HOMO SAPIENS DORPATENSIS: Kriitiku jaoks on armastus tööõnnetus. Lauri Kulpsoo

Vaevalt leidub Tartus kultuuriinimest, kes ei teaks Aivar Kulli. Nüüdisaegse Tartu vaimu esindajana on ta kirjandusväljal sama tuntud kui kunstielus Matti Milius, ehkki Kulli vabakutselise kirjanduskriitiku elu on kulgenud üsna tasahilju ja pole ta oma kuulsuse kergitamiseks ka tekitanud mingeid skandaale. Tagasihoidliku inimesena pole ta kippunud kellelegi sõbraks, ent terase vaatlejana on ta kohal igal kirjandusüritusel ja peab igal peol vastu kuni lõpuni. Aivar ise on võrrelnud ennast liblikapüüdjaga, kes kogub oma võrku Tartu kirjanikke. Enamiku neist ongi ta "kätte" saanud. Nimelt võttis ta mõne aasta eest kätte ja hakkas järjekindlalt kirjanikke nende kodudes külastama. Alati see õnneks ei läinud, sest oli ka neid, kes ennast kätte ei andnud.

Läinud aasta 1. novembril tähistas Aivar oma 50. sünnipäeva ja sel puhul andis Ilmamaa välja tema kriitikakogumiku "Kulli pilk". Peol jäi mul käimata, aga nüüd võtsin kirjanikku tema Karlovas Linda tänavas asuvas korteris külastada. Aastate jooksul oli mul tekkinud kujutlus Aivarist kui ajatult toimivast raamatuinimesest, keda moodsad tuuled kuigivõrd ei puuduta. Lisaks on ta muretuim vabakutseline (et mitte öelda – töötu), kellel peale muude sotsiaalsete garantiide puudub praeguseni ka näiteks haigekassakaart!

Korteri välisuksest läbi köögipoole tagatuppa loovides võinuks jääda mulje, et tegemist on ruumipuudusel ülekoormatud tudengieraklaga, kui raamatu- ja ajalehevirnad, köögitarbed, jalgrattad ja riided poleks kõnelnud selget keelt sellest, et kogu kultuurikiht on ladestunud paljude aastate jooksul ning leidnud omale piiratud pinnal ökonoomseima asupaiga. Moodsa aja nähetena jäid silma üksnes mikroskoopilise ekraaniga televiisor uudiste vaatamiseks ja ainult paari kuu vanune arvuti, ostetud Tartu Kultuurkapitali toetuse eest kriitikaraamatu ilmumisel. Üldse hakkas Aivar arvutiga kirjutama alles 2002. aastal, kuid ilmselt on juba praeguseks kogunenud ketastele aukartust äratav arhiiv. Muu hulgas on seal lühimonograafia mõõtu käsitlus August Gailitist. Mu täpsustavale küsimusele vastab Aivar salapäraselt, et selliste lugude kirjutamine on nagu sportlaste kuiv trenn – sulg lendab, arvutiklaviatuur klõbiseb – ja ilma igasuguse avaldamise eesmärgita sündinud kirjanikuvaatlusi on arvutis veel.

Mis puutub telefoni, siis seda ei ole Aivar kunagi tahtnud, sest ei soovi olla kättesaadav. "Telefon on kurnav," ütleb ta. Ta kirjutab kõigepealt arvustuse ära ja siis pakub ise mõnele väljaandele. "Vabadus on ikka kõige suurem väärtus."

Oma elu esimesed 15 aastat elas Aivar Tammelinnas Elva ja Kungla nurgal. See oli õnnelik lapsepõlv staadioni läheduses. Järgnesid elupaigad kesklinnas Võimla ja Lutsu tänavas, kus praegu on mänguasjamuuseumi kontor. See oli boheemlikem periood kunagise tartlastele tuntud Miša baari ja kainestusmaja, millest praegu on tehtud Kilgi korterelamu, vahel. Aivar mäletab, et kord viidi ka nende majast plaani täitmiseks pulmaseltskond kartsa. Alates 1981. aastast elab Aivar praeguses majas – koht on rahulik, maja taga on aed, kus suviti võimalik tuld teha.

Aivarit kasvatas ema. Oma isa, luuleharrastaja Karl Madiga kohtus Aivar esimest korda alles siis, kui ta oli juba 20aastane. Isa kinkis siis pojale 8 köidet Tuglase "Kriitikat", mis oli õige asi õigel ajal. Aivari sõnul oli tema isa elukunstnik, kellel vaid ajuti oli sissetulek juhutööst kuskil arhiivis, tundidest koduõpetajana või kangastelgedel kudumisest. Suurem osa elust õnnestus tal ära elada naiste kulul. Ja ega Aivari ema teda meheks tahtnudki: ta oli põhimõtteline vallasema, kes ei tahtnud mehega koos elada, kuid tema jaoks olid olulised eelkõige huvitava, vaimse inimese geenid, mida ta lootis pojale vahendada. Pürgimine vaimsete väärtuste poole oli Karl Madil täiesti olemas, avaldudes peale luuleharrastuse veel ka suhtlemises Tartu erudiidi kirjanik Valmar Adamsiga.

Sellise trotsliku käitumisega ennetas Aivari ema juba paarikümne aasta võrra Aimée Beekmani "Valikuvõimaluse" naiseideaali. Aivari ema kulul elanud Karl Madi kümme aastat. Kuid eraldi asuma ta jäigi, hiljem sai ta Kuu tänavasse mugavustega korteri ja Aivar viis sinna süüa. Igal pühapäeval käis isa tema juures külas ja juttu ajamas, kuni 1991. aastal suri ja sängitati Raadi kalmistule. Ema oli surnud juba aasta varem ja puhkab Tartus Rahumäe kalmistul.

Ameteid on lühikest aega Tartu ülikoolis matemaatikat ja pikemalt kaugõppes eesti filoloogiat õppinud Aivar pidanud kuni 1982. aastani ja mitte kuigi pikalt: olnud Vanemuises lavatööline, filmibaasis laohoidja, hiljem mõnikord reisibüroos grupisaatja. Kaugemad kohad, kuhu Aivar ise on sattunud, on Karjala ja Moskva, kus mausoleumis sai isegi Lenin ära nähtud. Praeguste reisimisvõimaluste kohta arvab Aivar, et ümbermaailmareis tooks endaga kaasa ainult tülikat askeldamist, millest on mõistlik ennast eemal hoida.

Aivar on askeet ja see paistab ka tema elamisest silma. Nagu sõidud, nii ei veetle teda ka restoranid ega teised aja veetmise kohad. Soovid ja võimalused langevad siin vastuoludeta kokku. Viimati tegi Hellar Grabbi talle läinud kevadel Werneris välja prae ja šampanja – liigutusest, et Aivar oli kasutanud arvustuses tema raamatu kohta väljendit "püsiväärtuslik esseistika". Aivar arvab, et selline väljategemine võikski saada heaks tooniks.

Enam-vähem regulaarne sissetulek arvustustest algas, kui Juhani Püttsepp tegi 1998. aastal ettepaneku hakata kirjutama Tartu Postimehele Tartuga seotud raamatutest. Aga püsivat stipendiumi ei ole, haigekassakaarti ei ole, haiguste vastu aitavad tuttavad arstid ja talv otsa jalgrattaga sõitmine.

Rasketel aegadel on lihtsalt olnud palju vedamist. Näiteks 1980.–1990. aastate vahetusel tegeles Aivar sellega, et vahendas kuulmispuuetega inimestele vene keelest viipekeele alast õppekirjandust. Puuet, milles nõukogulik vaateviis nägi invaliidsust, käsitlebki Aivar sealtpeale kui väärtust, kui eripära, nimetades oma rahulikke ja rõõmsameelseid sõpru poolkuuljateks, kellel on hästi arenenud tundelisus. Muuseas on Aivar tasu eest aidanud ka Tartu üliõpilasi ja viimati paari aasta eest kirjutanud ühele gümnasistile kirjandi Dostojevski põhjal "Kas ilu päästab maailma?". Varem oli abi vaja rohkem eriti "punastes ainetes". Kommunismiteoorias oli Aivari sõnul sõnamaagiat ja tõmmet, mida praegustes teooriates enam ei ole. Marksistlik fraseoloogia oli tal käpas, kuid hiljem luges ka Milton Friedmani. "Kunagi, kui olen kuulus, avaldan ka need vanad kirjandid Mati Undi eeskujul," muheleb ta.

Hea, et korter on oma ja erastatud, kuu kommunaalmaksud, millest viimane paistab tšekil mulle silma 217.70, lubavad ära elada. Küttepuud tulevad muidugi peale selle, aga ahi on hea ja hoiab kaua sooja.

Olgu peale selle rahaga, mis nagunii alati on pahandusi tekitanud. Aga naised?

"Kriitiku jaoks on armastus tööõnnetus," on Aivar selle peale napisõnaline. "Nagu Ristikivi olevat öelnud – minu raamatud ongi mu perekond."

Päris oma kirjutatud raamatuid on vaid üksainus. Kuid suur osa Aivari kodus olevatest raamatutest on arvustuseksemplarid või kannavad autori autogrammi. Ühe uuema ulatab Aivar mulle vaatamiseks. See on Runneli viimane luulekogu "Sinamu", sees pühenduseks kirjutatud meistri sõnad "Kuulsale Kullile väikestelt Runnelitelt".

Tulevikuplaanidest mainib Aivar kriitikakogumikku "Kulli pilk 2" ja mälestusteost isa 100. sünnipäevaks (2010).

Õigupoolest on tal aga käsikirjas olemas ja Ilmamaas lugemisel suurteos – 200 tihedat lehekülge täitev ja 857 allikaviitega varustatud monograafia Oskar Lutsust. "Nii ma siin elan, nohistan omaette nagu karu koopas," ütleb Aivar, kui juba uksel olen.

"Kulli pilk"

Aivar Kulli kriitikakogumik "Kulli pilk" sisaldab 11 tsüklis 158 paarileheküljelist raamatuarvustust, mis on varem valdavalt ilmunud ajalehtedes. Käsitletud on tõlkeraamatuid ilukirjandusest filosoofiani, omamaist mõttelugu, kirjandusloolisi teoseid ja memuaristikat, kõige rohkem muidugi ilukirjandust, kuid nende ühisosana paistab silma suure osa raamatute seotus Tartuga. Kriitikaraamatute hoolsamale jälgijale meenutab "Kulli pilk" kohe Hellar Grabbi kogumikku "Vabal häälel", mida eeskuju andvana on eessõnas ka mainitud

Aivar Kulli kriitikas valitsevad usaldusväärsus ja tavapärasus uuenduslikkuse üle. Kull üldiselt ei tõlgenda kirjandust, vaid võtab asju (autoreid/teoseid) nii, nagu need on. Omaette pärliks on raamatu lõppu lisatud varem ilmumata minimemuaarid, milles raamatute painest vallandunud kriitiku sulg loob mõnestki kirjanikust mõnusaid visandeid, kus tegelikkust fantaasiast üsna raske eristada.

JK