Kuldsed lasud Helsingis
Oli 28. juuli hommik 1937. Tallinna sadamas astusid aurik Aegna
pardale päikesepruunid hallides sonimütsides mehed. See oli Eesti
meeskond, kes sõitis laskmise 31. maailmameistrivõistlustele
Helsingis.
Oma väljavaadetest Helsingis juttu tehes olid mehed
kidakeelsed. Aga ootused olid kõrgel, sest eelmisel MMil Roomas 1935
rabasid eestlased vanu tegijaid mitme esikoha võiduga. Küll
ennustasid norralased, et peakonkurents hargneb eestlaste ja soomlaste vahel.
Ja nad ei eksinud.
Võitude sadu
Eesti
pidu algas kuuendal võistluspäeval. Väikesekaliibrilisest
püssist laskmises tuli põlvelt asendis maailmameistriks Eesti
meeskond 1897 silmaga. Teisele kohale jäänud Šveitsi edestati
14 silmaga. Võit viidi koju ka individuaalarvestuses – Harald
Kivioja tuli maailmameistriks 385 silmaga.
Vargsi loodeti head
tulemust ka lamades asendist, ent siin ei läinud nii hästi –
lepiti kolmanda kohaga. “Oleks tuul olnud veidi nõrgem ja kindlad
lasud viinud ainult üheksatesse, ei oleks asi olnud veel halb. Torm aga
oli nii tugev, et viis mõned lasud kaheksasse ja see rikkus
kõik,” põhjendas ebaõnnestumist Gustav Lokotar.
Järgmine päev, 5. august, aga korvas selle. Eesti meeskond
saavutas raskeimas asendis, püsti laskmises uue maailmarekordiga kindla
esikoha. Sellega tuli Eesti ühtlasi ka üldvõitjaks
väikekaliibrilisest püssist laskmises. Individuaalarvestuses viis
pronksise auhinna koju Lokotar.
Võistluste kaheksandal päeval
näitas Eesti taas, et püstiasendis on nendega raske võistelda.
Sõjaväepüssist laskmises pälvis esikoha
Kristjan Vilberg. Eestil oli sellega kokku juba neli maailmameistri tiitlit.
Päev hiljem aga juhtus midagi niisugust, mis ületas
kõik ootused. Võideti kuus maailmameistri tiitlit kaheksast, mis
tol päeval välja anti. Koguvõit ja ühtlasi ihaldatud
Argentiina karikas võistluste tähtsaimal alal, vabapüssist
laskmises, oli Eesti päralt! Löödi ka aastast 1935 soomlastele
kuulunud maailmarekordit ja seda koguni 38 silmaga. Lisaks tegi Eesti puhta
töö kõigist asenditest eraldi, nii lamades, põlvelt kui
ka püsti lastes edestati konkurente. Eriti hiilgas Elmar Kivistik, kes
võitis kaks maailmameistri tiitlit – põlvelt lastes ning
maailmarekordilise tulemusega ka kolme asendi üldarvestuses. Ükski
teine Eesti laskur pole midagi sellist saavutanud. Tähtis osa Eesti
triumfis vabapüssist laskmises oli kahtlemata ka suurepärastel
relvadel. Need olid valmistatud meie oma relvatehases Arsenalis Tallinnas.
Arsenali püssid said nüüd kuulsaks ja neid
müüdi edukalt välismaale. Veel laskmise MMil 1958 kasutasid nii
mõnedki laskurid Arsenali relvi.
9. augusti õhtul 1937
anti Soome rahvusteatris võitjatele pidulikult üle auhinnad.
Esimesena kutsuti välja eestlased – marssal Mannerheim isiklikult
ulatas neile maailmameistrivõistluste peaauhinna Argentiina karika. See
hõbedast rändauhind oli seni aastakümneid olnud
šveitslaste valduses, nüüd aga reisis üle Soome lahe.
Argentiina karikas oli väärtuslik ka rahaliselt – seda hinnati
juba toona 88 000 kroonile. Võidetud auhindu tuli eestlastel koju tarida
sõna otseses mõttes käruga – medaleid, karikaid ja
muid auhindu oli rohkem kui 400. Lisaks veel elus ilves, kellest sai Tallinna
Loomaaia esimene asukas.
Kogu Tallinn juubeldas
10. augustil 1937 oli Tallinna sadam varakult rahvast tulvil. Kui kaile
sõitis kolm veoautot, kostis rahva hulgast: “Need o
n auhindade äravedamiseks.” Ja kui suur ujuvkraana liikus aeglaselt
muulist mööda, hõigati: “See tuleb seda Argentiina
pokaali maale tõstma!” Siis aga ilmus nähtavale oodatud aurik
Aegna, mida saatis torpeedopaat Sulev. “Tulevad!” käis rahvast
kahin läbi.
Orkestri mürtsumise saatel astusid
päevakangelased maale. Rahvas juubeldas. Võitjatele sirutati
esimesed lillekimbud. Esimeste õnnitlejate seas olid ka maailmameistrite
väikesed lapsed, kes ulatasid oma isadele lilli. Laskurmeeskond rivistati
kaile üles ja kindral Nikolai Reek pidas tervituskõne.
“Kui palju sa õieti auhindu said?” päriti
Kivistikult.
“Mitte ei tea. Ei jõudnud lugeda,”
kostis mees vastu.
Argentiina karikas pakiti lahti ja asetati
lahtisesse sõiduautosse. Algas triumfikäik läbi linna.
Akendest pilluti lilli. Kostis lakkamatu käteplagin ja hurraatamine.
Raekoja platsil haarati laskurid kätele ja pilluti üldise juubelduse
saatel õhku. Oli tõeline pidupäev.
Eesti
võidukat laskurmeeskonda ei ülistatud mitte ainult kodumaal. Ka
Soomes jagus neile vaid kiidusõnu. “Miski ei aidanud. Eestlased
olid meile lihtsalt liig kõvad vastased. Seletusi pole siin vaja, sest
kui meie meeskond olekski pääsnud teda tabanud
ebaõnnestumisist, poleks me siiski võitnud Eestit,”
kirjutas ajaleht Uusi Suomi. Leht pidas eestlaste võidu võtmeks
meeskonna ühtlast taset – nõrku lülisid neil polnudki.
Helsingin Sanomat lisas, et “meeskonnana Eesti avaldas kohe
algusest peale muljet kohutavast kindlusest”. Sama ajaleht võttis
meie meeste triumfi kokku tabavate sõnadega: “Otsustajaks ei
saanud seekord mitte juhuslikkus, üks või kaks silma, vaid uue
rahva otsustavalt parem oskus, mille ees vanad traditsioonidki ei maksa
midagi.”
Helsingin Sanomatel oli õigus. Järgmisel
laskmise MMil Luzernis juulis 1939 toodi Argentiina karikas šveitslaste
suureks kurvastuseks taas Eestisse. Ja tiitlite ning medalite koguarvult
tõusis Eesti laskemaailma tippu.