AJALOOLINE VAATEPILT: 8. juunil 2004 sai Maalt vaadelda Veenuse varjutust. Viimati toimus see aastal 1882, kuid järgmine kord võib sama pilti kaeda juba 2012. aastal. AFP

Kust tulevad rohelised mehikesed? Otse loomulikult Marsilt. Ainsa planeedina, mille pinnavormid on olnud Maalt hõlpsasti vaadeldavad juba sajandite jooksul, on just Marss pälvinud peatähelepanu inimkonna kosmilistes kaaslaseotsingutes. Ulmekirjanike kõrval on ka teadlased lootnud elu jälgi leida esmajoones just Marsilt.

Maakera teine naaber Veenus, mis erinevalt Marsist on ka peaaegu täpselt sama mõõtu kui meie koduplaneet, on seevastu sootuks ära unustatud.

"Ometi on ka Veenusel pakkuda hulgaliselt lahendamata mõistatusi," kirjutas ajakiri Nature seoses Euroopa Kosmoseagetuuri (ESA) uurimislaeva Venus Express jõudmisega Veenuse orbiidile. Eelmine lend Veenusele – ameeriklaste Magellan – startis 1989. aastal. Marsi poole on vahepeal läkitatud 15 alust, Veenust on aga parimal juhul kasutatud kõigest gravitatsioonilise linguheitjana.

Erineva saatusega õed

Praegu Veenusel valitsevad olud ei meenuta Maad karvavõrdki. Planeedi pinnatemperatuur on 465 kraadi Celsiuse järgi (kõrgem kui Päikesele lähimal planeedil Merkuuril), mis paneb kaljudki sulama. Kuiva, veetut pinnast "niisutavad" vaid happevihmad. Peaaegu kogu atmosfäär, kümneid kordi tihedam kui Maa oma, koosneb süsihappegaasist. Õhurõhk sarnaneb rõhuga ühe kilomeetri sügavusel Maa ookeanis. Planeedil puhuvad meeletud tuuled, õigupoolest ringleb terve atmosfäär vihurina ümber taevakeha, tehes ühe ringi nelja päevaga. Pilvkate neelab peaaegu kogu päikesevalguse.

Ometi leiab eurooplaste Venus Expressi töös osalev ameerika teadlane Larry Esposito, et Veenus on Maaga sarnasem kui Marss. Enamgi veel: varases nooruses olid need planeedid lausa "kaksikõed". Ka Veenusel loksusid kunagi ookeanid, mis võisid eneses hällitada algelist elu. Mingil põhjusel vallandunud pidurdamatu kasvuhooneefekt hakkas aga atmosfääri kuumutama ning kuivatas vee. Lisaks leidis umbes poole miljardi aasta eest aset senini arusaamatu kataklüsm, mis paiskas segi planeedi pinnase ning kustutas suurema osa varasemast geoloogilisest ajaloost. Tänaseks on kunagi nii sarnased planeedid arenenud täiesti eri rada. Kuid kas ka Maal võib kunagi välja kujuneda sedavõrd tugev kasvuhooneefekt, mis hävitab biosfääri ja muudab tundmatuseni meie planeedi näo? Selle teadasaamiseks tulebki Veenust uurida.

Seni on teada vaid tõsiasi, et erinevalt Maast puudub Veenusel süsihappegaasi ringlustsükkel. Maal on osa süsihappegaasist alati "lukustatud" pinnasesse, kust pääseb atmosfääri tagasi vulkaanide kaudu, ning samuti vette. Selline isereguleeruv tsükkel väldib kasvuhooneefekti tekkimist, kui just inimese panus kasvuhoonegaaside emiteerimisel senist tasakaalu ei muuda. Ent näiteks päikesekiirguse ennustatav tugevnemine 10 protsendi võrra eelseisva miljoni aasta vältel võib küll vallandada Maal samasuguseid protsesse nagu praegu Veenusel.

"Meie missiooni uurimistulemused mõjutavad kindlasti tugevasti üldisi teadmisi Maa-sarnaste planeetide kohta, samuti teadmisi Maa ja Marsi kohta," usub Esposito.

Inimene Veenusele?

Kuna mingi senitundmatu sündmus on Veenuse pinnase poole miljardi aasta eest segi paisanud, on väga raske kindlaks teha, kas varase Veenuse ookeanides võis leiduda elu. Samas ei pea fantaasiaküllasemad teadlased täiesti võimatuks, et elu võib Veenusel tänini edasi kesta küll mitte planeedi pinnal, vaid selle tihedas pilvkattes. Ning ehkki astronautide laskumine Veenuse pinnale on seal valitsevate tingimuste tõttu raskesti kujuteldav, pakub Nature, et dirižaablisarnastel õhulaevadel toimuv mehitatud ekspeditsioon Veenuse pilvemaastikule võib osutuda isegi hõlpsamini teostatavaks kui baasi rajamine külmale, mürgisele ja tolmusele Marsile.

Üks Veenuse saladusi on "tundmatu ultraviolettkiirguse neelaja" just planeedi pilvedes. Pilvkatte ülemises kihis on midagi, mis neelab päikesekiirguse ja blokeerib selle jõudmise planeedi pinnale. "Mõned teadlased oletavad, et päikesevalguse neeldumine pilvedes võib olla osa mingisugusest bioloogilisest aktiivsusest, et on olemas vähemalt teoreetiline võimalus, et Veenuse pilvedest võib leida elu," ütleb Esposito.

Praegu Veenuse orbiidil tööd alustanud mehitamata Venus Express püüab aga piiluda ka läbi pilvkatte, kasutades selleks hiljuti infrapunalainealas avastatud "akent". Muu hulgas loodetakse selgitada, kas Veenusel leidub tegutsevaid vulkaane.

Lisaks on Venus Express varustatud aparatuuriga nii planeedi pinna kui ka atmosfääri temperatuuri ja koostise mõõtmiseks, raadiosignaalide otsimiseks, vee-, hapniku- ning väävlimolekulide jahtimiseks jne.

Oma esimese avastuse on kosmoselaev juba teinud. Üle Veenuse lõunapooluse end orbiidile manööverdades saatis aparaat Maale ajaloo esimesed ülesvõtted pooluse kohal pöörlevast tumedast atmosfäärikeerisest. "Juba esimesel päeval pärast kohalejõudmist saime tunda Veenuse kuuma ja dünaamilist keskkonda," rõõmustas Venus Expressi meeskonna liige teadlane Hakan Svedhem.

Ekspeditsiooni kestuseks on kavandatud kaks Veenuse päeva (486 Maa päeva) või kauemgi, kui laeva aparatuur ja energiavarud seda võimaldavad.

Kaks naabrit

VeenusMaa
Mass4,87 x 1024 kg5,89 x 1024 kg
Raadius6052 km6378 km
Tihedus5250 kg/m35520 kg/m3
Kaugus Päikesest108 miljonit km150 miljonit km
Päeva pikkus243 Maa päeva23 h 56 min
Aasta pikkus224,7 Maa päeva365,2 päeva
Pinnatemperatuur465 °C15 °C
Õhurõhk90 baari1 baar
(merepinnal)
Atmosfäär96% CO2, 78% lämmastik,
3% lämmastik21% hapnik,
1% argoon
Allikas: ESA