Kullaproov 8526
8526 kuldset punkti, millega Kristjan võitis Prantsusmaal Arles'is toimunud kümnevõistluse, on Eesti läbi aegade teine tulemus. Kohe olümpiavõitja Erki Noole järel. Ühtlasi hüppas-jooksis Kristjan seal neli isiklikku rekordit. Vapustav! Fantastiline! Super! "Normaalne," ühmab Kristjan napilt.
***
2000 elanikuga Kadrina alevikus Lääne-Virumaal tunnevad üksteist kõik eakaaslased. Nii ka Kristjan ja nüüdne Eesti Kergejõustikuliidu peatreener Aivo Normak (26): sama kool, sama trenn.
"Kunagi oli Kristjan nagu kivikuju – kas tegi rekordi või mitte, keegi ei saanud aru. Mida lähemale ta oma eesmärgile jõuab, seda rohkem rõõmustab," teab Aivo. "Kristjani arengus on treenerite osa vahest väiksem kui teistel sportlastel. Ta on hästi iseseisev. Lapsest saati on ta hästi palju ise nokitsenud. Võttis ketta ja heitis, võttis oda ja viskas," räägib Aivo.
Sama rahulikult nagu äsjase võidu, on Kristjan vastu võtnud ka ebaõnnestumised. Näiteks tunamullu, kui ta Pariisi MMil 400 meetri jooksus rajajoonele astumise pärast diskvalifitseeriti. Ja mullu, kui ta sai Ateena olümpial kaugushüppes nulli ja katkestas.
Kristjani isa ja ühtlasi tema põhitreener, kunagi Eesti tasemel kõrgushüppega tegelnud Roland Rahnu (48) nendib: “Siiani on meil ikka kehvasti läinud. Pärast olümpiat oli täiesti nullis. Press ka tegi maatasa. Seis oli nutune. Ainuke lahendus oligi ennast tõestada ja paremini teha. Ehk hakkab nüüd minema.”
Kristjani pere on tema kindlus. Isa sõidab igal hommikul 80 kilomeetrit Kadrinast poja poole Tallinna ja pärast treeningut tagasi. Kristjani püsivaim “sponsor” on tema ema, nooruses 400 meetri jooksuga tegelnud Irma Rahnu (49).
Maksab ju riik kinni vaid sõidud tiitlivõistlustele: EM, MM ja OM. Teiste puhul, nagu seekordnegi Kristjanile üliedukalt lõppenud Arles'i kümnevõistlus, vaatab sportlane ise, kuis hakkama saab.
“Ühele võistlusele sõit maksab minimaalselt 50 000, piletid ja hotellid Kristjanile, massöörile ja treenerile. Niipalju kui saan, olen talle andnud, et ta saaks pühenduda oma alale. Tänu ametile on see mul võimalik olnud,” ütleb tosin aastat notarina töötanud Irma. “Pere toetab Kristjanit kogu hingest. See on elulaad – ei arvestata, palju läheb. Kui sport nõuab kulutusi, siis tuleb neid teha. Kui on eesmärk, siis tuleb leida abinõud. Õnneks pole tulnud laenu võtta. Tuleb lihtsalt raha säästa ja hoida, nii ta käib.”
***
19aastaselt kadus Kristjan Ameerikasse õppima. Tagasi Eestisse tuli ta alles viis aastat hiljem, mullu kevadel. Taskus majandusharidust tõendav diplom. Kuid teadmised kipuvad Kristjani peast juba vaikselt minema hiilima. Nagu ikka kasutamata seisvad asjad.
Vaba aega on Kristjanil piisavalt, sest päevas treenib ta tavaliselt kolm tundi, mitte rohkem. “Aga ma ei saaks ka pärast trenni teisele tööle minna, et raha teenida. Trennist peab ikka puhkama.”
***
Neli aastat kulus Kristjanil krooniliseks muutunud põlvevigastuse raviks. “Siis vahepeal tekkis selline tunne, et ei taha enam sporti teha. Aga viimased paar aastat ei ole küll lõpetamise tunnet tekkinud,” ütleb Kristjan, kellel on nüüd põlv korras.
Eks muid vigastusi juhtub ikka – Kristjanile tundub, et tal on olnud enam-vähem kõik vigastused, mis võimalik. Viimati tegi ta märtsikuus liiga pöialiigesele ning katkestas seetõttu võistluse Madridis. Pärast sõitis kaks kuud igal nädalal Tartusse, kus kiropraktik Lauri Rannamaa käed aitasid sellest veast paraneda.
Treeninguplaanid koostab Kristjan ise ega kipu ebaõnnestumiste korral süüdistama treenerit ega valest suunast puhunud tuult. Kuid ega ta ka ainult omaenese ja isa tarkusest tegutse: Enn Sellik aitas lihvida pikamaajooksu, sprindi ja kaugushüppe osas nõustas Tiina Torop, odaviskele andis hoogu Toomas Merila. Ja nii edasi, kuni kapsaste-kaalikate-kohupiima ehk toitumisteadlase Mihkel Zilmeri ettekirjutatud söögisedelini. Kaloreid Kristjan just lugema ei pea, sest Ameerika ajal kogunenud neli lisakilo on nüüdseks kadunud. Söögiajad on aga kindlalt paigas, menüüd tervislik, pluss vitamiinid-spordijoogid nagunii.
***
79aastane Anni Rahnu mäletab hästi, kuidas pojapoeg lapsena Kalevipoja šokolaadi armastas. Neid kõige suuremaid, 250grammiseid šokolaaditahvleid võis ta pintslisse pista kohe mitu tükki korraga: murdis peoga suuri tükke ja muudkui sõi. Nii et kui Kristjan-poissi on külla oodata, ostab vanaema talle ikka selle kõige suurema Kalevipoja.
Kristjan võtab šokolaadi alati ilusti vastu, kuigi toitumisteadlase Mihkel Zilmeri koostatud menüüs pole šokolaadiorgiaid ette nähtud. Ainult et ta maiustab vanaema šokolaadiga tükkhaaval, nii et tahvlist jagub terveks nädalaks.
***
192sentimeetrist Kristjanit näeb sageli Pirita metsas sörkjooksu tegemas koos peajagu lühema kena blondi neiuga. Tema elukaaslase Triin Kärneri (21) ala on keskmaajooks, 400 kuni 800 meetrit, kuid Eesti tasemest kõrgemale pole kehakultuuri õppiv tudengipiiga jõudnud.
“Kui läheme Kristjaniga koos trenni, siis teeme koos soojendust ja pärast hakkab tema oma alasid tegema ja mina omi asju. Me oleme nagu sukk ja saabas. Kogu aeg ainult koos ja koos ja koos. Ei tüdine ära ka,” naerab Triin, hambal kelmikalt särahtamas kristall. “Ma aitan teda. Vahel läheb tema ühele staadionile ja mina teisele staadionile, mis on lähemal. Teen trenni ära ja siis lähen kiiresti koju ja teen Kristjanile süüa. Pärast trenni peab kohe sööma. Ja ma ei käi väga palju väljas tantsimas, et ma teda öösel tulles üles ei kolistaks.”
***
35. koht maailma kõigi aegade kümnevõistlejate edetabelis - sinna tõusis Kristjan just äsja, pärast võitu Prantsusmaal. Mis edasi? “Ikka võib rõõmustada, kui trennis või peaproovis hästi läheb, aga see ei ole eesmärk,” ütleb Kristjan. Kellele äsjane üliedukas võistlus oli ainult maailmameistrivõistluste peaproov. 6. augustil algab esietendus.
Kas Eesti rekord tuleb?
“Kristjanilt võib loota Eesti rekordit,” usub Eesti mitmevõistlejate rühma vanemtreener Tõnu Kaukis. “Ma arvan, et see oleks aasta või kahe pärast täiesti reaalne. Praegu on tal kõige nõrgem ala 1500 meetri jooks, aga ma usun, et ta suudab selle aega veel kümme sekundit kärpida ja sellest piisab.”
Kristjan ise peab üheks oma nõrgemaks kohaks vastupidavust.
