Kullakaevamine Eesti suurimal teehankel

Konkurent kahtlustas, et Eesti tänavu suurima teehanke võitnud konsortsium säästab üle 100 miljoni, paigaldades Kukruse-Jõhvi tee alla väidetavalt ohtliku geovõrgu.

Kui ronida Ida-Virumaa ühte kõrgeimasse punkti, Kukruse tuhamägede otsa ja teha pilguga 360kraadine ring, torkab silma, et all laiuv tasandik on kergelt laines – kuni silmapiirini tõusevad maapinnal esile korrapärased “ribid”. See on märk sellest, et kohalik maapõu on ­õõnes nagu kärg (täpsemini meenutab teadlaste sõnul struktuur pigem vahvli mustrit).

Tegemist on suletud kaevandustega, kust omal ajal ammutati miljoneid tonne Eesti kuulsaimat maavara – põlevkivi. Vanade käikude laed on aastatega allapoole vajunud, kuid vaheseinad püsivad, joonistades maapinnale mustri, mis paistab seda paremini, mida kõrgemalt vaadata. Just siin aherainemägede külje all löödi aga märtsi alguses kopp maasse ehitusel, mida nimetatakse Ida-Virumaa sajandi projektiks.

628 miljonit krooni maksev Kukruse-Jõhvi teelõik on aasta kõige kallim teeprojekt, mille pärast rebides ei tundnud ehitusfirmad vennaarmu. Mitu kohtuprotsessi venib tänaseni, ehkki tee-ehitus käib juba üle kuu aja. Suurest hulgast hagidest ja vaietest koorub aga välja üks intriig, mis läheb vägagi korda mitte ainult maksumaksjale, vaid ka 10 000 inimesele, kes seda teejuppi Tallinna-Narva maanteel iga päev kasutavad.

Nimelt on Ekspressi käsutuses riigihankel kaotajaks jäänud Merko Ehituse esitatud vaide dokumendid, millest koorub välja mõte, et võitnud konsortsium hoiab kokku üle 100 miljoni krooni, kasutades tee-ehitusel normidele mittevastavat ehk teisisõnu potentsiaalselt ohtlikku geovõrku. Nii Maanteeamet kui ka ehitaja nimetavad seda aga paanika külvamiseks ja “alusetuks külajutuks”.

Teooria: võib tulla maavärin

 

Kui kasutada kulunud metafoori, siis “koer” on maetud just nimelt Kukruse tee alla. Eesti ilmselt parim kivimite liikumise asjatundja Enno Reinsalu (tiitli Eesti mäemees 2006 omanik) koos kolleegidega Tallinna Tehnikaülikoolist arvutas juba aastate eest välja, et Eesti maapõu on uuristatud nagu ussitanud õun (kui maa-aluse kuningriigi pindala jagada elanike arvuga, saaks igaüks 450ruutmeetrise koopa omanikuks).

 

Aga ühtlasi hoiatasid mäeinsenerid, et suletud kaevandustest, eriti Ida-Virumaal, ähvardab meid tõsine oht – vajuv maa, sest varingud jätkuvad ka pärast kaevandamise lõppu. Kehvemal juhul võib toimuda isegi midagi maavärina sarnast. Asi on seda halvem, et mitmete käikude asukoht on unustatud, keegi ei kontrolli neid ja veel vähem vastutab nende eest.

 

“Ebastabiilne ala on umbes 100 ruutkilomeetrit üle Eesti.  Ohupiirkonnad on just Jõhvi, Mäetaguse vald ja Estonia kaevanduse piirkond,” hindab TTÜ mäeprofessor Reinsalu.

 

“Tõenäosus, et 20 aastaga mõni plokk sisse kukub, on umbes 30 protsenti. Kuid see, mis toimub 20–40 aasta pärast, praegu lihtsalt ei huvita inimesi.”

 

Kaevanduspiirkonnas on juba märke, et sünged ennustused võivad tõeks osutuda. Ahtme kaevanduse peal on moodustunud väikesed järved, Kohtla-Järve lastestaadioni rikkus varing, Sompas haigutavad vanade majade seintes lõhed ja põrandad vajusid viltu. Mullu toimus Estonia kaevanduses kaks tõsist kollapsit, mille registreerisid isegi Soome seismojaamad.

 

Uue Kukruse-Jõhvi tee kavandajad konsulteerisid TTÜ mäeinseneridega, kelle andmetel leidub seitsmekilomeetrise ­teelõigu all mõningaid potentsiaalselt vägagi ebastabiilseid kohti (vanim kaevandus on seal aastast 1916). “Meie ajutrust soovitas teha kanali nagu Tallinnas Laagna teel, ­kaevandus ei ole seal väga sügaval – ­umbes 15 meetrit,” räägib Reinsalu kõige ohutumast variandist.

 

Sellise kanjoni hind ületaks aga miljard krooni ja selle asemel pakuti välja geovõrgu variant.

 

“Meie käest on küsitud, mis see geovõrk on. See on: väikesed kukuvad läbi, suured jäävad peale,” lõõbib Reinsalu. Kuid mõte on sama – spetsiaalne ülitugev võrk hoiaks tee paigal ka siis, kui pinnas alt ära vajub.

 

Kukruse-Jõhvi tee on suurim rajatis, kus Eestis sellist geovõrku kasutatakse. Ehkki odavam kui kanjoni uuristamine, käib jutt väga suurest rahast. “Võrk on kallis, aga oht jääb,” hindab Reinsalu. Pressis oli juba mullu juttu, et nelja meetri laiune ja umbes seitsme kilomeetri pikkune geovõrk maksab 250–300 miljonit krooni. See on peaaegu pool kogu projekti maksumusest.

 

Seetõttu on loogiline, et just geovõrgust sai riigihanke põhiline tüliõun. Võistlus suurhanke pärast kärbuval ehitusturul oli leebelt öelda armutu ja võitja selgitamiseks läks vaja mitu ringi.

 

100 miljonit siia-sinna

 

Esimest korda kuulutati mullu suvel kuue pakkuja seast võitjaks Merko Ehitus, kes küsis tee-ehituse eest 750 miljonit krooni. Ehkki konkurendid vaidlustasid Merko võidu, sest firma oli seoses kurikuulsa maadevahetuse kriminaalasjaga vahetanud juriidilist keha, tühistas Riigihangete amet esimese konkursi hoopis seetõttu, et geovõrgule esitatud nõuded olid hanke tingimustes algul ebatäpselt sõnastatud.

 

Teisel katsel, detsembris kuulutati riigihanke võitjaks nelja firma konsortsium, kuhu kuuluvad firmad Talter, Tref, K-Most ja Teede REV-2. Hind oli 628 miljonit, mis oli järgmisest konkurendist enam kui 100 miljonit krooni odavam.

 

Nüüd tõstis kisa omakorda Merko Ehitus. Firma väitis muu hulgas, et nii odavalt pole nii rangetele nõuetele vastavat geovõrku võimalik saada ja paigaldada. “Vaidluse fookus oli, et geovõrk ei vasta nõuetele,” nendib Merkot esindanud vandeadvokaat Erki Kergandberg.
“Kuna konsortsium AS Talteri juhtimisel alandas teises voorus oma hinda 150 miljoni võrra, tekkis meil tõsine kahtlus, et nii suur hinnalangus on põhiliselt saadud geovõrgu asendusest,” lisab Merko Ehituse juhatuse liige Andres Agukas.

 

Talterit esindav projektijuht Veikko ­Vapper selgitab, et vahe tuleb sellest, et esialgu lubasid tingimused kasutada ainult aramiidi, aga teises voorus lubati kasutada ka muud samaväärset võrgu materjali. “Teised polümeerid on odavamad ja sealt ka hinna odavnemine tuli,” ütleb Vapper.

Merko vaie lükati tagasi ja leping sõlmiti lõpuks tänavu veebruaris. Kuid tänini ringleb kuulujutt, et konsortsium tellib võrgu hoopis Hiinast, kus hind on kaks kolmandikku madalam, aga puudub Euroopa sertifikaat. Ühe asjatundja sõnul pole tee-ehituses, kus praegu tehakse töid niigi 20–40 protsenti alla omahinna, Kukruse projektiga ots otsaga kokku tulekuks muud varianti kui geovõrgu arvelt nihverdada.

 

Intriigi hoiab õhus, et asjaosalised ei avalda ärisaladusele viidates, kust võrk tegelikult tuleb. Maanteeametis projekti eest vastutav projektijuht Veiko Juudas ütleb, et esimene partii võrku saabub paari nädala pärast, kuid ei saa oma sõnul täpsustada isegi riiki, kust kaup tuleb. “See, mida pakuti, vastas täpselt meie nõuetele – ilma igasuguste järeleandmisteta,” kinnitab Juudas, kelle sõnul tõestab seda vastav sertifikaat. Pärast kaalumist täpsustatakse kolmapäeval siiski, et võrk toodetakse ühes Euroliidu riigis.

 

Ka Talteri projektijuht Vapper kinnitab, et mingit järeleandmist ei tehtud: “Tellija on olnud väga karm ja hoolikalt jälginud nõudeid sellele materjalile.” Tema sõnul on kahtlused suurejoonelisest sobitegemisest “külajutt”. “Kui materjal on odavam meile, siis on ta ka odavam riigile,” õigustab Vapper. “Tugevus on sama ja ohtu liiklejale pole.”

 

Nii ehk naa on mingit sohki avastada tegelikult peaaegu võimatu, sest isegi tee-ehitajate seas pole Eestis õieti spetsialiste, kes suudaksid öelda, kas paljuräägitud geovõrk vastab nõuetele ja kuidas see toimib Kukruse “vahvelmaastikul”. “Isegi kui sel võrgul on kõik õiged sildid küljes, siis trükkida võib ju kõike. Ega sellest muidu sotti ei saagi, kui ainult katsetuste teel,” kommenteerib üks tee-ehitaja.

 

Ka Merko on äraootav. “Usume, et kui valitud geovõrk objektile jõuab, on võimalik tutvuda ka sertifikaatidega ja vajadusel teha täiendavaid laborkatsetusi,” ütleb Andres Agukas.

 

Seniks tuleb uskuda ametnike sõna ja selle toeks väidetavasti eksisteerivaid pabereid.

 

Loodetavasti trotsib maantee vajuvat maad selle usu toel tulevaste põlvedeni.