Külmast ja rasvast
Paar nädalat tagasi hakkas see jutt siin pihta. Esmalt kostis see tasase sosinana ühest nurgast, seejärel juba mitmest suust. Lõpuks rääkisid sellest nii inimesed bussipeatuses, tudengid loengutes kui sõbrannad kohvilauas. See oli nagu nakkushaigus, mis levis mõne päevaga üle Edinburghi.
Külmalaine. Miinuskraadid! Võib-olla isegi väike lumi!!
Edinburgh ei ole just Lõuna-Euroopa. Võiks arvata, et siinne rahvas suhtub külmalainesse oktoobri keskpaigas umbes samamoodi kui eestlased – küll ehk ärritunult, kuid siiski rahulikult. Peale kõige muu – ei saaks väita, et siin ka ilma külmalaineta just väga soe oleks. Mina näiteks igatsen palavalt oma sooja punast jopet ja kirjut mütsi, mille ma Eestisse jätsin. Aga teisalt ei ole ma kindel, kas mul jätkuks enesekindlust napilt riietatud kohalike kõrval säherduses täisvarustuses tänavale ilmuda.
Nimelt – šotlased ei armasta riideid kanda. Nad käivad ringi kas või näost sinised, aga ikka palja nabaga. Isegi sülelapsed on oma kärudes rõõmsalt t-särkide ja paljaste varvastega – vaatepilt, mis paneb mind sellise ilmaga tõsiselt kahtlema, kas nende emadelt-isadelt ei tuleks vanemlikud õigused ära võtta.
Tegelikult ei armasta šotlased üleüldse mingisugust sooja. Ning see teeb nende külmalaine-hirmu veel eriti kurioosseks. Nende radiaatorid on alatasa välja lülitatud. Majad soojustamata. Aknad toppimata (või veelgi parem, pärani lahti, et “tuba õhutada”). Alles pühapäeval lugesin ma ajalehest, et möödunul aastal suri Suurbritannias 18 000 inimest külma kätte ning Inglismaal vaevleb 700 000 pensionäri siiani ilma keskkütteta. Šotimaal on keskküte pensionäridele küll riigi poolt antud, kuid ma miskipärast kahtlustan, et nad hoiavad päevad otsa oma aknaid lahti, et mitte “ära sulada”.
Samas peab tunnistama, et paljud kohalikud võitlevad külma vastu oma erilisel moel – rasvapolstriga. Šotlaste toit on küll minu arvates maitsvam kui nende lõunanaabritel inglastel, kuid mitte karvavõrdki tervislikum! Igaüks, kes on maitsnud kohalikus fish and chip shop’is ehk chippie’s delikatessi nimega deep fried mars bar peaks selles veendunud olema. See kujutab endast uskumatult jäledat maiust – Marsi šokolaadibatooni, mis on paneeritud jahu-muna taignas (sellessamas, millest käib läbi näiteks kuulus praetud kala) ja seejärel õlis kenasti kuldpruuniks praetud. Chippie’des praetakse kliendi soovil taignas ja rasvas ka kõike muud – hot-dog’e, pitsat, ma kujutan ette, et isegi juur- ja puuvilju!
Kui ma õhtuti seitsme paiku oma hirmuhkesse (kuid mitte hirmkallisse) spordiklubisse (jõusaal, kaks aeroobikasaali, bassein, saunad, mullivannid...) võimlema lähen, pole seal peale minu tavaliselt kümmet inimestki. Harjutused tehtud ja veerand kilomeetrit ujutud, kõnnin ma kaks tundi hiljem kodu poole minnes mööda umbes neljast-viiest chippie’st. Neist iga ukse taga on saba.
Nii võitlevad šotlased külmalainega, mis – olgu täpsustuseks öeldud – pole praeguseks veel siia jõudnud. Ning pole isegi selge, kas ja millal ta täpselt jõuab, aga midagi pahaendelist on tulemas, see on selge. Aeg jope ära tuua!
