustest trennidest, mille vahel jõuad vaid süüa ja magada. Ei tea nad ka lõigutrennidest, pärast mida pole ime, kui silme eest kisub mustaks ja veremaitse on suus.

Vähesed kujutavad ette, kui valus võib olla keha pärast vingemat trenniperioodi või kui vastik võib olla tunne, et sul on pikka aega olnud vigastus, mis ei taha kuidagi paraneda.

“Mõtled, et kõik selle oled ära kannatanud ja nüüd oled Euroopa kõige kõvem mees. Ja hümni mängitakse üksnes sulle. See, uskuge mind, on väga hea tunne,” räägib Pahapill.

Aga suvel ootavad kergejõustikusõbrad temalt vähemalt 8500 puntki ja medalit Berliini MMilt ja Ksenija puhul samuti medalit ja seitsmemeetrist hüpet.