Külma sõja aegsete tabude langemine
Ajakiri Ehituskunst on pärast
arhitektilt-kunstnikult Leonhard Lapinilt uuele peatoimetajale Ingrid
Ruudile üleminekut läbinud muutusi nii sisus kui kujunduses, ilmudes
Eesti Kunstiakadeemia Kunstiteaduse Instituudi baasil väikesetiraažilise
ja kõrgintellektuaalse väljaandena, mille lugejaskond on
jäänud eriala piiresse. Sama vaikselt ja nähtamatult tuli
trükist ka Ehituskunst nr 47/48, 2007, mille esi- ja tagakaas ei reeda
asjasse mittepühendatutele sõnagagi, et seekord on tegemist
täiesti ainulaadse trükisega.
Nimelt on viimane
Ehituskunst pühendatud Kuressaares sündinud maailmakuulsale USA
arhitektile Louis Kahnile (1901–1974). Kui USAs on palju Kahni
õpilasi, kelle vaateid on õpetaja mõjutanud, siis Eestis
kestsid külma sõja aegsed tabud kuni möödunud aasta
sügiseni, mil toimus Kahni konverents Kuressaares ja hiljem ka näitus
Tallinnas. Nagu ikka, on sündmuste taga konkreetsed inimesed, antud juhul
Arhitektide Liidu algatusgrupp eesotsas noore hakkaja mänedžeri Ingrid
Mald-Villandiga ja arhitekt Toivo Tammikuga. Nemad on ka Ehituskunsti
külalistoimetajad ja ühtlasi ilmselt suurimad Kahni spetsialistid
Eestis.
Ajakirja sisu hekseldab eesti ja inglise keeles läbi
olulise informatsiooni Louis Kahnist. Esiteks arhitekti filosoofiliste vaadete
esmatõlked eesti keede, tema abilise insener August Komendandi
mälestused, Olavi Pesti arhiiviuurimus Kahni Eesti-sidemete kohta, Kahni
lapse ema, arhitekt Anne Tyngi Kuressaares peetud ettekanne, tütar
Alexandra Tyngi analüüsiv artikkel, Vilen Künnapu
ettekanne, noore Pennsylvania arhitekti Heli Ojamaa intervjuu Kahni
arhitektuurilise teose omaniku Robert Boudreu’ga ning lõpuks
artikkel filmimehelt Nathaniel Kahnilt, arhitekti pojalt.
Louis Kahn
peaks kuuluma täie õigusega eesti arhitektuuri ajalukku, vaatamata
sellele, et tegemist pole etnilise eestlasega. Teistes kultuuriruumides ei
arvestata inimese päritolu mitte tema müstilise verepuhtuse,
vaid sünnimaa või kodakondsuse järgi. Proovige
näiteks lüüa google’isse märksõna “Benno
Schotz” ja võite siin-seal leida iseloomustuse: “Estonian
sculptor”. Sest see juudi päritolu kuulus Šoti skulptor on
pärit Eestist.
Aga olulisem on see, et kui Eesti on niigi
kaduvväike maa ja kultuur, kus pole maailmatippe varrukast puistata, siis
peaksime olema eriliselt huvitatud enda avardamisest nende suunas. Kas
või selleks, et targemaks saada. Ning peaksime seostama oma maad ja
kultuuri pigem suurmeestega kui inglise poissmeeste ja suvaliste
sulleritega.
Ehituskunst nr 47/48 on eesti kultuuri eksportartikkel,
seda müüakse Pennsylvania ülikoolis,
kus Kahn oli
õppejõud. Ameeriklaste jaoks pakub uut informatsiooni Olavi Pesti
artikkel, mis põhineb arhiivitööl. Ameerika uurijad tegid
möödunud sügisel Saaremaal käies ka suure avastuse –
ilmselt on Kuressaare loss ja eesti keskaegne arhitektuur mõjutanud
Louis Kahni arhitektuuri tippteoseid!
Loodetavasti tekib selle
Ehituskunsti ergutusel huvilisi juurde ning ehk ärgitab see mõnda
noort koguni Kahnile spetsialiseeruma.