Repro Viktor Vasnetsovi maalist / Montaaž

Nii oma majandusliku sõltumatuse kui ka lennu eest poliitikasse võlgneb Andrus Ansip tänu Neinar Selile, kes on olnud sündmuste käivitaja. Mart Kadastik pigem aga väärt nõu andja. Samas pole Ansip loomu poolest kelgunöör ja kõik selle loo tarvis nüüdset peaministrit iseloomustanud mehed kirjeldasid teda kui tugevat ja pigem kangekaelset inimest.

Neinar Seli on mootor, ülienergiline ja tulemusele sihitud. “Nagu sportlane keskendub ta edukale sooritusele,” iseloomustab teda Hannes Astok, reformierakondlasest Tartu abilinnapea. Seli oli see, kes lükkas oma firma direktori Andrus Ansipi Tartu linnapeaks.

Tõsi, esmalt nägi Seli linnapeana ennast. Tema oli ametlik kandidaat, tema oli Reformierakonna esinumber Tartus, tema kogus seal kokku raha 1996. aasta kohalike omavalitsuste valimiste kampaaniaks.

Samas selgus, et hoolimata Reformierakonnale üsna edukatest valimistest tekitas Seli isik avalikku vastuseisu. Vastukaaluks Selile annetas valimisteks moodustatud Ärimeeste Spordiklubi ehk Urmas Past, Juhan Kolk, Rein Kilk, Raivo Rand, Aivar Tuulberg ja Aivo Pärn raha Reformierakonnaga valimistel konkureerivatele erakondadele – Isamaaliidule, Mõõdukatele ja koonderakondlikule valimisliidule Tartu 2000.

Seli tõmbas ise enda kui tulevase linnapea kandidatuurile kriipsu peale ja hakkas tagant lükkama Andrus Ansipit. Enne seda polnud Ansip olnud poliitiliselt aktiivne ega ka ülemäära tuntud. “Ansipit ma ei teadnudki enne tema linnapeaks saamist,” tunnistab staažikas poliitik ja pärast 1996. aasta valimisi Tartu linnapeaks saanud Tõnis Lukas.

Kuigi Seli on olnud Riigikogus ja 1996. aastast kuni tänase päevani Tartu volikogu liige, tartlased teda ei usalda. Ta sai eelmistel kohalike omavalitsuste valimistel kõigest 126 häält.

Kes keda mõjutas?

Silmaga mõõdetavat kasu pole Seli Ansipi linnapeaks olemise ajal justkui saanud. “Ma ei arva, et Ansip oleks ringi jooksnud ja Seli asju ajanud,” ütleb kohalik väikeettevõtja Hannes Tamme. “Aga Seli asjad laabusid paremini, kui Ansip oli linnpea.”

Paljuräägitud näide kahe mehe koostööst on seotud bussijaama ja selle ümbruse maaga. Seli oli saanud Estiko ülevõtmisega klaasist pilvelõhkuja ning maa Tartu kesklinnas kaarsilla kõrval jõe kaldal, kus suure tüki võttis enda alla maaliinide bussijaam. Seli tõmbas bussijaama kokku ja lubab sinna kõrvale ehitada Emajõe ärikeskuse, mis hakkaks konkureerima üle tee asuva Tartu Kaubamajaga.

Võimalik, et see on juhus, kuid kaubamaja kontserni juhtivad Tallinna mehed, kes tahtsid kaubamaja laiendada ja ­­kon­tserni siseselt ka Selvereid Tartusse paigutada, peavad Reformierakonna Tartut suletud linnaks. “Ma ütleks, et Tartus on rohkem bürokraatiat,” ütleb Selveri juht Ants Taube delikaatselt. “Tallinlaste peale ei vaadata hästi.”

“Nüüd, Laine Jänese ajal on Emajõe Ärikeskuse ehitus viibinud. Ma ei tea, kas selle taga on Seli soovimatus või bürokraatia ei toimi nii, nagu soovitud,” möönab Hannes Tamme.

Selil võis olla huvi Ansipit mõjutada, möönab ka Veljo Ipits, mees, kellega nii Seli kui Ansip on koos äri teinud. “Neinar võis isegi proovida kasu saada sõprusest ja kui see ei õnnestunud, siis pigem tekitas lugupidamist Andruse vastu,” arvab Ipits, Salvesti omanik ja Seli praegune äripartner mööblivabrikus Wermo.

Linnapeana sai Andrus Ansip Tartus lugupeetud meheks, mida kinnitavad kohalikel valimistel kogutud 9000 häält. Sarnase mõjuga mandaadi sai 2002. aastal vaid Edgar Savisaar Tallinnas.

Nii nagu Ansip on nüüdseks tõusnud Reformierakonna esimeheks, on ka Seli mõju erakonnas järjest kasvanud. Ta on erakonna Tartu piirkonna suurtoetaja, kes igal aastal annetab isiklikult vähemalt 50 000 krooni, mõnel aastal aga 100 000 või isegi 250 000.

Väärtust partei kujuteldavas edetabelis näitab, et Seli on Reformierakonna esindajana Tallinna Sadama nõukogus ja peab selle esimehe ametit.

Seetõttu võib Neinar Seli oma rolli üle peaministri elus uhke olla. “Ükski tema (Ansipi) amet pole mu elu muutnud. Hoopis mina olen tema elu muutnud – näete, kelleks ta on minu firma Rondam direktorist tõusnud! Ma olen liiga edukas, et üldse kelleltki profiiti oodata,” ütles Seli kevadel Pärnu Postimehele antud intervjuus.

Selile meeldib afišeerida lähedasi suhteid peaministriga ja ka selle loo tarvis teeb ta meelsasti koostööd. Seevastu alati ajakirjanikele kättesaadav Andrus Ansip keeldub intervjuust. Näib, et seos kunagise tööandjaga kummitab teda rohkem, kui ta ise tahaks.

Koostöö Tartu Kommertspanga varemetel

Ka majandusliku sõltumatuse eest võlgneb peaminister Ansip tänu Neinar Selile. Alates 1993. aastast töötas Ansip Seli firmas, esindas tema ärihuve ja pidas tema nimel läbirääkimisi veel vahetult enne linnapeaks saamist.

Ansip, kes end selle looga kaude kursis hoiab, palub edasi öelda, et suurema osa oma varast on ta teeninud siiski börsil – targalt ostes ja müües.

Üks keerulisemaid episoode Ansipi ja Seli ühises ettevõtlusminevikus on seotud toimetamisega Tartu Kommertspanga (TKP) varemetel. 1994. aastal sai Andrus Ansip Tartu Kommertspanga pankrotihalduriks. See amet seadis ta kahetisse olukorda, kus ristusid tema kui halduri töö ja äsjased kohustused sõber Neinar Seli firmas.

Neinar Selil oli jäänud panka märkimisväärne summa, kuni 90 miljonit krooni. Ja et juba suletud pangas raha jagamisel silma peal hoida, sai temast panga likvideerimiskomisjoni liige. Tookord ei nähtud selles huvide konflikti, et suurkreeditor istub ise likvideerimiskomisjonis ja osaleb hiljem ka võlanõuete ülesostmisel. Likvideerimiskomisjonis oli teisigi selliseid tegelasi.

TKP likvideerimise käik mitte ainult ei püüdnud rahuldada võlausaldajate nõudeid, vaid andis mõnedele võimalusi rikastumiseks. Eesti Panga otsusega said kreeditorid külmutatud raha eest osta võlanõudeid. Tegemist oli omamoodi tasaarveldusega.

Neinar Seli ostis üles nõude Haapsalu suurima hotelli vastu ja sai selle omanikuks, nõukogu liikme kohustusi asus täitma Ansip.

Kui likvideerimiskomisjoni töö otsa sai, võtsid asja üle kaks pankrotihaldurit. Seli asemel tuli panka Ansip.

Panga likvideerimine viis kohtupinki ja hiljem vangi likvideerimiskomisjoni ühe liikme Gunnar Dudkini, selle looga olid seotud ka Ansip ja Seli.

Dudkin oli saanud likvideerimiskomisjoni liikmeks täpselt samadel asjaoludel nagu Neinar Seli – nimelt oli tal panka kinni jäänud hulk raha. Ka Dudkin kasutas võimalust, et osta üles võlanõudeid.

Kuid ühel päeval seisis ta hoopis süüdistatavana kohtu ees ja väitis, et ühe võla ülesostmise käigus oli ta Seli firmale HTM Investment üle kandnud 100 000 dollarit ja teisele Seli firmale Forward 58 000 dollarit. Ja pisut jättis ka endale, oma nõude katteks. HTM Investmenti asju oli ajanud Ansip.

Seli eitas raha saamist ning Dudkin läks riisumise ja ametiseisundi kuritarvitamise eest vangi. Ansip palus selle loo tarvis edasi öelda, et ta tegutses palgatöölisena, kui tegi Seli nimel tehinguid.

Koolivennad Tammelinnast

Seli ja Ansip olid koolivennad Tartu 5. keskkoolis, tegid koos sporti. “Mäletan, et Ansip korraldas juba asju, kui mina veel laua alt läbi jooksin,” meenutab Neinar Seli.

Tänase päevani suhtlevad nad perekondlikult, viimati pidasid koos Ansipi 49. sünnipäeva ülemöödunud nädalavahetusel, seekord ilma kingitusteta. “Meil on kombeks, et juubelite vahepealsetel sünnipäevadel kingitusi ei tee,” ütleb Seli.

Perekondlikult võtavad nad ette paadimatku, peavad koos jaanipäeva. Õhtuti käivad teineteisel külas maailma asju arutamas, sest nende majad paiknevad Tartus vaid mõnisada meetrit üksteisest eemal.

Neinar Selil on mõjukatele meestele omane oskus siduda teenetega ­inimesi enda külge: ta avab neile krediidi teenetepangas. Ansipi pere on tööalaselt Seliga seotud siiani – peaministri abikaasa Anu Ansip töötab Selile kuuluvas teadusuuringute firmas Quintiles. Samas ettevõttes on ametis ka veel ühe tutvuskonna liikme, Tartu politseiprefekti Aivar Otsalti endine abikaasa.

Kohalik prefekt Aivar Otsalt võttis 2004. aasta jaanuaris politseile rendile Selile kuulunud Tartu KEKi maja. Avalikkus ootas linnapea Ansipilt selgemaid seisukohavõtte, sest väikeses linnas oli teada, et prefekt Otsalt on Seli sõber ning jahikaaslane.

Algusest saati ei tegelnud politsei tõsiselt ühegi teise pakkumisega peale Seli oma ja kogu loole lisas piinlikkust fakt, et kui majatehingul oli juba pitsat peal, käis Otsalti autojuht Selile kuuluva džiibiga jahil.

Linnapea Andrus Ansip oli politseimaja loo ajal vait või vihjas, et toimuv pole linnavalitsuse, vaid siseministeeriumi pädevuses. Ometi oli mõni aasta enne seda näiteks Tartusse vangla rajamine küll mitte ainult justiitsministeeriumi, vaid ka linnavalitsuse asi.

“Mida Ansip linnapeana oleks pidanud ütlema? Ega ometi seda, et talle ei meeldi, et politsei kolib Seli majja?” küsib kohalik ettevõtja Hannes Tamme.

Kadastiku kaks rolli

Eesti Vabariigi peaministri Andrus Ansipi ja suurima päevalehe vastutava ­väljaandja Mart Kadastiku lähedus hirmutab poliitikuid. Nad kardavad, et see annab ühele erakonnale eelise võitluses avalikkuse ­soosingu eest, mida ajakirjandus nende hinnangul saab mõjutada.

Paanilise sammuna saatsid viie erakonna juhid läinud talvel Postimehe Norra omanikele kirja, milles püüdsid sellele sõprussuhtele tähelepanu juhtida.

Kadastik ütleb esmaspäeval Oslost telefoni teel, et sellised sammud ei aita. “Poliitiline surve toob kaasa hoopis vastupidise efekti. Kui poliitikud pole rahul, siis on ajaleht oma tööd hästi teinud.” P>

Elus tähtsate otsuste tegemisel on Kadastik Ansipi kõige olulisem nõuandja. Mullu sügisel kutsus tookordne valitsusjuht Juhan Parts ministrikandidaat Ansipi õhtusöögile, kuhu viimane võttis omakorda kaasa Kadastiku. Juhan Partsil oli nõunikuna kaasas Olari Taal. Kohalviibinud meenutavad, et Kadastik oli läbirääkimistel üsna sõnakas.

Sellega sattus Kadastik kahetisse olukorda, kus ta ühtlasi oli sõber Ansipi nõuandja ja oma ameti tõttu esindas sõltumatut ajakirjandust.

“Ma ei ole mingitel läbirääkimistel osalenud. See oli õhtusöök sõprade seltsis, millest võtsid osa väga hea sõber Taal, Ansip ja ka Juhan Parts,” pareerib Kadastik. “Ma võiksin üles lugeda kümneid poliitikuid, kellega ma olen koos söömas käinud.”

Ansipi ja Kadastiku sõpruse mõju kirjeldamisel peavad poliitilised ­konkurendid täiesti mõeldavaks, et Postimehe ärihuvide kaitseks on Tartus ka linnapead vahetatud.

1996. aastal, kui päevalehed pidasid vihast turu jagamise võitlust, üritas Eesti Päevaleht tulla Tartusse oma ajaleheputkade ketiga. Seni olid Postimehe konkurendi Emajõe linna vallutamise katsed takerdunud linnavalitsuse kaustadesse, kuni vastne linnapea Tõnis Lukas oli valmis vajalikule paberile allkirja andma.

Ühesuguseid tumesiniseid mantleid ja neerumustriga salle kandvad Kadastik ja Postimehe tookordne peatoimetaja Vahur Kalmre marssisid Tartu linnavalitsusse Lukast veenma.

Tõnis Lukas on siiani kindel, et just Postimehele vastuhakk tõi kaasa linnavõimu vahetumise ja sellest ajast saati kuni tänase päevani ongi Tartus olnud reformierakondlastest linnapead.

Kadastik peab Tõnis Lukase versiooni mõeldamatuks. “Lukas võeti ju maha erakondade koostöös. Poleks loogiline, et kõigil erakondadel olid seosed putkaäriga,” ütleb Kadastik

Kadastiku mõju Ansipi isikule tunnistavad nii vaenlased kui kaasvõitlejad. Samas püüab Hannes Astok rõhutada, et Kadastiku võim on siiski piiratud. “Ma juhiksin tähelepanu, et Reformierakonna koosolekutest pole Kadastik kunagi osa võtnud,” ütleb Astok, Reformierakonna Tartu ­rakukese aktiivne ja pikaajaline liige.

Ansipit ja Selit pikka aega tundnud advokaat Helmut Pikmets, kes töötab mõlemat meest esindavas Paul Varuli büroos, peab juhtivate inimeste lähedasi suhteid Eesti mõõtude tõttu paratamatuks. “Õiguspraktikas juhtub tihti nii, et kohtusaalis on nii kohtunik, advokaat kui ka prokurör kursusekaaslased, kuid sellest ei saa veel teha järeldust, et kohtumõistmine poleks erapooletu.”