Vaikne talveöö Tallinna kohal. Raekoja kell oli natuke aega tagasi löönud neli. Linna öövaht jalutas mööda Pikka tänavat Hobusepea uulitsa poole. Järsku kõlas iseäralik raksatus, nagu oleks keegi raske asjaga klaasihunnikusse virutanud. Öövaht jõudis vaevalt paar sammu edasi, kui talle ootamatult kaks tundmatut meest vastu vaarusid. Nad näisid olevat parajad poisid, igatahes jäi kõnnitee neile kitsaks.

“Noh, tere kah! Tere!” hõikasid mehed pehmel keelel öövahi kohale jõudes. “Pagan, no küll on need ennast kõrtsis täis kaaninud,” mõtles öövaht meeste tere vastu võttes. Vangutas pead ja astus edasi. Mõni viiv hiljem Hobusepea tänava nurgale jõudes märkas öövaht, et Joseph Kopfi kullassepaäri vaateakna ees olev raudvõre on kummaliselt irvakil. Poe ette jõudes selgus ka äsjakuuldud mürtsatuse põhjus – aken oli puruks löödud. Kopfi äris olid käinud röövlid!

Kiviga läbi akna

Öövaht teatas röövist Joseph Kopfile, kes elas sama maja ülemisel korrusel. Joseph magas rahulikku und, mida isegi hirmus mürtsatus häirida ei suutnud. Ta ei olnud midagi kuulnud. Kui peremees alla ärisse tõttas, ei jäänud tal muud üle, kui kiiresti politsei kutsuda.

Röövlid olid olnud väga jultunud ja väga osavad. Kopfi juveeliäri vitriinakent kaitsev ja kahelt poolt kokku käiv raudvõre oli lahti murtud. Nad polnud kivi lihtsalt läbi akna lennutanud, vaid kõigepealt klaasinoaga aknale ringi lõiganud. Ja siis umbes kolme rusika suuruse kiviga need kohad katki löönud. Raske kivi ise lebas aknalaual nagu varaste visiitkaart.

Arvatavasti olid just öövahi lähenevad sammud kurikaelte tööd seganud, mistõttu suurem osa väärisasjadest oli vaateaknale alles jäänud, kuigi hirmus segamini. Augu laiendamiseks ei jätkunud enam aega ning ka lahkumine näis olevat olnud nii kiire, et üks varastest veristas käe vastu teravaid klaasiääri ära. Seda kinnitasid politsei poolt aknal avastatud vereplekid.

Sellele vaatamata oli Kopfi kahju märkimisväärne, ligi kolmveerand miljonit marka. “Kui varastel korda oleks läinud kõiki väärtasju ära viia, mis vaateaknal lebasid, oleks omaniku kahju miljonitesse markadesse tõusnud,” arvas 4. veebruaril 1925 vargusest pikemalt kirjutanud Päevaleht.

Vargad viisid kaasa hulga väikseid ja kalleid asju, peamiselt briljantide, safiiride, smaragdide ja pärlitega sõrmuseid – kokku 13 tükki. Neist kõige kallim, 22 briljandi ja 25 smaragdiga sõrmus maksis 76 000 marka. Palju odavam polnud ühe pärli ja kümne briljandiga sõrmus, mille hinnaks Kopf nimetas 66 000 marka.

Kullassepp jäi ilma ka kaunitest 50 000 marka maksvatest briljantkõrvarõngastest. Kurikaeltele meeldisid veel kullast portsigarid, neid haarati kaasa viis tükki. Üks neist, mida kaunistasid kuus briljanti ja 107 rosetti, oli omaniku hinnangul väärt 50 000 marka.

Vargad mängisid joodikuid

Kopfi kullassepaäri röövimine pälvis avalikkuses suurt tähelepanu. “Kui arvesse võtta tähendatud äri asukohta, kus pea alati elav liikumine on ja varguse toimepanemise viisi, peab tähendama, et käesolev juhtumine üks jultunumatest ja suurematest on, mis Tallinnas seni üldse kuuldud,” kirjutas Päevaleht.

Vägagi tõenäoline oli, et varguse panid toime needsamad kaks nokastanud meest, kellega öövaht Pikal tänaval kokku sattus. Nii arvas politsei. Ja muidugi polnud mehed tilkagi võtnud, nad vaid simuleerisid joobnuid.

Ajakirjandus oletas kohe, kust võimalikke süüdlasi otsida. Nimelt oli hiljuti vanglast vabastatud mitmeid elukutselisi kurjategijaid. Et nad kõik ausalt leiba teenima hakkaks, sellesse Päevaleht ei uskunud. Pigem nad “jatkavad esimesel võimalusel peale vangimajast vabanemist endist eluviisi ning anduvad kuritegevusele senikaua, kui ametivõimudel korda läheb neid uue kuriteo pealt tabada ja uuesti trellide taha toimetada”. Isegi pärast 1924. aasta 1. detsembri putšikatset Tallinnas kehtestatud karmim kord ei peatanud kurjategijaid. Kui, siis see hoidis tagasi pisemaid sulisid.

Huvitav on, et see polnud toona mitte ainuke juveelivargus Tallinnas. Veebruari alguses näpati apteeker N. Vaasi korterist Narva maanteel kuld- ja hõbeasju. Vargad olid siingi oma ala professionaalid. Korterisse siseneti köögiukse kaudu, mis avati valevõtmega. Saak käes, lahkuti paraadukse kaudu, mis kenasti enda järel valevõtmega lukustati. “Vargad midagi segamini ajanud ei ole ja teised väärtasjad puutumata on jätnud,” kirjutas Päevaleht 3. veebruaril 1925. Omaniku kahju oli 70 000 marka.

Kopfi röövijad aga võisid eeskuju saada välismaalt. “Et seesugused murdvargused mitte väga haruldased pole ja isegi väljamaal ette tulevad, näitavad, et siin tegemist teatava ja kindla murdvaraste võttega ja röövimisviisiga, mis omajagu julgust ja kiiret tegutsemist nõuab,” arvas Rahvaleht. Nimelt toimus umbes samal ajal analoogne rööv ka Berliinis.

Ühe Berliini kullassepa äri vaateaken löödi niisamuti öösel kiviga sisse ning augu kaudu haarati kuldasju ja kalliskive. Rööv siiski ei õnnestunud nii hästi kui Tallinnas. Nimelt ärkas samas majas elav kullassepp hirmsa mürtsu peale üles ja tormas oma poeruumidesse. Ta haaras augu kaudu väärisasju küünitava varga käest kinni ja hakkas appi karjuma.

Kurjategijal oli aga väljas abiline, kes ruttas kohe kamraadile appi. Ühisel jõul tõmbasid nad kullassepa käe august läbi ja nii õnnestus vargal käsi poeomaniku kramplikust haardest vabastada. Kullassepp sai seejuures raskelt vigastada, kuna teravad klaasiääred lõikasid tema käe veresoone läbi. Kurikaelad aga pääsesid pagema.

Mis puutub Joseph Kopfi, siis oma varastatud väärisasju ei saanud ta kunagi tagasi.

Kullassepp Joseph Kopf

Joseph Kopfi peetakse 20. sajandi Eesti üheks silmapaistvamaks kullassepaks. 1867. aastal Varssavis sündinud Joseph kolis koos vanematega aasta hiljem Narva. Aastatel 1881-1885 õppis Joseph kullassepatööd Tartu meistri Johann Julius Stammi juures ning 1891 asutas Tallinnasse oma kullassepatöökoja. Tema oskustest hakati kiiresti lugu pidama, mida kinnitab seegi, et Joseph Kopfist sai 1913 Tallinna kullassepaameti viimane vanem (aastal 1920 lõpetati eestis gildide ja tsunftide tegevus). Kopfi meistrimärgiks sai kullasseppade kaitsepühak Eligius.

Kopfi firma valmistas peamiselt lauahõbedat ja hõbedast pisiesemeid, kuid ka keerukaid unikaalteoseid. Neid on kahjuks palju vähem säilinud. Näiteks 20. sajandi alguses valmistas Kopfi firma rea uhkeid pokaale Tallinna Mustpeade vennaskonnale (asuvad Eesti Kunstimuuseumis). Umbes samal ajal tehti Eestimaa rüütelkonnale 1200 esemest koosnev hõbeserviis, mis on tõenäoliselt hävinud. Sama saatus tabas ka Russalka monumendile müüritud kullast (!) tahvlit hukkunute nimedega. Kopfi märki kandvaid lusikaid, kahvleid, nuge või peekreid aga kohtab sageli veel tänapäevalgi.

Eestiaegset Kopfi töökoda võib juba nimetada väikeseks vabrikuks. See hõlmas Pikk tänav 27 asuvas majas keldri ja neli korrust, mida ühendasid omavahel liftid. Vabrikus oli 30 masinat ja mehhanismi, siin kasutati galvaanikat ja stantsimist, kuid samas ka tehti traditsioonilist kullassepa käsitööd. 1930. aastate lõpul töötas Kopfi firmas üle saja inimese.

Eelmainitud lauahõbeda ja pisiesemete kõrval valmistas Kopfi firma selgi perioodil unikaalteoseid. Neist esinduslikumaid on 1932. aastal Rootsi kroonprintsile Gustav Adolfile kingitud ehistaldrik, millele on graveeritud Tallinna panoraam ja vanalinna vaated. Vast kuulsaim Kopfi firmas tehtud ese on president Konstantin Pätsi ametitunnus – Riigivapi teenetemärgi kett, mis 1940. aastal rööviti venelaste poolt ja mis praeguseni asub Moskvas Relvapalatis. Kopf valmistas teisigi Eesti teenetemärke – Vabadusriste, Kotkariste ja Eesti Punase Risti teenetemärke.

Joseph Kopf suri oktoobris1930, tema firma jätkas tegevust kuni natsionaliseerimiseni 1940. aastal.

Kirjutamisel on kasutatud Kaalu Kirme eessõna kataloogile "Eesti kullassepakunsti suurkuju Joseph Kopf".